Sellele artiklile fookuse leidmine osutus põnevalt vaevaliseks. Ehkki olen valmis kriitiliselt suhtuma nii meediasse kui kirikusse, ei ole kiriku ja meedia suhete kriitiline analüüs siiski antud hetkel eriti päevakohane. Kui poleks hingedepäeva ja Pussy Riot’i piigade jätkuvat kohtuprotsessi, ei leiaks meedia vist põhjust kirikut nimetadagi – aga kas see läheb pigem meedia või pigem kiriku(te) kapsaaeda, on küsitav.
Pilt on pisut erinev kohalikus ja peavoolumeedias. Kohalikku uudisvoogu jõuab ikka aeg-ajalt teateid selle kohta, et mõni kirik saab uued kellad või katuse või et kusagil toimub kontsert. Koguduse kui elavate liikmete kogu tegemistest on vähem lugeda, sest küllap on ka paiga peal töötavatel ajakirjanikel raske mõista, milles peitub näiteks usupuhastuspüha uudisväärtus, kui seda tähistatakse kiriku seinte vahel ja sageli kahjuks ka üsna väikeses ringis. Sekulaarne haridus ei näita puutepunkte lihtsalt kätte.
Peavoolumeedias hakkavad kenasti silma Eesti Kirikute Nõukogu rahastatud projektid, aga neid – olgu siis hommikupalvus või „Ajalik ja ajatu“ – on raske vaadata muu meediavoo kontekstis. Pikalt planeeritud ja kindlatel alustel rahastatud saated teevad just seda, milleks nad on loodud, Meelis Sülla „Kirikuelu“ siiski otsib vahel ka ajakajalisemaid teemasid. Ja ehkki parim ajakirjandus on majanduslikult sõltumatu ajakirjandus, on meil siiski olemas ka hea näide: „Puutepunkt“ on sponseeritud saade, mille tegijad suudavad üles leida ja kajastada väga olulisi valupunkte ega muretse liigselt rahastaja (Euroopa Sotsiaalfondi või riigi kui selle vahendaja) maine pärast. Ausus loeb.
Aga kirikut me uudistest peaaegu ei leia. Vahel harva küll välisuudistest, ja siis katoliku või õigeusu kiriku tähenduses, aga kodustest rubriikidest märksa harvem. Hea, et pole skandaale ja jamasid, mida võhikutele meeldib meedias rappida, halb, et häid sõnumeid pole ja et kirik on üpris nähtamatu ka eetika ja inimväärikuse üle peetavates debattides. Ja ehkki kristlasi, luterlasi, EELK liikmeid (sh kirikuõpetajaid) ja koguduste gruppe on muljetavaldavalt palju ka sotsiaalmeedias, KIRIKUT ei leia me sealtki. Et olla täpne: EELK kodulehekülg on näiteks Facebook’is küll olemas, aga ütleb ainult, et „infot ei ole sisestatud … veel“.
Sõnake „veel“ on sellel leheküljel küll automaatlisandus, aga sellegipoolest tähelepanuväärne. Nii nagu meedia roll on olla ühiskonna suhtes kriitiline – ja kui ta seda ei ole, on ta tuimunud sool ja vaka alla pandud küünal –, on kirikul vaja säilitada rahu ja tasakaal moraalset paanikat tekitavates arengutes. Kõigisse sotsiaalvõrgustikesse ei tule tormata hirmus, et „kui sind pole siin, siis pole sind olemas“, ent alati tuleb kaaluda, kas poleks mitte arukas olla seal, kus on sinu varandus ehk sinu inimesed. Siin terendab muide üks väga huvitav arengujada, mis toob kokku siinkirjutaja kunagise ja praeguse tegevusvaldkonna: kiriku ja meediapädevuse. Vahest heidab selle jada läbikäimine veidi valgust küsimusele, millised siis õieti võiksid olla kiriku ja meedia suhted tulevikus.
Räägime siinkohal teaberevolutsioonidest ja nende mõjust moraali üle käivale debatile. Alguspunktiks sobiks reformatsioonieelne Euroopa, kus kirik valdas õndsuseks vajalikku teavet: kuidas elada, kuidas paluda. Kui trükikunst tegi Pühakirja kättesaadavaks ja Martin Luther veel ka omakeelseks, andis see põhjust moraalseks paanikaks: aga ei tohi ju nii, et igaüks, kel tähed selged, võib ise Piiblit lugeda! Neil pole selleks vajalikku haridust, nad tõlgendavad loetut nagunii valesti, nad hakkavad õõnestavama traditsioonilisi väärtusi ja nende eest seisjaid! Maailm võib niiviisi ju hukka minna! Kui meenutada, mismoodi reformeeritud kirik selle paanikaga toime tuli, võib ainult uhkust tunda: lisaks tähtedele õpetati ka seda, kuidas keerulist teksti lugeda, mõista ja kasutada. See ei jäänud aga viimaseks korraks, kus traditsiooniliste väärtuste hoidjatel oli põhjust muretseda. Võtkem näiteks ilmaliku kirjanduse laiema leviku, mille tegi võimalikuks sama tehnoloogia, mis toetas ka vaimuliku kirjanduse väljaandmist. Aga mis niimoodi saab, kui inimesed ei loe enam evangeeliumi, pühakute elulugusid ja palveraamatut, vaid väljamõeldud lugusid? Kas ei lähe nad niiviisi segadusse? Kuidas peavad nad aru saama, et vaga Jenoveva on mängult, aga Jeesus päriselt, kui ometigi mõlema kohta on raamatus lugeda? Ilmalik kirjandus tuli ja jäi, tegemata suuremat kurja. Nagunii on raske uskuda kirjasõna, mida ei toeta ükski reaalne praktika, aga kirik hoolitses ju omal kombel selle eest, et Pühakirjas kirjutatu viisil või teisel ka lihaks saaks.
Sel luuletusel on veelgi salme. Selleks ajaks, kui ajakirjandus Euroopas kanda kinnitas, oli põhjust muretseda sama asja üle: mis saab inimeste moraalist, kui nad loevad tõestisündinud lugusid kaugetest maadest? Kas tahavad nad adra ja äkke taha jääda, kui kusagil on ometigi musta ja kollast karva inimesed ja igasugu imeloomad, ja laevadki, mis nende juurde viiksid? Või kas pole viimaks ikkagi ärarääkimata ohtlik inimeste meelerahule, kui keegi annab rahvale teada, et on ka selliseid maid, kus kuningat ega tsaari ülepea ei olegi, vaid targad mehed ise otsustavad omi asju? Ja kui filmikunst sünnib, kas ei hakka siis kinos näidatav kombelagedus inimestele külge, sest et nad enam raamatuid ei loe, kust elutarkus ometi otse võtta oleks? Aga mis saab siis, kui inimesed hakkavad hoopis kodus televiisorit vaatama – nad võivad ju pisikese ekraani vahtimisest pimedaks jääda, ja Euroopa üllas filmikunst sureb samuti välja, kui telerist ainult odavat Hollywoodi rämpsu näidatakse. Ning mõistagi tipneb moraalne paanika internetiga. Seal on pedofiilid ja porno, telerit ei vaata enam keegi, ajalehti ega raamatuid ei loeta samuti, traditsioone ei austata ja inimkond on huku äärel.
Tõlgendusvõimalusi on siinkohal vähemalt kaks. Esimese kohaselt on paanika põhjendatud. Muutused pole eales olnud nii kiired nagu praegu. Kui seni on iga teaberevolutsiooni läbiseedimiseks olnud vähemalt üks inimpõlv aega, siis nüüd enam mitte. Kirik, kes tahab inimesi teenida, peab jalad maha toetama ja olema julgelt konservatiivne, olgu või muutustes kohanevate inimeste kaotamise hinnaga. Küll nad tagasi tulevad. Ajalugu näib osutavat, et kui mäslev noorus ei taltu lapsevanemaks saades, siis vanavanemaks saades näivad traditsioonilised väärtused ikka meelde tulevat.
Teine tõlgendusvõimalus joonistab ajakaare Pühakirja tõlkimise aegadesse, kus riske maandati haridusega. Me ei tea, kus Eesti või Euroopa omadega oleks, kui rahvas poleks lugema õppinud. Ohust sai arenguressurss, mis aitas kaugemale arendada Jumala enda näo järgi loodud inimese potentsiaali. See kaar on tõmmatud väga laia pintsliga, aga minu arvates väärt mõtisklemist: kas ei oleks kirikul aeg loobuda meedia demoniseerimisest ja mõtelda, kuidas muuta vaenlane abimeheks. Häid näiteid on tuua Kesk- ja Lõuna-Ameerika kirikutest, mis on välja arendanud ulatuslikke lastele suunatud hariduslikke programme ja samal ajal teinud meedia lastele kättesaadavaks. Sest miks arvata, et hästi ettevalmistatud inimene valib tingimata just valesti?
Kasutatud allikad
- Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia aastani 2000 (2012). Koostanud Heino Rannap. http://www.hm.ee/index.php?03310 (Vaadatud 3.11.2012).
- Catholic Church’s Challenge: Critical Consciousness. Popes and bishops call for media literacy principles to be taught at all levels. http://www.medialit.org/reading-room/catholic-churchs-challenge-critical-consciousness (vaadatud 3.11.2012).
- Religion and Media. http://www.medialiteracy.com/religion_and_media.htm. (Vaadatud 3.11.2012).
- Tinker, Andrew. Analysis of the media literacy theories and practices of the Pauline Centre for Media Studies and the Presbyterian Media Mission (2010). The University of Edinburgh. http://www.era.lib.ed.ac.uk/handle/1842/4476 (vaadatud 3.11.2012).
Kadri Ugur (1966), PhD, on Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi teadur ning EELK liige.
