Diakooniaga seotud mõisteid kasutatakse meie kirikus väga erinevates kontekstides ja tõlgendustes. Diakooniatöö all peetakse enamasti silmas kiriku karitatiivseid tegevusi, olgu siis koguduse või mõne kirikliku organisatsiooni kontekstis. Diakoonia sihtgrupid ja meetodid varieeruvad koguduseliikmete omavahelisest toetusest ja abist avalike teenuste osutamiseni. Kirikuseadustiku järgi ei ole diakonil spetsiifilisi karitatiivseid ülesandeid. Praktikas on mõned üksikud kogudused, kus diakooniatöö on tõepoolest diakoni juhtida. Enamasti tegelevad selle valdkonnaga koguduste vabatahtlikud töötegijad, kiriklikes organisatsioonides ja asutustes ka palgalised professionaalid.
Rootsi teoloog Eric Blennenberg kujutab diakooniamudelit kontsentrilisena – üksteise sisse asetatud ringidena. Esimese, sisemise ringi ehk diakoonia tuuma moodustab kogudusesisene diakooniatöö, eelkõige karitatiivne tegevus ja jumalateenistusega seotud liturgiline tegevus. Teise ringi kuuluvad kiriku muud diakoonilised tegevused, mis on suunatud inimeste aitamisele, näiteks kiriku toimimine ühiskonnas, samuti rahvusvaheline diakoonia. Sellise tegevuse motiiviks on kristlik usk ning tegijateks kristlikud kogudused või organisatsioonid. Kolmanda ringi moodustab nii öelda poliitiline diakoonia – kohalikul, riiklikul või rahvusvahelisel tasandil kiriku tehtud ettepanekud ja seisukohavõtud, mille kaudu püütakse riigi ja ühiskonna tasandil mõjutada inimeste heaolu puudutavat seadusandlust. Neljas ring on „kõikide diakoonia“ – iga kristlase head teod. Tegemist on väga avara käsitlusega, mis viimaks laieneb omakorda veel tõeliselt kõikide inimeste diakooniaks, moodustudes kõikide inimeste headest tegudest, olenemata tegija usust. Niisugune avatud diakoonia mudel sobiks minu arvates hästi meie tänasesse ühiskonda, kus kristluse roll on ühelt poolt marginaalne – enamus sotsiaalvaldkonna tegevustest on riigi hallata –, ent, teiselt poolt, vaatamata sellele leidub inimesi, kelleni abi ei jõua või kes ei saa seda piisavalt. Kuigi ma ei tea ühtegi põhjalikku uurimust, mis käsitleks EELK diakooniatöö sisu, julgen arvata, et kõige vähem leiab meie kontekstist poliitilist diakooniat – avalikku nõrgemate eest seismist ja eestkostet, kaasarääkimist inimõiguste kaitsel.
EELK-s räägitakse diakooniatöö eesmärkidest, sihtgruppidest ja väljunditest peamiselt kolmes dokumendis, olgu need nimetatud koostamise aja alusel, alustades vanimast: EELK diakoonia arengukava aastateks 2007–2012, EELK konsistooriumi diakooniatalituse arengustrateegias aastateks 2010–2017 ning EELK arengukavas aastateks 2008–2017 (põhjalikult muudetud ja täiendatud 2012). Esimese puhul on just praegu õige aeg analüüsida, mis tehtud, mis tegemata, mis õnnestunud, mis ebaõnnestunud.
2007. aastal on EELK diakoonia arengukavas seatud sihid 2012. aastaks: realiseeruma peab üheselt mõistetav, kogudusekeskne ja ühiskonna suunas avatud diakoonia. Olgu muuga, kuidas on, aga üheselt mõistetavusest ei saa me tänasel päeval rääkida: ikka ja jälle tõusevad üles küsimused, kas diakoonia peaks piirduma ainult koguduse liikmete teenimisega või peaks pöörama pilgu ka abivajajatele väljaspool kogudust, keda ja millistel tingimustel aidata. Leidub ka neid, kes leiavad, et riiklik sotsiaalsüsteem on piisavalt arenenud ning kirik piirdugu evangeeliumi kuulutamisega pühapäevasel jumalateenistusel.
EELK diakooniatöö strateegia, mis koostati aastal 2010, lisab diakooniale ühiskonnatöö mõiste. Diakoonia- ja ühiskonnatööd mõistetakse selles kui kristliku usu ja maailmavaate praktilist tegevuslikku väljundit ühiskonnas, grupis ja üksikisikus positiivsete muutuste esilekutsumiseks. Ühiskonnatöö toimub erinevates vormides ja valdkondades arenduse, juhtimise ja teenuste osutamise abil. Lühidalt öeldes on rõhuasetus arendustegevustel ja teenuste osutamisel, seega ka professionaalse diakoonia arendamisel. Sellise lähenemise korral on diakooniatöö suunatud ühiskonda laiemalt, ent selle põhiline sisu on kitsam – teenuste osutamine. Iga kristlase teeniva eluhoiaku ja ligimesearmastuse edendamisest räägitakse siinkohal vähem. Aimamisi võib viimast leida strateegias seatud eesmärgist, milleks on terve, turvaline ja moraalne ühiskond, kus kirikul ja kogudustel on selge sotsiaalne orientatsioon, selle realiseerimiseks vajalik võimekus ja positsioon võrgustikes. Diakoonia- ja ühiskonnatöö talituse eesmärk ja roll on olla eelkõige eestkoste ja tugistruktuur kogudustele, kiriklikele ühendustele ja nende tegevuse sihtgruppidele.
EELK uuendatud arengukavas on diakoonia üks kolmest võtmevaldkonnast, mida kirjeldatakse kui kiriklikku teenimistööd ja ligimese aitamist. Diakooniatöö suurima väljakutsena nähakse abivajajate elus positiivsete muutuste esile kutsumist. Diakoonia valdkonna strateegilises eesmärgiks rõhutatakse koguduste suutlikkust osutada vajaduspõhiseid teenuseid koostöös kohaliku omavalitsusega: „kirik, asutused ja kogudused on võimelised aitama abivajajaid ja on kujundanud välja vajaduspõhised teenused. Kirik on kogukonnas kohaliku omavalitsuse tunnustatud partner“.
Omaette küsimus on, mida tähendab see, et kogudus on kohaliku omavalitsuse tunnustatud partner. On see mõõdukas suuruses eraldis kohaliku omavalitsuse eelarvest või avalike teenuste delegeerimine või ühine kogukonna teenimine või hoopis midagi muud? Diakoonia seisukohalt vaadates tuleb ka küsida, kas see suhe on nii tugev, et kirik võiks osutada vajakajäämistele, täita oma prohvetlikku rolli, aga olla ka eestkõnelejaks vaevatutele ja koormatutele, olgu need siis kes tahes: lapsed, vanurid, endised vangid või läbipõlenud ärimehed. Siinkohal ei pea ma silmas näpuga viibutava moraaliapostli rolli, vaid Jumala tingimusteta armastuse jagamist igaühele, olenemata tema tegudest ja tegematajätmistest.
Eelpool käsitletud dokumentidest ilmneb, et EELK diakooniatöö kurss on tänasel päeval nihkunud üldiselt, iga kristlase teenimisülesannet rõhutavalt ja kogudusekeskselt diakoonialt professionaalse diakoonia poole. Kas see on ainus võimalus? Kas see on realistlik ja saavutatav eesmärk? Professionaalsuse poole püüdlemine pole iseenesest kunagi halb, ent antud kontekstis võib ainult sellele keskendumine mõjuda pigem pidurdavalt, tekitada tunde, et nõutakse romaani kirjutamist lapselt, kes pole veel tähtigi tundma õppinud. Võib olla ongi küsimus lugemisoskuses: kiriku töötegijatena ei ole me pahatihti harjunud toimetama arengukavade, strateegiliste eesmärkide, teenuste ja nende delegeerimisega. Talitame pigem talupojatarkuse „kus viga näed laita, seal mine ja aita,“ järgi. Ent ehk ei olegi need kaks lähenemisviisi teineteisest nii kaugel? Võib olla on need hoopis kaks erinevat teed, mis viivad sama mäe otsa. Küllap on selliseid teid veelgi. Jääb vaid loota, et suudame need leida ja jõukohase välja valida. See ei ole kerge. Küsimus, missugust diakooniat vajab EELK, jääb endiselt päevakorrale.
Kerstin Kask (1973) on EELK vikaarvaimulik, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.
