Sel suvel toimunud ÜRO säästva arengu konverents Rio+20 ei leidnud Eesti meedias just eriti palju kajastamist. Enamasti mainiti üritust seoses eestlaste initsiatiivi Teeme Ära ülemaailmse kampaaniaga, mida esitleti ka ÜRO konverentsile eelnenud valitsusväliste organisatsioonide eel-ürituste raames ja mis on teenitult pälvinud laialdast tähelepanu. Valitsustevahelise kokkuleppe tulemused dokumendis The Future We Want („Tulevik, mida me tahame“) ei tekitanud aga eestlaste hulgas erilisi emotsioone. Ilmselt on rahulik elu selles looduskatastroofidest puutumata ja viljakas maanurgakeses hajutanud meie tähelepanu ja vastutustunnet Maad ja suurt osa selle elanikke räsiva kriisi suhtes.
Seevastu rahvusvahelises meedias langes Rio+20 valitsustevahelise tippkohtumise tulemusi kajastav dokument tulise kriitika ohvriks, väljendades mitmete sihtrühmade pettumust riigijuhtide võimetuses võtta vastu radikaalseid otsuseid keskkonnakriisi leevendamiseks.
Milles siis probleem seisneb? Sel aastal 193 ÜRO liikmesriigi vastu võetud dokument sõnastab uuesti 1972. ja 1992. aasta säästva arengu deklaratsioonide sisu, ent jääb oma põhiolemuselt hambutuks. Dokument väljendab muret süveneva kriisi pärast, kuid jätab vastavate meetmete rakendamise suures osas riikide hea tahte küsimuseks. Juba 40 aastat on keskkonna järjest halvenev seisukord olnud riikidevahelise koostöö päevakorras, kuid täna oleme endiselt üha süveneva kriisi tunnistajaks. Selle üheks näiteks on Ida-Aafrika ulatuslik põud. ÜRO 2010. aasta andmete põhjal on põudade arv Ida-Aafrikas sagenenud märgatavalt. Kahe tõsise, 1964. ja 1984. aasta põudade vahel oli 20 aastat. Järgmise kriitilise põuani 1996. aastal läks vaid 12 aastat, ja siis 6, ja siis 2. Tänaseks on pikk põuaperiood ida-aafriklaste pidev kaaslane ega jäta loodusega ühes rütmis elavatele hõimudele mahti kosumiseks ning varude taastamiseks.
Kuigi päris palju majanduslikult arenenud riike, organisatsioone ja üksisikuid on sirutanud abikäe tagajärgede leevendamiseks, asub probleemi lahendus, või vähemalt selle leevendus, palju sügavamal. Ida-Aafrika põuaperioodide ekstreemne kasv on teadlaste hinnangul suures osas tingitud inimtegevuse põhjustatud kliimamuutustest. Selle üheks mootoriks on arenenud riikide tarbimiskultuur – mida rohkem, seda uhkem, ja mida odavamalt, seda mõnusam. Eks meiegi, alles hiljuti heaolu maitset tunda saanud, püüa eesrindlastele järele jõuda ning ikka rohkem toota ja rohkem tarbida. Kas pole just majanduskasv (loe: tootmise ja tarbimise kasv) meie arvates elukvaliteedi ja arengu näitaja? Ja kes meist ei tahaks paremat elu? Aga küsimus on – millise hinnaga ja kes peaks selle hinna maksma?
Toodetakse ikka seda, mida tarbija ostab. Ja toote atraktiivsus sõltub sageli selle hinnast. Miks siis investeerida keskkonnasäästlikku tootmisprotsessi, kui see tarbija jaoks hinna üles kerib ja seega tootja konkurentsivõimet pärsib? Või sama küsimus tarbija seisukohalt: miks peaksin maksma kallimat hinda, kui sama kauba saab kätte palju odavamalt, mis sellest, et tootja kliimat kütab? Isekale ühepäevaliblikale on selline suhtumine ilmselt sobivaim. Aga mis saab meie homsest? Ja mis saab nendest inimestest, kes juba täna omal nahal väga reaalselt kogevad, mida tähendab kliima soojenemine? Mida tähendab see nendele, kes peavad odavate kaupade tootmise kinni maksma oma kodu, laste hariduse, tervise või isegi elu hinnaga?
Kristlased ei saa keskkonnakriisist üle ega ümber. Kui me usume, et kristlikud kogudused on kutsutud kehastama Jumala ligiolu laiemalt kogu ühiskonnas, siis ei saa me keskkonnakriisiga seotud sotsiaaleetiliste ja teoloogiliste küsimuste ees pead liiva alla peita. Ühise ökosüsteemi osana saavad ka kaugete maade inimestest meie naabrid, kellega oleme seotud ning kellele põhjustatud kannatuste eest oleme vastutavad. Jumala kaastöölistena ja uue looduna (2Kr 5:17) oleme kutsutud osalema tema töös kogu loodu uuendamisel (Rm 8).
Rio+20 deklaratsioon tunnustab probleemi tõsidust ja kahetseb, et vaatamata mitmetele pingutustele terve inimpõlvkonna vältel ei ole suudetud keskkonna järjest kasvavat hävitamise protsessi ümber pöörata. Dokumendis püütakse leida viise ja vahendeid, kuidas olukorda muuta. Ühe võtmekontseptsioonina probleemide lahendamisel sõnastab deklaratsioon integratsiooni olulisuse: „Me kutsume üles leidma jätkusuutlikule arengule terviklikke ja integreeritud lahendusi, mis juhivad inimkonda elama kooskõlas loodusega ning tegema jõupingutusi Maa ökosüsteemi tervise taastamiseks.“ (The Future We Want, lk 40, autori vaba tõlge). Deklaratsiooni kontekstis mõistetakse integratsiooni kui erinevate inimrühmade koostööd puhta joogivee, toidu, energia ja hariduse kättesaadavuse tagamisel kõikidele inimestele. Sealjuures kirjeldatakse jätkusuutlikku arengut kui sellist, kus on lõimunud majandusliku arengu, sotsiaalse arengu ning keskkonnakaitse erinevad aspektid ning tunnustatakse nende omavahelisi seoseid.
Kõik see kõlab hästi, aga midagi jääb siiski vajaka, sest head kavatsused ei kipu kuidagi vilja kandma. Pakun, et integratsiooni kui Rio+20 deklaratsiooni ühe võtmekontseptsiooni analüüs ja sügavam mõistmine heidavad valgust probleemi juurtele ja juhatavad edasi.
Eesti keeles kasutust leidnud rahvusvaheline sõna „integratsioon“ tuleneb ladinakeelsest sõnast integrātus, mille peamine tähendus on „tervik(lik)uks vormitud“, lisavarjunditega „uuendatud“ ja „taastatud“. Sõna algne tähendus viitab sellele, et „integratsioon“ on vastus küsimusele, kuidas saavad ühe loo erinevad tegelased koos eksisteerida nii, et kogu lugu moodustab meeldiva terviku ning rahuldab kõiki osalejaid. Kuidas on selline vastastikku meeldiv ja rahuldust pakkuv eksistents saavutatav? Mida see eeldab loo tegelastelt?
Oma raamatus Sun of Righteousness, Arise: God’s Future for Humanity and the Earth (London: SCM Press, 2010) tegeleb Jürgen Moltmann kristlikus traditsioonis kujunenud triniteedi kontseptsiooni taasmõtestamisega. Moltmanni mõttekäigud aitavad kaasa ka integratsiooni mõtte taipamisele.
Moltmann arendab edasi kreeka kirikuisade kasutusele võetud mõistet perihōrēsis, mida võiks eesti keelde tõlkida kui vastastikust läbipõimumist (ingl mutual interpenetration) või vastastikku üksteise täitmist (ingl reciprocal indwelling). Kreeka kirikuisade teoloogias oli mõiste kasutusel kahel viisil. Esiteks väljendas perihōrēsis erinevate loomuste – jumaliku ja inimliku – läbipõimumist Kristuses, ja teiseks Kolmainu Jumala olemust ning suhteid Isa, Poja ja Püha Vaimu vahel.
Moltmann rõhutab selle mõiste dünaamilisust, mis väljendab eelkõige suhteid ja suhete läbi loodud trinitaarsest ühtsust. Tema arendatud perihoreetiline jumalamõistmine kujutab Kolmainu Jumalat suhetele keskenduva Jumalana. Täiuslik armastus Isa, Poja ja Püha Vaimu vahel loob tingimused iga isiku iseenda hülgamiseks sel määral, et ta saab täielikult osaks teistest. Jeesus ütles: „Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus“ (Jh 14:11).
Moltmanni perihoreetiline jumalakäsitlus ei mõista Kolmainu Jumala iga isikut üksnes trinitaarse isikuna, vaid ka trinitaarse ruumina, mis pakub eluaset teisele kahele. Teatud mõttes vormib see koos-eksisteerimise, kus iga Kolmainu Jumala isik oma täiuslikkuses piirab iseennast, et olla avatud ja valmistada ruumi teistele ning seeläbi olla üks terviklik Jumal. Sealjuures ei ole Kolmainu Jumal piiratud ainult jumaliku loomusega, vaid on avatud ka inimlikule loomusele, mis on osa maisest Jeesusest. Moltmann nimetab sellist koos-eksisteerimist avatud Triniteediks (ingl Trinity), mis ei ole eksklusiivne üksus piiratud iseendaga, vaid avatud teisele ja teistsugusele, „et nemadki oleksid meis“ (Jh 17:21). Avatud Triniteet loob keskkonna kogu lunastatud ja uuendatud loodule, mis omakorda saab Jumala eluasemeks.
Kuidas aitab Moltmanni perihoreetiline jumalakäsitlus kaasa integratsiooni mõistmisele ja seda eriti Rio+20 tulemuste kontekstis?
Vaadates vaimset ja füüsilist ruumi kui Jumala loodud tervikut, peaks igaüks endalt küsima, kas see ruum, mida ta loob, kasutab ja kujundab oma tarbimisharjumuste, igapäevase töö, sotsiaalse ning poliitilise tegevusega, on võimalikult suur privaatne mugavustsoon või on see avatud ruum, mis võtab vastu teisi nende rõõmude, murede ja kannatustega. Kas see on ruum, mida ma püüan laiendada teiste arvelt, või olen valmis ennast piirama, et teha ruumi teistele ja seeläbi osaleda terviku loomises?
Tänases globaliseerunud maailmas on ruumil ning selle kasutamisel ja kujundamisel oluline tähendus. Näiteks on viimastel aastatel tekkinud uus termin: keskkonnapõgenikud. Need on inimesed, kes on sunnitud lahkuma oma senisest elukohast keskkonnaseisundi halvenemise tõttu. Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel oli keskkonnapõgenike arv 2008. aastal 20 miljonit, mis ületab vägivalla- ja sõjapõgenike arvu rohkem kui neljakordselt. 2050. aastaks ennustatakse keskkonnapõgenike kümnekordset kasvu, mis ulatuks 200 miljoni inimeseni. Lisaks nendele arvudele, mis kirjeldavad inimkannatusi, tuleb lisada hävitatud looduslikud elupaigad ja väljasurnud liigid, mis on Maa ökoloogilise tasakaalu seisukohast vältimatud.
Ruum, mida keskkonnapõgenikud ning looma- ja taimeliigid on jaganud tuhandeid aastaid ja mis on olnud elu allikaks, on hõivatud ja muudetud elutuks kõrbeks nende poolt, kelle peamine mure on iseenda heaolu ja privaatse mugavusstsooni kasvatamine. Sellepärast on tarbimise kasva(ta)misele rajanev majandusmudel mugav ja kasulik ainult teatud inimrühmadele ning hülgab terviku kui integratsiooni eesmärgi. Et osaleda Jumala lunastavas ja kogu loodut täiusele viivas ehk integreerivas töös, peame olema valmis piirama iseennast, oma vajadusi ja ruumi, mida me vajadustega täidame, ning looma ruumi ja võimalusi neile, kel seda napib.
Helle Liht (1966), MTh, on Euroopa Baptistiföderatsiooni asepeasekretär, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) vanematekogu liige ja Kohila Baptistikoguduse diakoniss.
