Thomas-Andreas Põder (T-AP): Juubeliõnnitlus, isa Vello Salo! 50 aastat tagasi algas II Vatikani kirikukogu!
Kui sissejuhatavalt meenutada, et pooleli jäänud I Vatikani kirikukogu algus jääb üle 140 aasta taha – toona oli päevakorral kiriku suhestumine valgustuse ja uusajaga – ning üleeelmine kirikukogu toimus 16. sajandi keskpaiku Tridentis – väljakutseks oli suhestumine usupuhastuse taotlustega, mille 500. juubelit peagi tähistatakse –, siis võib aimata, et II Vatikani kirikukogu oli roomakatoliku kiriku elus erakordselt tähtis sündmus. Kontsiilil osalejategi arv oli ju enneolematult suur: nn kirikukogu isasid oli 2500, osalejaid kokku üle 3000. Samas, kui vaadata II Vatikani kirikukogul arutluse all olnud teemasid, nagu kirikureform ja suhestumine uusaegse maailmaga, nn oikumenism, mittekristlikud religioonid, liturgia, siis on ilmselge, et see 11. oktoobrist 1962 kuni 8. detsembrini 1965 väldanud üleilmse kiriku kogunemine puudutas ja puudutab ka neid, kes ei ole roomakatoliiklased: nii teisi kristlasi kui teiste religioonide esindajaid, ent ka neid, kes end religioosseks ei pea.
Isa Vello Salo, sellele, et II Vatikani kontsiili juubeliga seoses just Teie poole pöördusin, on eriline põhjus. Kui töötasin üliõpilasena mõnda aega Teie assistendina, pidin lööma arvutisse käsikirjalisi materjale, mida olite kasutanud Vatikani Raadio saadetes. Mäletan siiani oma üllatust, kui jõudsin tekstideni, mis kõlasid kunagi Radio Vaticana vahendusel üle kogu maailma ning kõnelesid eesti keeles II Vatikani kontsiili algusest ja käigust. Ma ei tea, kui palju eesti soost katoliku preestreid toona maailmas oli. Heal juhul ehk käputäis. Ent üks neist elas ja õppis just sel ajal Roomas, andis välja Eesti katoliiklaste ringkirja „Maarjamaa“ ning toimetas Radio Vaticana eestikeelseid saateid. Palun meenutage, millised isiklikud kogemused ja mälestused seonduvad Teil kirikukoguga?
Vello Salo (VS): Vaticanum Secundum’it kommenteeris Vatikani Raadio kui paavsti ametlik häälekandja – ta on tegelikult küll poolametlik, aga kõik peavad teda ametlikuks – umbes neljakümnes keeles. Nii et eesti rahvas oli üks priviligeeritud rahvas, kes sai oma keeles otse informatsiooni sellest, mis kirikukogul toimub. Eestit ei esindanud seal kirikukogul mitte keegi, sest oli „raudeesriie“.
Mina imestasin neil päevil, kui hakkasin vaatama, et sellest saab nüüd viiskümmend aastat, kui olin Peetri kirikus II Vatikani kirikukogul… Just raadio osakondade juhatajatel lubati ühest kontsiili päevast osa võtta. See oli muidugi erinev tänapäevast, kus igasugused lekkimised on moes. Siis ei lekkinud midagi. Öeldi, et see on nüüd usalduslik asi, et enne kui ametlik väljaanne tuleb, te ei räägi sellest midagi. Mina olin siis Peetri kiriku koori peal, kus istusid Vatikani Raadio tehnikud, kes salvestasid sõnavõtte. Et viiskümmend aastat on möödas, üllatas mind väga, sest see oleks nagu eile olnud! See oli väga huvitav!
Ettekanded olid sellel päeval just sellest, kuidas organiseerida suuri peapiiskopkondi. Näiteks New York, kus on mitu miljonit elanikku ja on tegelikult mitu piiskopkonda – üks Brooklyn ja üks Manhattan näiteks… Seal peaksid sufragaanpiiskopid, alluvad piiskopid, elama oma piiskopkonna keskel ja mitte kuskil keskuses kõik koos. See mõttevahetus oli täiesti huvitav, sellel ühel päeval: 14. novembril 1963. Nii et mul saab sellest alles tuleval aastal 50 aastat. Aga kommenteerinud olin ma muidugi juba enne.
Ja teine ehmatus, kui hakkasime siin liturgika õpikut tegema – nendest asjadest olin ma kõnelenud 50 aastat tagasi ja ei mäletanud enam midagi! Sest neid dokumente ja sõnavõttusid oli väga palju. Ja nüüd hakkan ma 87 saama, mälu kahaneb kõik aeg. Aga mõned asjad, nagu see isiklik osavõtt ühe päeva istungist, – need on täiesti selged.
T-AP: Kui Te vaatate tagasi Vaticanum’ile, mis on roomakatoliku kiriku jaoks keskne sündmus 20. sajandil, kuid, nagu öeldud, väga oluline ka teistele, siis 20. sajandit võib vaadelda ühelt poolt kui liikumist II Vatikani kontsiili poole ja teiselt poolt kui sellele järgnevat ajastut. Kuidas Te kirjeldaksite seda, milline on II Vatikani kirikukogu mõju ja tähendus 20. sajandil?
VS: Tagasivaates ütleksin, et kõik kirikukogud on olnud reformikirikukogud. Lendlause Ecclesia semper reformanda – kirikut tuleb alati reformeerida – on nagu ristikiriku loomuses: et alati edasi paremuse poole püüda. Olge täiuslikud, nagu teie Isa taevas on täiuslik!
Tulles viimase kontsiili juurde – see oli ikka aukartustäratav töö, mis seal käis. Paar aastat enne seda koostasid kõik piiskopid, kes on katoliku kirikus apostlite otsesed järeltulijad ja vastutavad kuulutustöö eest, oma ettepanekud selle kohta, millest rääkida, ja pärast ka konkreetsete dokumentide sisud. Need tulid siis avalikule arutlusele 2500 kuulajaskonna ees. Mõned hääletati maha ja tehti uhiuued. Ja lõpuks, kui paavst need avaldada lasi, oli ka tema veel oma korrektuurid ja lisandused teinud. Teoloogi pilguga vaadates ütleksin, et väga hea töö! Aga ei ole ka imestada – ma ei tea, kui palju teolooge nende tekstide kallal tegutses. Arvaksin, et üle 10 000. Ja kui palju aastaid… See oli üks väga tõsine töö!
Kuna meil liturgika õpik peaks ilmuma lähemal ajal, siis eriti seoses impulsiga, mis Vaticanum’ist lähtus liturgilise elu korraldamiseks, on põhiline minu silmis tõdemus, et ükski jumalateenistuse kord ei saa olla ammendav. Ja nii ongi katoliku kirikus 21 eri jumalateenistuskorda, nii nagu on Rooma kiriku või lääne missa, enne seda valdavalt ladinakeelne, ja Bütsantsi riitus, nii nagu Kreekas või Moskvas või Eesti apostliku õigeusu kirikus. Erinevaid kordi on veel Etioopias ja Aleksandrias jne. See mitmekesisus ühtsuses sai seal põhjalikult läbi mõeldud ja esile tõstetud.
T-AP: Eestis ei ole katoliiklasi eriti palju. Teie kehastate paljude Eesti inimeste jaoks väga innustaval ja ilusal viisil seda, mida tähendab olla katoliiklane ja katoliku vaimulik. Samas seisab katoliku kirik mitmesuguste väga tõsiste väljakutsete ja probleemide ees. Sageli kostab Eestissegi välja, et katoliku kiriku liikmete seas on arvestataval määral neid, kes on mitmete asjade üle oma kirikus kurvad. Kuidas näete Teie katoliku kiriku olukorda? Millised on peamised väljakutsed? Ja kas on teil mõtteid, kuidas nendega toime tulla?
VS: See on huvitav, et Eestis on katoliku kirik suuruselt kolmas. Esimesed kaks on luterlik kirik ja ortodoksi kirik, mis on mõlemad umbes 150 000 liiget. Siis ei ole tükk aega kedagi; ja siis 6000 peal seisavad katoliku kirik ja baptistid. Ja siis on jälle tükk maad vahet, kuni tuleb teisi. Aga see selleks. Mina pean katoliiklasteks ka niinimetatud kreeka katoliiklasi ehk ortodokse. Seal on ülemused natuke tülis omavahel, aga õpetuslikku erinevust – see on ka katoliku kiriku poolt tunnustatud – ei ole. Nii et ka katoliku preestreid on siis niipalju, kui on ortodoksi ja katoliku kirikul siin Eestis kokku.
Probleeme on alati olnud. Ma ei näe selles mitte midagi uut, et ka tänapäeval probleeme on. Neid tuleb arutada ja lahendada. Nii nagu tegid juba apostlid. Apostlite tegude raamatus on nn apostlite kontsiil: et Pühale Vaimule ja meile on meeldinud seda järgnevat teile teatada… Arutatakse asjad vennalikult ja rahulikult läbi ja tehakse üks mõistlik otsus.
Ja minu arust on selle ühe kiriku tunnuseks üksmeel – selle ühe kiriku, mille Jeesus asutas. Praegu on meil nominaalselt kaugelt üle 30 000 kiriku… Nagu Jeesus ütles: sellest tunnevad inimesed, et te olete minu õpilased, et te üksteist armastate, nii nagu mina olen teid armastanud. Nii et see, kes teistest halba ei räägi – teistest kirikutest –, on minu arust katoliiklane. Või ütleme paremini – ristiinimene! Niipea, kui ta hakkab mõtlema, et ta on teistest parem, ei ole ta enam ristiinimene ega katoliiklane. (Muheledes:) noh, protestant – mingis mõttes ta protesteerib kellegi vastu, et tema on parem… Aga ma arvan, et ristiinimese tunnusmärgiks on armastus. Nii nagu Isa armastab Poega, nagu Poeg armastab meid, nagu mõlemad armastavad meid…
Selles mõttes ka kõik probleemid, mis maailmas on, on ristirahvale ühised. Missugused nad on ühes konkreetses kirikus – olgu see nüüd roomakatoliku, kreekakatoliku, etioopia kirik –, on väga erinev. Ja igal kirikul, või ütleme, igal kogudusel tuleb nendega hakkama saada.
Ristiinimesel ei ole mingisugust kahtlust selle kohta, mis juhtub. Ka siin Eestis on üks lendsõna „Me võidame niikuinii“ – ristiinimene ütleb: me oleme ammugi võitnud! Küsimus on ainult selles, kas mina isiklikult lõpuni vastu pean. Issand on mind omaks võtnud ja ma olen Jeesuse Kristuse vend või õde – preester, prohvet ja kuningas – ja ei karda mitte midagi siin maailmas! Võit on ammu võidetud paar tuhat aastat tagasi! Küsimus on selles, kas mina pääsen? Kas teised pääsevad, see on jälle nende asi. Aga kõigepealt pean ma ise vaatama, et ma Jeesuse Kristuse kombel oma ligimest armastan.
T-AP: Kuidas näete Teie roomakatoliku kiriku ja teiste kirikute vahekorra tulevikku?
VS: Eks see ole meie kõigi käes! Mina ei esitaks seda küsimust üldse selles terminoloogias. Mina näen ristirahvast maailmas! Kes on maaväes, kes on mereväes, kes on lennuväes – eks ole, see on teisejärguline. Kuidas meie tunnistus maailmale mõjub, maailmas avaldub – ja kõigepealt siin meie armsal Maarjamaal? Keegi ei saa ju mitmel maal korraga olla. (Mõned on püüdnud küll, aga sellest ei ole midagi välja tulnud.) Ja just siin, kus läinud aasta oli haruldane aasta.
Tuletan eriti meelde Tallinna kirikukellade kontserti. Viimased 800 aastat olid kõik oma kella tagunud. Ja siis tuli üks helilooja, kes ütles, et kuidas oleks, kui me teeksime ühe loo? Ja kõik olid nõus! Keegi ei olnud vastu. Ja see kontsert oli täiesti vapustav! Midagi ainulaadset maailmas. Kuulsin, et maestro Margo (Kõlar – toim) oli saanud selle eest ka ilusa tunnustuse, mida ta on täiesti ära teeninud.
Ja teine asi on see meie kohtumine Lilleküla staadionil. Väike kristlik laulupidu, kus olid jälle minu teada kõik kristlikud kirikud esindatud. Niisugune ühisüritus, kus mina ei näinud, et mingisugust kaklemist oleks olnud või teistest halvasti rääkimist. Muidugi ka see on semper reformanda: et iga kord, järgmine kord, tahame paremini teha – see on nüüd kõneaineks.
Aga hea algus on tehtud! Nii et sel aastal oli kaks märkimisväärt üritust, mis minu arust on väga head märgid meie asjade arengu kohta siin Maarjamaal.
Aga põhimõtteks jääb, et me – tähendab, erinevad kristlikud, nagu öeldakse, (muheledes:) konfessioonid (või mis need hirmsad sõnad kõik ei ole!) – mitte ainult ei räägiks üksteisest head, vaid et põhiline on üks Jumal, üks usk, üks lootus, üks armastus. Ja see peaks kristlasi ühendama, et meil on üks meel või tunnistus – selleks, et maailm võiks uskuda, et Isa on Jeesuse läkitanud. Need on Issanda sõnad! (Jh 17:21.) Ja kes on kristlane – seda tuleb küsida Kristuse käest, mitte aga et keegi kuulutab end kristlaseks ja siis ta ongi… Ei. Seda tuleb ikkagi hoolega vaadata, mis Kristus ütleb, ja selle järele elada.
T-AP: Suur tänu, isa Vello Salo, kõnelemast Kirik & Teoloogiale II Vatikani kirikukogu juubeli puhul!
Vestlus toimus 6. oktoobril 2012 Pirita kloostris. Tekstis on kasutatud Wikimedia Commons fotosid. Ca 3,5 min filmitud kaadreid II Vatikani kirikukogu algusest leiab siit.
Vt lisaks nt USA ja Kanada jesuiitide poolt väljaantava katoliku nädalalehe America värskes II Vatikani kirikukogu juubelinumbris (8.10.2012) ilmunud juhtkirja „Aggiornamento 2012“ ning teemakohaseid artikleid. Nädalaleht alustas juba aasta alguses II Vatikani kirikukogule pühendatud artiklite sarja tähelepanuvääriva kirjutisega „Conversation Starters. Dialogue and deliberation during Vatican II“ (13.2.2012), mis pärineb süstemaatilise teoloogia professori ning raamatu Keys to the Council: Unlocking the Teaching of Vatican II (Liturgical Press, 2012) kaasautori Richard Gaillardetzi sulest.
II Vatikani kirikukogu kohta käivaid artikleid ja kirikukogu dokumente koondab inglise keeles lehekülg Theology Library. The Second Vatican Council, saksa keeles vt veebikeskkonda Aggiornamento. Eesti keeles leiab II Vatikani kirikukogu dokumendid (veel toimetamata kujul) siit.
Vello Salo (1925) on Rooma-Katoliku Kiriku Pirita kloostri vaimulik, Toronto ülikooli emeriitprofessor, apostellik protonotar.
Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent, EELK vikaarõpetaja, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
