Artiklid

Jeesus Siiraki Tarkuseraamat ehk Ben Sira tarkus: sissejuhatuseks

„Who were lost in many ways, through comfort, lack of knowledge,
Or between women’s breasts, who thought too little, too much,
Who were the world’s best talkers, in tone and rhythm
Superb, yet as writers lacked a sense of touch,
So either gave up or just went on and on—
Let us salute them now their chance is gone“
(Louis MacNeice, Elegy for Minor Poets, väljavõte)

 

Raamatu käsikirjadest

Kui Vana Testamendi (VT) tarkuskirjandusele mõeldakse, jäetakse sageli tähelepanuta üks Teise templi perioodi ja kogu Vana Lähis-Ida märkimisväärsemaid teoseid, mis peab poeetilise teksti mahult alla vanduma ainult VT Psalmidele. Erinevalt vähetähtsatest poeetidest ei saa Jeesus Siiraki Tarkuseraamatu (Srk) autorile ette heita tarkuse puudumist, piiritundetust ega komponeerimise oskamatust.

Ajal, mil VT teadus on Qumrani käsikirjade mõjust tulenevalt sunnitud uuesti läbi mõtlema, mida mõistetakse kaanoni all (vt Nõmmik 2012), võib teadlasi, kes tegelevad deuterokanoonilise kirjandusega, näiteks Srk-ga, pidada õnnistatuks. Samas on Srk uurijatele erinevatest aegadest pärinevad käsikirjad nii õnneks kui õnnetuseks. Tänaseks avastatud käsikirjade rohkust võib pidada õnneks, kuna veel enne 19. saj lõppu tuli leppida olukorraga, kus Srk tekstivalikust olid olemas ainult tõlked ja heebrea keeles vaid tsitaadid rabiinlikus kirjanduses. Käsikirjade rohkuse õnnetus seisneb asjaolus, et 20. saj jooksul leitud heebreakeelsetest käsikirjadest pole ükski säilinud päris terviklikult ning käsikirjade kirjutamisaegade vahemik on kohati väga suur.

Srk heebreakeelsest tekstist on säilinud umbes 68%, mis on jaotunud erinevate käsikirjade vahel. Kairo sünagoogist leitud käsikirjad A, B, C, D, E, F pärinevad umbes 11.–12. saj-st pKr. Qumranist leitud lühikesed käsikirjad 2Q18 ja 11QPsa pärinevad 1. saj-st eKr. Samasse sajandisse paigutatakse ka Masadast leitud käsikiri, mis on Srk uurimise jaoks kõige väärtuslikum (Beentjes 2007, 6).

Codex Vaticanus’es, 4. saj-st pKr pärit kreeka käsikirjas, on Srk esitatud koos teiste VT tarkuseraamatutega. Püha Hieronymus eristas kanoonilisi raamatuid ja raamatuid, mida hiljem hakati nimetama deuterokanoonilisteks. Viimaste hulka kuulus ka Srk. Seevastu Püha Augustinus ei nõustunud sellise jaotusega, sest nende jaoks olid kõik kreeka käsikirjades esitatud raamatud võrdselt autoritatiivsed (Skehan / Di Lella 1987, 17–18). Et Srk-d hinnati kõrgelt, näitab selle tsiteerimine rabide poolt ning eriti süüria- ja ladinakeelsete tõlgete tegemine 2.–3. saj pKr. Võimalik, et Srk aktsepteerimine kristlaste poolt võis vähendada teose kanoonilist tähtsust juutide jaoks. Meie kiriku- ja kultuuriruumi mõjutanud Lutheri kaanoni mõistmine ühtis Püha Hieronymuse omaga.

Heebreakeelsete käsikirjade ning kreeka- (G), süüria- (S) ja ladinakeelsete (V) tõlgete võrdlemisel on jõutud arusaamisele, et algselt on eksisteerinud kaks heebreakeelset Srk korpust, HbI ja HbII. HbII puhul on tegemist heebrea traditsiooni kuuluva tekstivormiga, mille kujunemise algus kuulub Jeesus Siiraki pojapoja teostatud kreekakeelse tõlke järgsesse perioodi. Ka kreekakeelses tekstis eristatakse kahte algkorpust: GI, mille tegi pojapoeg, ja GII, mis on GI laiendatud versioon. HbII ja GII lisanduste tegemine jääb Maurice Gilbert’i hinnangul vahemikku 80 eKr ja 80 pKr (Gilbert 2008, 7–13). Süüriakeelse tõlke suurim väärtus seisneb asjaolus, et see pärineb otse heebrea keelest, tõenäoliselt oli aluseks HbII (Calduch-Benages / Ferrer / Liesen 2003, 39). Srk vanaladinakeelse tõlke aluseks on kreekakeelne GII. Seega pakub Srk uurimine tõsiseid keelelisi väljakutseid, aga ka naudinguid. Võrdsel tasemel peavad olema nii heebrea, kreeka, süüria kui ka ladina keele oskus. Nii huvist kui ühtlasi ka uurimistöö piiritlemiseks valivad Srk uurijad analüüsimiseks sageli vaid ühe versiooni. See ei vabasta siiski teistes keeltes versioonidest. Kuna mahukamad heebreakeelsed käsikirjad pärinevad keskajast ja vaatamata sellele, et neis on püsinud klassikalise heebrea keele süntaks, peab valmis olema ka aramea ja araabia keele grammatilisteks üllatusteks.

 

Raamatu autorist ja nime väärtusest

Jeesus Siiraki pojapojale omistatava kreekakeelse teksti proloogi alusel võib öelda, et kreekakeelne tõlge teostati umbes 117. a eKr, ja tuletada sellest, et algse, heebreakeelse Srk valmimine asetub umbes 180. a-sse eKr. Selline täpne dateerimine on erandlik, kui pidada silmas VT ja seotud kirjanduse heebrea- ja kreekakeelseid tekste. Kreekakeelsest tõlkest jääb mõneti selgusetuks, kas tegemist oli ikka tõlgi vanaisaga, kuna termin páppos võib ühtlasi tähistada ka esiisa. Paljud teadlased peavad vähetõenäoliseks, et ajal, mil inimeste eluiga oli tunduvalt lühem ja lapsi saadi varakult, võis vanaisa ja pojapoja vanusevahe olla 60 aastat (arvutus proloogi alusel). Samas ei pruugi see olla piisavalt veenev argument. Pigem on küsitav, kas tõlgi puhul oli üldse tegemist sugulasega. Perekondlik seostamine proloogis võib olla katse tõsta tõlke usaldatavust (Marttila 2012, 7).

Tõenäoliselt polnud Jeesus Siiraki puhul tegemist preestriga, vaid vaga kirjatargaga, kes pühendas end õpetamisele. Teda on isegi nimetatud viimaseks targaks meheks Iisraelis ja esimeseks kirjatargaks (Skehan / Di Lella 1987, 10). Tema toetus preestritele ja templile kui juudi elu kesksele institutsioonile väljendub Srk 50. peatükis, preester Simeon II ülistuses.

Kuigi pole heebreakeelset Srk käsikirja, milles oleks säilinud teose algus, on olemas kaks kirjakohta, Srk 50:27 ja 51:30, kus on edasi antud autori nimi – šm‘wn bn jšw‘ bn ’l‘zr bn sjr’, „Simeon, Jeesuse (Ješua) poeg, Eleazari poeg, Sira poeg“. Nimi Simeon on tõenäoliselt viga, mis tuleneb nendele kirjakohtadele vahetult eelnenud ülempreester Simeoni ülistusest (Srk 50:1–24). Kreekakeelne tõlge edastab samas kohas, Srk 50:27, autori nime: Iēsous hyios Sirach Eleazar ho Ierosolymitēs, „Jeesus, Sirah Eleazari poeg, jeruusalemlane“. Kuigi Sira (hbr sjr’) etümoloogia on lahtine, tundub see olevat autori nimes kõige kindlam osa, kuna ka rabiinlikud allikad viitavad autorile kui Ben Sirale või Bar Sirale (Skehan / Di Lella 1987, 3–4). Samas jääb mõistetamatuks, millist heebrea konsonanti transkribeeritakse nime Sira (sjr’) kreeka tõlkes kreeka tähega χ (Marttila 2012, 1–2, märkus 2).

Kreeka tõlke mõju nimevormile on võimalik tajuda ka eestikeelsetes tõlgetes, mis baseeruvad kreekakeelsel tekstil ning esitlevad teose autorit kui Jeesus Siirakit, mitte Sirat, samuti on traditsiooniks kasutada lühendit „Srk“. Siin on kindlasti tajuda saksa keeleruumi mõju, kus on kasutusel kreekapärane nimetus Sirach. Kaasaegsed uurijad eristavad Sirach’it, mis viitab teosele, ja Sira’t, mis viitab autorile; rahvusvaheliselt kasutatakse lühendit Sir, seda ka saksa keeles. Kindlasti on käes aeg, mil tuleks uuesti läbi mõelda lühendamine ja viitamine ka eesti keeles, eriti tulevikus tehtavate tõlgete puhul, mis võiksid tugineda heebreakeelsele tekstile. Antud artiklis on siiski kasutatud eesti keeles seni kasutusel olnud autori ja teose nimekuju.

Ühest küljest võib mõista autori nime täpse kuju problematiseerimist tühise aruteluna (…what’s in a name? that which we call a rose by any other name would smell as sweet), samas tuleb seda vaadelda kontekstis. Esiteks võib teose sidumist konkreetse autoriga pidada teose kaanonisse kuulumise seisukohalt saatuslikuks. Kui raamatut oleks seostatud mõne varasema kuulsa nimega nagu Saalomon või Taavet, oleks see kindlasti suurendanud kaanonisse kuulumise tõenäosust. Teiseks tuleb siin arvestada teoloogilist kaalu, mille Jeesus Siirak paneb nimele:

„Tühine on inimene oma kehas,
aga vaga nimi tõepoolest ei hävine“ (44:11).

Karda nime pärast, sest see püsib sinuga,
rohkem kui tuhat tarkuse varamut:
eluea soosing – loetud päevad,
nime soosing – päevad pole loetud (41:12–13).

Kuigi juhuslikud vihjed „heale nimele“ esinevad ka Õp-s (10:5; 22:1), pole see seal oluline teemaarendus. Jack T. Sanders toob välja, et ainuke teos, milles leiab sarnast nime väärtustamist on Papyrus Insinger (Sanders 1983, 94). „Hea nimi“ täidab Srk-s elu motiveerivat rolli (15:6; 37:26; 39:9–11; 41:11–13; 44:14). Seepärast võib Srk-s leida sedavõrd mahuka osa, milles ülistatakse esiisasid: Laus Patrum (Srk 44–50). Ülistuse kulminatsiooniks on ülempreester Simeoni panegüürika, Srk 50:1–24. Kui varasemad VT autorid on tunnistanud Jumala tegevust läbi inimeste, ülistab Srk siin inimesi endid. Arvatakse, et selles võib leida hellenistlikke mõjutusi. Thomas R. Lee toob välja, et Srk esiisade ülistus baseerub kreeka enkoomiumil. Enkoomiumi üheks tavapärasemaks kasutusviisiks oli nende ülistamine, kes olid surnud (Corley 2008a, 153). Iisraeli varasemate ja hilisemate kangelaste meenutamine Srk-s ei ürita pakkuda lohutust surmajärgse elu kaudu, vaid järglase ja hea nime (kuulsus) kaudu:

„Ma ülistan vagasid mehi,
meie isasid nende põlvkonnas;
/…/
Nende kehad rahus maeti,
nende nimi elab põlvkonnast põlvkonda;
kogu meenutab nende tarkust,
kogudus lausub nende ülistust“ (44:1, 14–15).

Küllap seepärast näeb pojapoeg ka põhjust, miks on vaja veelgi tugevamalt talletada oma vanaisa Jeesuse nime, kes kirjutas ise „midagi õpetuse ja tarkuse laadis“ (vaba tõlge pojapoja kreekakeelse proloogi baasil). Srk-s teenivad ülistuse välja ka mašal’ide ehk tarkussõnade loojad (Srk 44:4a–5b).

 

Tarkuse ülistamisest ja raamatu mõttest

Lisaks nime väärtustamisele ning esiisade ja Jumala ülistamisele on Srk-s tähtsal kohal veel tarkuse ülistamine. Srk-s esinevate raskuspunktide valikus võib märgata VT-le omast, aga ka kergeid kõrvalekaldeid. Näiteks on teadlased vaielnud selle üle, kas Srk peamiseks teemaks on tarkus või „jhwh kartus“ („Jahve kartus“ ehk jumalakartus). Mõlema seisukoha jaoks leidub kinnitusi. Väljend „jhwh kartus“, mis tuleb ette ka mujal VT-s, esineb Srk-s 55–60 korda. Samas esineb hkmh „tarkus“ Srk-s 90 korda. Seega on mõlema seisukoha jaoks oma tugipunktid olemas (Di Lella 1997, 113). Selleks, et probleemi mõista, võib vaadelda Srk kahte esimest poeemi Srk 1:1–10 ja 1:11–30. Kahjuks pole kumbki poeem heebrea keeles säilinud, aga see ei takista lühikest arutelu.

Esimeses poeemis 1:1–10 on salmid 5, 7 ja 10cd sekundaarsed ja kuuluvad GII koostamise järku (Ziegler 1965, 128–129). Selle poeemi võib lühidalt märksõnades kokku võtta: kõik Tarkus on pärit Jumalalt ja püsib Temaga igavesti (1:1); Tarkus loodi enne kõike muud, igavikust (1:1–4); ainult üks on tark – Jumal (1:6–8); Jumal lõi tarkuse ja jaotas selle kõigile, kes Teda armastavad (1:9–10) (Beentjes 2008, 142).

Paralleele antud tekstiga (võib-olla veelgi tugevamalt Srk 24,1–33) leidub VT-s Õp 8:22–30 ja Ii 28, milles nähakse tarkuse, kes loodi enne kõike muud, personifitseerimist. Sellist tendentsi võib jälgida ka kirjanduses, mis asub väljaspool VT-d – Assüüria Ahikari ütlustes. Ingo Kottsieperi taastatud teksti põhjal võib siin olulisena välja tuua X,1(95): „ka jumalate poolt on ta kiidetud /…/ taevasse on ta tõstetud /…/“ (Kottsieper 1990, 20).

Kuigi Ahikari tekstis leidub kõige varasemaid näiteid tarkuse personifitseerimisest, hoiatab Michael Weigl, et antud juhul pole siiski tegemist päris samal astmel isikustamisega kui hilisemates tekstides (Weigl 2010, 75–76).

Järgnevas poeemis 1:11–30 esineb väljend „jhwh kartus“ või mõni selle vaste kaheteistkümnel korral ja sõna „tarkus“ seitsmel korral: jumalakartus on tarkuse algus, täius ja kroon (1:14–21); „jhwh kartus“ toob endaga kaasa mitmeid õnnistusi (1:11–13) ja tähendab seadusest kinni pidamist (1:26) (Di Lella 1997, 113–114).

Kõige parema lahenduse selle jaoks pakub Rudolf Smend, kui ta ütleb, et subjektiivselt on tarkus „jhwh kartus“, aga objektiivselt on selleks Moosese seadus (Toora – twrh) (vt Di Lella 1997, 114). Kuigi ka Õp-s esineb termin twrh paaris „tarkuse“ ja selle sünonüümidega, ei esine seal nende kahe termini identifitseerimist sellisel tasandil nagu Srk-s (terminid hkmh ja twrh esinevad Srk 15:1; 17:1; 19:20; 21:11; 24:23; 34:8; 45:5; kaudsed viited esinevad Srk 1:26; 2:15–16; 6:36; 15:15; 19:24; 24:22; 24:32–33; 32:2–3; 44:4; 51:5; 51:30). Õp 1–9 puhul (nt 1:7; 9:10) on selle suunas liikumist võimalik tajuda, aga Srk otsene ja selge tarkuse identifitseerimine Tooraga on selgelt omanäoline.

Võimalik et veelgi olulisem kui tarvidus otsida paralleele Srk tekstikohtadele VT-s või väljaspool heebrea tarkuskirjandust on vajadus üritada mõista Srk koostamise struktuurilisi printsiipe. Jeremy Corley toob välja, et Srk-d on võimalik jaotada kaheksaks sisuliseks ühikuks, millest kõik algavad tarkuse poeemiga: I osa (1:1–4:10), mis algab poeemiga 1:1–10; II osa (4:11–6:17), mis algab poeemiga 4:11–19; III osa (6:18–14:19), mis algab poeemiga 6:18–37; IV osa (14:20–23:27), mis algab poeemiga 14:20–15:10; V osa (24:1–32:13), mis algab poeemiga 24:1–33; VI osa (32:14–38:23), mis algab poeemiga 32:14–33:18; VII osa (38:24–43:33), mis algab poeemiga 38:24–39:12; VIII osa (44,1–50,24), mis algab poeemiga 44:1–15. Neile kaheksale osale lisandub veel lisa 50:25–51:30, mis lõpeb tarkuse poeemiga 51:13–30 (Corley 2008b, 34–35). Võib tähele panna, et I ja V osa algavad hümnidega tarkusele, mis markeerivad teose jaotumist kaheks.

Srk-s leidub mitu üldteemat, mis piiritlevad erinevaid osi. Üheks selliseks on „jhwh kartus“, näiteks 1:30 lõpetab poeemi 1:11–30 ja 6:16 lõpetab poeemi 6:5–17 jne. Teiseks teemaks on Toora, näiteks 6:37 lõpetab poeemi 6:18–37 ja 20:27 lõpetab poeemi 22:27–23:27 jne. Kolmandaks teemaks on ülistamine, näiteks 15:9–10 lõpetab poeemi 14:20–15:10 ja 44:14–15 lõpetab poeemi 44:1–15 jne (Corley 2008b, 39).

Seega näitavad Jeesus Siiraki mastaapses teoses nii poeemide struktuurid kui ka tervikstuktuur ise, mis on autori jaoks kõige olulisemad teoloogilised raskuspunktid, need on nimede väärtustamine (ülistamine), jumalakartus, Toora ja kõigi eelmistega seotud tarkus.

 

Kirjandus

Beentjes, Pancratius C. (2007) The Book of Ben Sira in Hebrew. Supplements to Vetus Testamentum 68, Leiden, New York, Köln: Brill.

Beentjes, Pancratius C. (2008) „„Full Wisdom Is from the Lord“: Sir 1:1–10 and its Place in Israel’s Wisdom Literature“ – Passaro / Bellia 2008, 139–154.

Calduch-Benages, Nuria; Ferrer, Joan; Liesen, Jan (2003) La Sabiduría del Escriba. Wisdom of the Scribe. Editorial Verbo Divino, Estella, Navarra, Espaňa.

Corley, Jeremy (2008a) „Sirach 44:1–15 as Introduction to the Praise of the Ancestors“ – Studies in the Book of Ben Sira. Supplements to the Journal for the Study of Judaism 127, G.G. Xeravits, J. Zsengellér, eds. Leiden, Boston: Brill, 151–181.

Corley, Jeremy (2008b) „Searching for Structure and Redaction in Ben Sira“ – Passaro / Bellia 2008, 21–47.

Di Lella, Alexander A. (1997) „Fear of the Lord as Wisdom: Ben Sira 1:11–30“ – The Book of Ben Sira in Modern Research. Berlin, New York: de Gruyter, 113–133.

Gilbert, Maurice (2008) „Methodological and Hermeneutical Trends in Modern Exegesis on the Book of Ben Sira“ – Passaro / Bellia 2008, 1–20.

Kottsieper, Ingo (1990) Die Sprache der Achikarsprüche. Beihefte zur Zeitschrift für die alttestamentliche Wissenschaft 194, Berlin, New York: de Gruyter.

Marttila, Marko (2012) Foreign Nations in the Wisdom of Ben Sira. Deuterocanonical and Cognate Literature Studies 13, Berlin, Boston: de Gruyter.

Nõmmik, Urmas (2012) „Tants Vana Testamendi algteksti ümber“ – Kirik & Teoloogia, nr 24, 25.5.2012.

Passaro, Angelo; Bellia, Giuseppe, eds. (2008) The Wisdom of Ben Sira: Studies on Tradition, Redaction, and Theology. Deuterocanonical and Cognate Literature Studies 1, Berlin, New York: de Gruyter.

Sanders, Jack T. (1983) Ben Sira and Demotic Wisdom. James L. Crenshaw, ed. Society of Biblical Literature Monograph Series 28, California, Chico: Scholars Press.

Skehan, Patrick W., Di Lella, Alexander A. (1987) The Wisdom of Ben Sira. The Anchor Bible 39, New York: Doubleday.

Ziegler, Josef (1965) Sapientia Iesu Filii Sirach. Septuaginta. Vetus Testamentum Graecum, XII, 2. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Weigl, Michael (2010) Die aramäischen Achikar-Sprüche aus Elephantine und die alttestamentliche Weisheitsliteratur. Beihefte zur Zeitschrift für die alttestamentliche Wissenschaft 399, Berlin, New York: de Gruyter.

 

Märkus: artikkel on kirjutatud ETF grandi 9279 toel.

 

Jonas Jakobson (1983) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi doktorand.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English