Usuõpetus, usundiõpetus ja religiooniõpetus – need on kolm sõna, mille avaldamise korral tava-ajakirjanduses võib olla üpris kindel, et saad suurel hulgal komme ja laike või siis dislaike. Ootasin huviga, millised kommentaarid lisanduvad hiljuti Õpetajate Lehes ilmunud ja Postimehe kaudu laiema avalikkuse ette jõudnud loole kristlikest koolidest… Ja ega tulemus just eriti üllatav ei olnud. Ühe mehe suu oleks tahtnud sulgeda üksnes seetõttu, et ta ei väsinud aina uusi kommentaare avaldamast – tüütuks ja üksluiseks muutusid. Aga muidu oli pilt harjumuspäraselt kirju.
Ma olen ikka tihti mõtisklenud, mis on säärase meeletu umbusu ja võõraviha taga, millega suur osa eesti aktiivsetest meediatarbijatest ülal toodud kolme sõna vastu võtavad. Kas on tegu 90ndate alguses üldise religioonibuumi ajal tegutsenud veidi sektantlike liikumiste tagajärjel tekkinud vastuseisu, ikka veel nõuka-aja taaga või puhta rumalusega?
Küllap pisut igaühest neist. Kuid kuidas seda muuta? Või kas ongi vaja seda muuta?
Minu esimene reaktsioon sellistele üpris elementaarsetele faktivigadele või tüüpilisele umbusule on tavaliselt olnud: religiooniõpetus koolidesse! Kui ikka inemine on veidi haridust saanud, siis ehk saab ta ka üle sellest surmahirmust usu(ndite) ees, mis paljudest vastavasisulistest väljaütlemistest läbi kumab. Kui nii, siis ikkagi võitlus rumalusega? Kuid üha enam hakkab mulle ka tunduma, et ainuüksi sellest ei piisa. Tegu on siiski inimese enese väärtusbaasiga, millest lähtuvalt ta midagi hindab, milliseid valikuid teeb. Meie väärtushinnangud kujunevad üldjuhul välja lapsepõlves (eriti esimese seitsme eluaasta jooksul) ja kooliajal. Hilisemad muutused on võimalikud, kuid mitte enam nii kerged tulema. Kui omavahel kohtuvad (kas töö- või eraelulises suhtes) kaks väga erinevate väärtustega inimest, siis on väärtuskonflikt kerge tekkima. Keeruline on siinjuures aga see, et tihtipeale nood kaks inimest ei mõista, millega tegu – meie väärtushinnangud moodustavad suure osa meie identiteedist, mida me aga tihti ei oska metatasandilt analüüsida. See olen ju Mina, aga millest see Mina koosneb? Mille alusel see Mina valikuid teeb? Väärtuskonflikt on identiteetide konflikt ning et seda mõista, tuleks proovida astuda oma partneri kingadesse.
Ja nüüd tagasi alguses toodud kolme sõna juurde. Palju on vaieldud, millist neist viia sisse riiklikusse õppekavasse: mida meie koolis ikkagi tohib või võib õpetada või peab õpetama? Nagu eelpool mainisin, kujuneb inimese väärtusbaas eelkõige kooliajal või veel varem – kodus ja lasteaias. Seega on nii koolil kui lasteaial suur roll kaasa rääkida ka selles, millise maailmavaatelise ja väärtushinnangulise pagasi laps endaga ellu kaasa võtab. Riiklik õppekava sätestab neutraalsel põhjal oleva usundiõpetuse, milles kõiki usundeid käsitletakse võrdselt ning võrdlevalt. Samas võttis hiljuti Vanalinna Hariduskolleegiumi direktriss Kersti Nigesen sõna, et säärane usundiõpetus ei ole siiski õige, vaid see võib inimest pigem kahjustada. Tooksin siinkohal välja aga ka veel kolmanda alternatiivi, mida saavad küll Eesti Vabariigi kontekstis rakendada vaid vastava suunitlusega erakoolid.
Leian, et hea kool peaks igakülgselt toetama lapse arengut ja seega lähtuma ka lapse enda võimetest ja vajadustest. Ühe tuntuima laste psühholoogiaga tegelenud teadlase Lawrence Kohlbergi kõlbelise arengu teooria kohaselt on kuni kolmeteist-aastaste laste jaoks tarvilikud konkreetsed seadused ja reeglid. Alles teismeeas suudetakse näha ühiskonda laiemalt ning mõtestada üldinimlikke norme ja väärtusi. Teine tuntud mees antud vallas on Jean Piaget, tema kognitiivse arengu teooria kohaselt tekib lastel umbes kaheteistkümne aasta vanuses abstraheerimisvõime, suutlikkus näha ja mõista asju abstraktselt, neid klassifitseerida ja omavahel suhestada. Kõige selle valguses tundub mulle oluline, et kuni teismeeani võimaldatakse lapsel tundma õppida tema oma konkreetset väikest ühiskonda, mille moodustavad tema pere, tema kool ja tema lähem ümbruskond ning mille hulka siis kristlikus vaimus kuulub ka mingi konkreetne kirik, konkreetne uskkond. Seega pean igati õigeks anda algklassides võimalusel usuõpetust, tutvustada lapsele tema enda usku – lapse eest vastutavad tema vanemad, seega siis ka tema vanemate usku. Alates teismeeast peaks aga olema kohustuslik tutvumine teiste uskude ja usunditega – minnes kontsentriliselt seest väljapoole. Esmalt teised kristlikud uskkonnad, seejärel monoteistlikud usundid ning sealt edasi juba kõikide muude usundite ja uskumisviiside juurde (kõik see, mida ka riiklik õppekava sätestab). Niimoodi järk-järgult, samm-sammult arenedes on võimalik kujundada lapses terviklik maailmapilt, mis annab talle konkreetsed juured ning kasvatab peale võra, millega hakkama saada meie pluralistlikus globaalkülas. Tsiteerin siinkohal ka põhikooli riikliku õppekava sihiseadet: „Põhikoolis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotlus tagada õpilase eakohane tunnetuslik, kõlbeline, füüsiline ja sotsiaalne areng ning tervikliku maailmapildi kujunemine“.
Loomulikult tuleks nii usu- kui usundiõpetust anda normaalses tänapäevases kastmes, kuid kas ei tuleks seda mitte teha ka nt keemia või kehalise kasvatusega?
Triin Käpp (1982) on Tartu Ülikooli eetikakeskuse projektijuht ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja, MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool juhatuse liige.
