Uudised ja oikumeenia

Patenteeritud elu? Kiriklik uurimus biopatentide ja toiduga kindlustatuse kohta

„Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius“

Taimede ja loomade patenteeritavuse küsimus täidab juba pikemat aega Euroopa institutsioonide ja ettevõtete meeli. Augusti keskel tühistas Euroopa patendiamet ühe juba väljastatud loomakasvatusmeetodi patendi. Evangeelne Kirik Saksamaal (EKD) esitles nüüd selleteemalist uurimust. Uurimuse autoriks on EKD säästva arengu koda ja see avaldati pealkirja all: „Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius. Biopatendid ja toiduga kindlustatus kristlikust vaatepunktist“ (EKD tekstide sari, nr 115, 126 lk).

„Biopatentide teema puhul on tegemist kaugeleulatuvate eetilis-moraalsete otsustega,“ toonitab EKD nõukogu eesistuja piiskop Nikolaus Schneider. Hinnates tagajärgi sotsioökonoomilisest ja ökoloogilisest perspektiivist, rääkivat vaid vähe taimede ja loomadega seotud biopatentide kasuks. „Biopatentide puhul on tegemist ka põhimõtteliste õiglusküsimustega,“ osutas Schneider. „Kui patenteeritakse näiteks seemnevilja, ähvardab põhitoiduse  monopoliseerumine.“ Nii omasid aastal 2009 rahvusvahelisel seemneviljaturul kümme ettevõtet  juba 73% maailmaturust. Kolm juhtivat viljaaretusettevõtet kontrollisid 85% patentidest, mis on antud Ameerika Ühendriikides geenitehniliselt muundatud maisile ja 70% patentidest, mis on antud teistele transgeneetilistele taimedele.

Patente kui intellektuaalse omandiõiguse vormi ei väljastata mitte ainult tehnilistele leiutistele, vaid alates 80ndatest aastatest ka elusolenditele ja nende koostisosadele. Euroopas on biopatentide alusreeglistikuks „Euroopa biopatendi direktiiv“ aastast 1998, mis peaks fikseerima selged põhimõtted elusolendite patenteerimiseks. Nikolaus Schneider selgitab: „Enam kui kümme aastat kogemusi Euroopa biopatendi direktiiviga näitavad aga, et taimedele ja loomadele patentide väljastamise kardetud mõjud on reaalsuseks saanud: patente väljastatakse ka taimedele ja loomadele, mida geenitehniliselt muundatud ei ole. Seemnevilja ja loomaliikide mitmekesisus väheneb. Põllumajanduslikku uurimistööd ja aretust takistatakse. Biopiraatlusega privatiseeritakse traditsioonilisi teadmisi. Inimeste toiduga kindlustatust ei soodustata, vaid pigem ohustatakse ja piiratakse“.

Nende viimaste aastate kogemuste tõttu nägi Evangeelne Kirik Saksamaal vajadust biopatentidega süvitsi tegeleda. Kristlikust perspektiivist on Jumal kogu elu looja. Vanatestamentlikus kogemuskontekstis annab laulik sellest tunnistust nõnda: „Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad“ (Ps 24:1). Sellel alusel käsitleb EKD säästva arengu koda eriti järgmisi vaatepunkte: loodupärast õiglust, õigust toidule ning traditsiooniliste teadmiste kaitset.

– Inimesed on Jumala ees selle eest vastutavad, kuidas nad looduga ümber käivad. Neile on ühtmoodi kingitud loomisannid – geenidest, elavast mateeriast kuni elusolenditeni –, et sellest elada. „Kuna biopatentide näol käsutatakse eksklusiivselt taimse ja loomse elu üle ning selle tulemusel piiratakse tunduvalt liigirikkust ja toiduga kindlustatust, tekivad kiriku jaoks seoses biopatentide väljastamisega põhimõttelised kriitilised küsimused. Vaja on küsida, kuidas on biopatendid ühendatavad loodupärase ülesandega kasutada ja hoida loomisande nii, et need oleksid hüveks kõigile. Kristlikust vaatepunktist oleks seetõttu biopatentide suhtes kohane järgmine hoiak: nimelt vabatahtlik ja tänulik loobumine biotehniliste leiutiste patenteerimisest ning bioloogiaalaste innovatsioonide ühisomandina vabaksandmine“ (lk 92).

– Seal, kus biopatentide tarvituselevõtt soodustab seemneviljaturu monopoliseerumistendentse, kohalikud sordid välja tõrjutakse, talupered oma piirkonnas ehk ligipääsu mittepatenteeritud seemneviljale kaotavad ning patenteeritud seemnevilja endale lubada ei jaksa, võib see viia tagajärgedeni toitumisele ja seega inimõiguse tagamisele seoses õigusega toidule (lk 83).

– Õigluseetilisest vaatepunktist muudavad biopatendid traditsiooniliste teadmiste kaitse tühiseks ja seavad küsimuse alla bioloogilise rikkuse mõistmise globaalse ühisomandina. „Kes kasutab indigeensete rahvaste geneetilisi ressursse ja traditsioonilist teadmist ja laseb sellel põhineva leiutise ilma nende eelneva informeeritud nõusolekuta patenteerida, rikub nende õigust hallata oma teadmisi ja ressursse“ (lk 55).

Nende ja mitmete teiste vaatepunktide taustal soovitab uurimus oma lõpupeatükis: et minimeerida võimalikult suurel määral patentide praeguseid negatiivseid tagajärgi ja võimaldada biopatentide väljastamist vaid äärmiselt rangete kriteeriumite täitmise puhul, peaks sihile võtma patendiväljastuse juriidilised ja institutsionaalsed reformid. See võiks kaasa aidata eeliste õiglasele jaotusele patenditaotleja ja ühiskonna vahel. Veelgi parem sellistest reformidest oleks aga, kui rakendataks biopatenteerimise asemel klassikalist sordikaitseõigust. See näeb põllumeestele, aretajatele ja teadlastele ette privileege, mis peaksid aitama kaasa, et taimearetusalaseid innovatsioone ning ligipääsu seemneviljale liigselt ei takistata. „Klassikaline sordikaitseõigus omab võrreldes patendiõigusega suuremat potentsiaali teenida väiketalunikke, maaelu arengut ja agrobiomitmekesisust. Seeläbi tagatakse traditsioonilise teadmise kaitse ja parandatakse toiduga kindlustatust“ (lk 90).

Uurimuse teksti on võimalik lugeda siit (saksa k).

 

Allikas: ekd.de

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English