Lutheri dekaadi (2008–2017) teadusnõukogu kontseptuaalsed teesid
Kuratooriumi palvel avas Lutheri dekaadi teadusnõukogu* eesseisva reformatsiooni juubeli tähtsust ja tähendust järgneva 24 punkti najal. Nende ülesandeks on olla aluseks reformatsiooni dekaadi ja juubeli sobival kujundamisel, mis lähtudes ajalooga tegelemisest võtab arvesse tänaseid ühiskondlikke, kiriklikke ja religioosseid kontekste Saksamaal ja Euroopas.
Lutheri dekaad on temaatiliste ürituste sari, mis algas aastal 2008 ja lõpeb reformatsiooni juubeliga aastal 2017. Organisatoorselt juhib ettevõtmist kuratoorium ja erinevad allüksused. Kuratooriumi juhatab Saksamaa Evangeelse Kiriku nõukogu esimees ning selle liikmeteks on mitmed piiskopid, erinevate liidumaade peaministrid ja paljud teised. Lutheri dekaadi ametlikuks koduleheks on www.luther2017.de.
I
1. Reformatsioon on maailmaajaloolise tähtsusega sündmus. Sellega kaasnevad epohhiloovad muudatused avaldasid mõju kõikidel mandritel. See, mis reformatsioonist lähtus, on seetõttu mitte ainult rahvusliku, vaid üleeuroopaliku ja ülemaailmse tähtsusega.
2. Reformatsiooni mõju tajutakse ja hinnatakse erinevatelt vaatepunktidelt lähtuvalt erinevalt. 2017. a reformatsioonijuubeliks valmistumine on heaks võimaluseks ja väljakutseks diskuteerida erinevate lähenemiste üle reformatsioonile, nende mõju üle ning niivõrd, kuivõrd võimalik, toetada nende erinevate perspektiivide vahelist üksteisemõistmist.
3. Seeläbi, et reformatsioon vallandas läänekiriku jagunemise terveks hulgaks nii vastuolusid kui ühisosa ühendavateks konfessioonideks, muutis ta religioosse-kultuurilise diferentseerituse ja pluraliseerituse Euroopa tunnusmärgiks.
4. Maailmas, mis reageeris religioossetele vastuoludele sõjaga, sai see diferentseeritus mitte küll eksklusiivselt, kuid üheskoos teiste teguritega põhjuseks ususõdadele ja konfessioonidevahelistele tülidele, mille mõjud ulatuvad tänapäeva välja.
5. Samaaegselt sundis see areng Euroopat visandama regulatsioone, mis võimaldaksid lahutatud ja vaenulike konfessioonide sõbralikku kõrvutielamist ja hiljem ka kooselu, nagu ka eksklusiivsete tõetaotluste kooselu rajamist tolerantsile ja vastastikule respektile. See areng algab Augsburgi usurahuga aastal 1555, mis järgib „rahu abil lahutatuse“ põhimõtet – kontseptsiooni, mis ei saa olla pikaajaliseks lahenduseks, kuid võimaldab rasketes olukordades tagada sõbraliku kooselu alged. Edasine areng on näidanud, et rahu konfessioonide ja uskude vahel on otsustavaks eelduseks rahule ühiskonnas.
II
6. Reformatsioon muutsid põhjapanevalt mitte üksnes kirikut ja teoloogiat. Temast lähtuv ja temale toetuv protestantism aitas omalt poolt kujundada tervet era- ja avaliku elu sfääri, ühiskondlikke struktuure ja majanduslikku elu, kultuurilisi tajumismustreid ja mentaliteete nagu ka arusaamist õigusest, teaduskontseptsioone ja kunstilisi eneseväljendusvorme.
7. Sellise laiaulatusliku ajaloolise tähenduse omandas reformatsioon sündmusena, mis oli oma olemuselt religioosset laadi: tema peaküsimuseks oli inimese vahekord Jumalaga, iseendaga, kaasinimeste ja maailmaga, mida ta põhjapanevalt uuesti määratles.
8. Reformatsioon avastas uuel viisil üksnes Kristuse kaudu õigeksmõistetud inimese kui vahetult Jumala ees seisva isiku. Ta nägi selle isiku identiteeti ja väärtust olevat rajatud üksnes sellele, et Jumal võtab ta omaks, sõltumatult talle loomulikult kaasaantust (soost), ühiskondlikust staatusest (seisusest), individuaalsest suutlikkusest (edust) ja religioossest võimekusest (teened). Selliselt nägi reformatsioon vabadust selle isiku olemusliku määratlusena.
9. Reformatsioon mõjutas arusaamisega Jumala poolt omaksvõetud isiku vabadusest ka kirikumõistmist, käsitledes kirikut kõigi ristitute preesterluse mõttest lähtuvalt kõigi tema liikmete osaduskonnana ilma hierarhiliste astmeteta ning pidades temas sisalduvaid [ametite] erinevusi legitiimseks vaid funktsioonide erinevustena.
10. Reformatsioon mõistis armastust ligimese vastu ning ühiskondliku vastutuse võtmist Jumala poolt omaksvõetud olemise lahutamatu tagajärjena. See, et vahekord Jumalaga ja vahekord kaasinimestega kuuluvad kokku, on oma klassikalise väljenduse leidnud Martin Lutheri topeltteesis: „Ristiinimene on vaba isand kõigi asjade üle ega ole kellegi alam. – Ristiinimene on kõigi asjade alandlik sulane ja igaühe alam“ („Ristiinimese vabadusest“, Von der Freiheit eines Christenmenschen, 1520).
11. Reformatoorsest vaatevinklist lähtuvalt kehtib see kõik usu väest: usus saab inimene isikuks, kelle Jumal omaks võtab ja kes on sellisena vaba.
12. Ometi on spetsiifiliselt reformatoorsed avaldused isiku, tema vabaduse ja vastutuse kohta kujundanud – evangeelsete kirikute eneste poolt küll mitte alati tervitatud – dünaamika, mis on aastasadade jooksul avaldanud mõju kirikust ja kristlaskonnast märksa kaugemale, kogu õhtumaisele maailmale ning omakorda sellestki kaugemale. Iseäranis kehtib see kultuuri, teaduse ja hariduse, õiguse, poliitika ja majanduse valdkondade kohta.
13. See, et isik seisab vahetult Jumala ees, sisaldab ühtlasi arusaama, et ta saab aru, mida ta usub ning suudab seetõttu oma usu kohta aru anda – kristlane on reformatoorse arusaama järgi täiskasvanulikule vastutustundlikkusele kutsutud kristlane. Seetõttu oli reformatsiooni keskseks huviks Piibli tõlkimine rahvuskeeltesse, nagu ka jutluse kui pühakirjaga seotud, selle iseseisval vastutusel koostatud tõlgenduse muutmine jumalateenistuse lahutamatuks osaks. Nii sai reformatsioonist paljude rahvaste jaoks nende kirjakeele looja. Samuti tõi ta kaasa protestantismi erilise vahekorra keele ja sõnaga. See avaldus luules ja kirjanduses, esmalt kiriku sees, siis aga ka kogu iseseisvuva sekulaarse kultuuri raames.
14. Täiskasvanud kristlaseks olemise põhiveendumusest kasvasid välja hariduse väärtustamine ja arendamine reformatsiooni poolt: usk pidi olema haritud usk, katekismustest said usu mõistmisele juhtiva õppimise instrumendid. Selleks, et kasvatada kristlasi, kes oleksid samaaegselt ka maise ilma kodanikud, pidid kõigis paigus olema koolid. Selline hariduse rõhutamine tõi endaga kaasa üldise koolikohustuse ja hariduse võimaluse sisseviimise protestantlikel territooriumidel, saades hiljem terve õhtumaise maailma ühisosaks.
15. Kristlase täiskasvanulikkuse nõue ja soodustamine reformatsiooni kaudu tõi endaga kaasa selle, et protestantlikel maadel ning iseäranis Saksamaal sattus valgustus küll pingesse, kuid mitte antagonistlikku vastuollu usu ja kirikuga. Pigem viis see produktiivse mõttevahetuseni. Sedavõrd on ka valgustuslik nõue „inimese väljumise järele tema enda põhjustatud alaealisusest“ mõistetav reformatoorse arusaama avaldusena, mille kohaselt isikut ei saa esindada keegi teine; mõistagi küll ilma reformatsiooni rõhutatud seoseta Jumalaga.
16. Usul rajanev isiku vahetu positsioon Jumala ees välistab selle, et poliitilistel institutsioonidel oleks võimu inimeste usu üle. Selle põhimõttega, millel põhineb reformatsiooni nõue kiriku ja riigi selge eristamise järele, on rajatud alus kaasaegsetele usu- ja südametunnistuse vabaduse põhiõigustele. Tõsi, sellest motiivist lähtuvat ning usu- ja südametunnistuse vabadust tagavat kiriku ja riigi eristamise põhimõtet ei ole protestantismi ajaloos korduvalt piisavalt järgitud.
17. Arusaam kirikust kui tema liikmete mittehierarhilisest osaduskonnast ei olnud reformatsiooni jaoks, kui jätta kõrvale mõningad tema äärealadel paiknevad grupid, mingi üldist ühiskondlikku tähtsust omav poliitiline mudel ning põrkus sellisena koguni vastuseisule. Olles aga kirikut puudutavana kord selliselt välja hõigatud, sai idee radikaalsest võrdsusest poliitikas otsustavaks liikumapanevaks jõuks teel demokraatia poole, mis evolutsioonilisel kombel arenes sugugi mitte juhuslikult välja mitmes protestantliku taustaga riigis (Holland, Šveits, Taani/Norra/Island, Rootsi/Soome, Suurbritannia, USA).
18. Kõigi ristitute preesterlus avaldus liturgiliselt jumalateenistuslikus koguduselaulus Sõna kuulutamise ühe vormina. Sellega pani reformatsioon ühtlasi aluse kasvava tähtsusega, suurele ja rikkalikule muusikakultuurile. Jumalateenistusliku vokaal- ja instrumentaalmuusika arvukad vormid, mis on tänini evangeelse kristluse eriliseks tunnusmärgiks, avaldavad mõju kirikuruumist märksa kaugemale.
19. Reformatsiooni poolt ristiinimese vabaduse järelmina määratletud ligimese ja kogukonna teenimine tõi endaga kaasa sotsiaalse korra ja sotsiaalhoolekande ümberkorraldamise protestantismis. Nii sai sotsiaalsete probleemide lahendamine (haiglate, vaestehoolekande [rajamine]) terve koguduse ülesandeks – reformatoorsed impulsid said seega kohalike omavalitsuste sotsiaalse vastutuse lähtepunktiks kaasaegses maailmas.
20. Elukutse mõistmist erilise vaimuliku kutse tähenduses, nagu see oli seniajani olnud seostatud munklusega, laiendati kõigile eluvaldkondadele – iga kristlase tegevust ja tööd tema konkreetsete ülesannete raames mõisteti nüüd (elu)kutsena, milles Jumalat tuli teenida sama vaimuliku kaaluga. Veendumus, et ka töö ilmalikes (elu)kutsetes on kristliku elu elamise kohaks, avas viimselt ukse majanduse senitundmatule dünaamikale.
III
21. Võttes arvesse reformatsiooni ülaltoodud mitmekülgset mõju on oluline, et teel 2017. a juubeli poole tegeletaks reformatsiooni olulise, teoloogia ja kiriku piire ületava tähendusega meie kaasaegse kultuuri erinevate valdkondade jaoks ning päritaks selle tõlgenduspotentsiaali järele individualiseerumisest, pluraliseerumisest ja globaliseerumisest mõjutatud ajal. Selline kaasajatõlgendus on ajaloolise juubeli loomupäraseks ülesandeks ning kujutab endast protestantluse kaasaegsele läänelikult vormitud kultuurile avaldatud mõju tõttu panust nii selle kultuuri identiteedi alalhoidmisse kui edasiarendamisse.
22. Kaasaegse läänelikult mõjutatud kultuuri alalhoidmine ja edasiarendamine saab tänapäeval sündida üksnes siis, kui tähelepanu pööratakse mõlemale – nii konfessionaalsele erinevusele kui oikumeenilisele ühisosale.
23. Religioosne maailm on põhjalikus muutumises; lääne ühiskonnad liiguvad multikultuursete ja multireligioossete vahekordade suunas, kui nad neist juba mõjutatud ei ole. Selles situatsioonis on kasulik võtta appi arusaamad, mis on kasvanud välja kristlike konfessioonide vastuoludes ja kooselus.
24. Religioossete ja maailmavaateliste mõjude paljususega kokku puutudes kasvab selle tajumine, mis on üldkristlik. Seejuures säilitavad konkreetsed profiilid oma eripärase tähenduse: globaalses „ühe kristlaskonna“ tervikperspektiivis ja sellest väljaspool avaldub soov omada kultuuriliselt, kuid ka religioosselt identifitseeritud ja identifitseeritavat kodu.
Avaldatakse Lutheri dekaadi teadusnõukogu loal. Tõlkinud Anne Burghardt.
* Lutheri dekaadi teadusnõukogu liikmeteks on: prof dr dr Johannes Schilling (eesistuja), Kiel (kirikulugu), prof dr Michael Beintker, Münster (süstemaatiline teoloogia), prof dr Susanne Deicher, Wismar (kunsti- ja kultuuriajalugu), prof dr Irene Dingel, Mainz (kiriku- ja dogmadelugu), prof dr Udo Sträter, Halle (kirikulugu), prof dr Susan Karant-Nunn, Tucson/Arizona (kirikulugu), prof dr Armin Kohnle, Leipzig (kirikulugu), prof dr Volker Leppin, Tübingen (kirikulugu), prof dr Heiner Lück, Halle (õigusteadus), prof dr Risto Saarinen, Helsingi (süstemaatiline/ oikumeeniline teoloogia), prof dr Heinz Schilling, Berliin (ajalugu), prof dr Thomas Söding, Bochum (Uus Testament, roomakatoliku teoloog), prof dr Dorothea Wendebourg, Berliin (kirikulugu), prof dr Christoph Wolff, Harvard/Leipzig (muusikateadus).
