Jõulude ajal kerkib religiooniteema ikka ja jälle esile. Arutelu kristluse sünni ja olemuse üle päädib aga teinegi kord üsna vähesidusa järeldusega: „Jõulud ei peaks olema religioosne püha, sest Jeesus ei ole ju isegi sellel ajal sündinud, see on päikesejumala (ebajumala) sünnipäev“. Sedalaadi laia joonega ja terminoloogilise segaduse saatel esitatud väiteid on märgata ka muu religiooni puudutava kujutamisel. Religioonikriitikud püüavad sageli näidata kõiki kiriku liikmeid rumalate ja manipuleeritavatena ning harvad ei ole juhud, mil väited kalduvad absurdsetesse äärmustesse nagu „illuminaatidele kuuluv rooma kirik teeb mida iganes, et masse mõjutada“. Samasugune äärmuslikkus tuleb välja ka mõningate usklike väidetest, kes oma antipoodide kirumisel värvi kokku ei hoia (nt „valijate moraal on 50 aastase kommunistliku ateismi ja 22 aasta sekulaarse ateismi tulemusena alla käinud ja ära pätistunud“). Seetõttu ongi sageli tulemuseks iselaadne varjupoks, kus võitlus toimub kujuteldava vastasega, kes kõigele lisaks on veel ka sootuks teises poksiringis. Probleemid ei kerki aga mitte ainult imaginaarse vastase kriitikast, vaid samavõrra ka enesekriitika puudumisest. Argumente nii oma positsiooni kaitseks kui vastaste ründamiseks esitatakse kirglikult ja fanaatilise järjekindlusega, tihti tuleb niisugustes väidetes ilmsiks ka silmatorkavat ignorantsust. Religiooniteemalistele väitlustele jätabki oma jälje asjaolu, et nii nagu usklikud on teinegi kord teadmatuses sellest, kust pärinevad ja millise arengu on läbi teinud religioossed alusdogmad, siis sarnasel moel ei huvitu ka paljud ateistid sellest, milliste ajaloo keerdkäikude kaudu on praeguse kuju saavutanud nende esitatav argumentatsioon.
Just viimatinimetatud ainest käsitleb Ajaloolise Ajakirja äsjailmunud temaatiline number (3/4, 2012) „Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis“. Tegu ei ole esimese katsega ateismi ja religiooni ühtede kaante vahele mahutada – nõukogude perioodil ilmus sama pealkirja all koguni kolm teadusartiklite kogumikku. „Ajastu vaim“ eeldas aga teaduselt ilmtingimata ka ideoloogilist, s.o religiooniküsimusis teadagi ateistlikku panust, mistõttu võib öelda, et toonaste artiklikogumike sünni taga oli nii poliitilise kui ka teadusliku vajaduse sümbioos. Valitsevale ideoloogiale paratamatut lõivu makstes („kaasa aidata ateistliku propaganda ja kasvatustöö tõhustamisele“) täitsid need kogumikud siiski mingilgi määral Eesti kirikulooalase kirjanduse vaakumit.
Äsjailmunud artiklikogumiku eesmärgiks ei ole järgida nõukogude perioodil ilmunud kogumike ideoloogilisi ülesandeid. Kui eelnevate kogumike puhul õigustas ateismitemaatika käsitlemine tihtipeale religiooniküsimustega tegelemist, siis seekordse kogumiku fookuses on pigem just religiooni- ja kirikuvastasus, sest ateismi ja uskmatuse teemasid puudutamata ei ole võimalik rääkida ei Eesti tänapäevasest religioossest maastikust ega ka eestlaste identiteedist. Kuigi sekulariseerumise olemus, ulatus ja areng on endiselt teravaks vaidlusküsimuseks, on mittereligioossuse olemasolu tänapäeva Eestis vaieldamatu fakt. Seetõttu on kogumiku eesmärgiks anda ülevaade Eesti tänapäevase religioosse situatsiooni ühe tahu kujunemisest ideeajaloolisest perspektiivist vaadelduna. Kogumiku teeb aktuaalseks asjaolu, et viimased ajaloolised ateismi ja mittereligioosust puudutavad käsitlused pärinevad veel nõukogude perioodist, olles seega „ideoloogiliselt aegunud“.
Artiklikogumik on üles ehitatud kronoloogiliselt ja selle ajalooline alguspunkt on varauusaeg, 17. sajand, mille juures tuleb juttu toonasest akadeemilisest arusaamast ateismi kohta ning puudutakse ka selle perioodi intellektuaalset tausta. Nagu mujalgi Euroopas, nii oli 17. sajandil ateism ka Eestis eelkõige abstraktne süüdistus – süstemaatiline filosoofiline jumalaeitamine kujunes selgemalt välja alles 18. sajandi jooksul. Meelis Friedenthali artikkel vaatleb neid küsimusi Academia Gustavo-Carolina professor Michael Dau raamatu „Narr ja armetu ateist“ taustal. Dau oli ametis pärast ülikooli taasavamist Tartus 1690. aastal alguses ajaloo, seejärel ka teoreetilise filosoofia, retoorika ja poeetika professorina. Mitmete tunnuste järgi võib tema tegevuse paigutada nii saksa valgustusmõtlemise kui ka pietismi konteksti. Kui tavaliselt vastandatakse valgustust religioonile ja seetõttu seostatakse pöördvõrdeliselt ateismi valgustusega, siis saksa kultuuriruumis leiab valgustusele iseloomulikku mõtlemist sageli ka pietistlikest ringkondadest. Eelkõige on siin olulised religioosse tolerantsi, hariduse ja egalitaarsuse põhimõtted. Eesti intellektuaalse situatsiooni jaoks kujunebki väga tähtsaks kohalike pietistide (eriti hernhuutlaste) tegevus, mis 18. sajandi alguses seostub eelkõige piiblitõlkimisega ja eestikeelse haridusega ning millest 19. sajandil võrsub rahvuslik eneseteadvus. Viimase teemaga tegeleb kogumikus Aira Võsa artikkel, mis vaatleb nimetatud küsimusi vennastekoguduse eestlastest liikmete palvekirjade näol.
On tähelepanuväärne, et just sellest kontekstist välja kasvanud rahvusliku liikumise esindajad hakkavad 19. sajandi lõpul kritiseerima domineerivalt saksa vaimulikkonnaga kirikut nii rahvuslikust kui ka loodusteaduslikust aspektist (nt nii Fr. Reinhold Kreutzwald kui ka Carl Robert Jakobson olid hernhuutliku taustaga). Tänu kogu lääne kultuuri laialdaselt mõjutanud darvinismile ja selle edasiarendustele muutuvad Eestis väga populaarseks loodusteadusliku taustaga ideoloogiad, mis ühelt poolt põhjendavad eugeenikat, kuid teisalt ka karskusliikumist ning rahvusküsimusi. Kogumikus tegeleb selle teemaga Ken Kallingu artikkel, mis näitab, kuidas 20. sajandi alguses Eesti rahvusküsimus aegamisi „biologiseerub“.
Enam-vähem samal perioodil, 19. sajandi lõpus, hakkab Eesti rahvusküsimuses olulist rolli mängima rahvusromantiline ettekujutlus eelkristlikust muinasajast, mille puhul katoliiklikku misjonit nähakse vägivaldse ja võõrana ning seostatakse muistse priiuseaja lõpuga. Selle käsitluse võtsid üle nii rahvuslased, õigeusklikud kui ka luterlased, kasutades seda oma agenda toetamisel ja õigustamisel. Toonaste rahvusideoloogide algatatud rahvapärimuse kogumise aktsioonide üks olulisimaid tulemusi oli uskumus, et rahvapärimust on võimalik kasutada adekvaatse allikana muistse aja kohta info saamisel. Kristluse ja rahvaliku usu vahele tõmmatakse selge piir, vastandatakse kristlik ja eelkristlik maailmapilt ning eeldatakse, et eelkristlikuna käsitletav pärimus on muutumatuna säilinud oma algsel kujul läbi sajandite. Tõnno Jonuks vaatleb oma artiklis, kuidas selline rahvuslik müüt on tekkinud ja millist rolli mängis muinasusundi kuvandi kujunemises rahvusromantiline komponent. Rahvusluse seostamine nii mittekristliku maailmavaatega kui muinaspriiusega on tänapäevani eestlaste eneseteadvuse juures oluline teema, kommentaariumeist võib leida näiteks seisukohti: „Eestlased on maausku, ehk usuvad iseendasse ja ümbritsevasse. Kõik. Ise on vaja hakkama saada,“ või „Olen uhke, et olen eestlane. Seda mitmel põhjusel, aga üks olulisi punkte on ka meie rahva vähene religioossus“.
Ehkki religiooniküsimused ei olnud rahvusmüüdis kesksel kohal, mõjutas kristlusevaenulikkusele kalduv üldkontekst religiooni mõistmist ja mõtestamist. Rahvusmüüt formeerus lõplikult 1920.–30. aastail, vahetult enne Eesti Vabariigi inkorporeerimist Nõukogude Liitu, mille ametlik ideoloogia oli marksistlik ateism. Kummalisel kombel leidsid muidu vastandlikud ideoloogiad religiooniküsimustes teatud määral ühise keele, mistõttu nii mõnegi arvates vormistas Nõukogude võim lihtsalt ametlikult selle, mis mitteametlikult oli alanud juba Eesti iseseisvuse perioodil. Kristlusevaenulikust põhijoonest hoolimata ei saanud eestlastest aga tulihingelisi ateiste, seda nähtavasti nii (vulgaar)ateistliku propaganda mannetuse kui ka teatud kultuurilise inertsi tõttu. Ka 1950. aastate lõpus ellukutsutud „teaduslik ateism“, mis pidi marksistliku ateismi argumentatsioonitaset parandama ja sotsiaalteaduslikust vaatevinklist religiooni püsimajäämise põhjuseid uurima, ei suutnud oma ülesandega toime tulla, mistõttu nõukogude võimu lõpuaastateks oli eestlasest saanud lisaks „religioosselt kirjaoskamatule“ ka „ateistlikult kirjaoskamatu“ ja religiooniküsimusis üldjoontes ükskõikne rahvas. Nadivõitu mälestused möödunud perioodist mõjutavad ateismi renomeed siiamaani, ehkki teatud päästerõnga on pakkunud Ameerika ja Suurbritannia kontekstist võrsunud uusateistliku traditsiooni sisenemine kohalikule religioossele turule. See tekitab küsimuse – mille poolest need ateismid siis üksteisest erinevad või sarnanevad? Seda uurib kogumikus Atko Remmeli artikkel, millest selgub, et kuigi erinevate ateistlike traditsioonide väited näivad esmapilgul vägagi sarnased, on argumentide põhjendused tihtipeale sootuks erineva filosoofilise taustaga.
Uusateismi ideoloogiaga on lähedalt seotud ka nn skeptikute liikumine, mis tegeleb laiema teemaderingiga kui „klassikaline ateism“ ja on sündinud reaktsioonina uue vaimsusega (new age) kaasas käivale religiooni individualiseerumisele ning lõdvemale seotusele institutsioonidega. Selle tulemusel tekkinud eklektilist sümbioosi religiooni, hariduse, meditsiini, teaduse jne elementidest käsitlevad skeptikud äärmiselt ohtlikuna, kuna vastavate aladega seotud institutsioonidel puudub võimalus kontrollida, mida inimene usub, ning määrata õige ja vale piire. Seetõttu on skeptikud võtnud endale vabatahtliku „uusvaimse metsasanitari“ rolli, milles nad enese peamise funktsioonina näevad nii eelmainitud sfääride (eelkõige teaduse) kui ka terve mõistuse piiride märgistamist ning kaitsmist ebatead(us)liku elemendi eest. Loodusteadusi käsitlevad skeptikud ülima metoodikana, kuidas ümbritseva maailma kohta infot saada (saientism), mistõttu religiooni ja teaduse omavahelise suhte küsimuses nähakse ainuvõimalikuna konfliktimudelit. Sellisest lähtepositsioonist tulenevad teaduse tutvustamise kõrval ka skeptikute ideoloogilisemad eesmärgid, mistõttu 21. sajandi esimesel kümnendil Eestisse jõudnud skeptikute liikumist analüüsivas artiklis nendib Marko Uibu, et nii uus vaimsus kui ka skeptikud kasutavad oma agendade elluviimiseks eelkõige teaduse kõrget sotsiaalset renomeed.
Kokkuvõtlikult võib täheldada, kuidas Eesti ajaloo erinevatest perioodidest on järgmistesse aegadesse pärandunud sageli radikaalsed, loosunglikud seisukohad. Hästi on jälgitav ideeajaloos sageli välja toodud moment, et sõnastuslikult suhteliselt stabiilsed väited omandavad erinevates kontekstides kas veidi või vahel ka täiesti erineva sisu.
Meelis Friedenthal (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli Raamatukogu erakorraline vanemteadur ja EELK liige.
Atko Remmel (1975), dr. theol., on kirikuloo teadur Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja EELK liige.
