Alljärgnevad mõtted on saanud toiteainet pikema aja vältel ja erinevatest allikatest. Nende põgusa talletamise vahetuks ajendiks sai aga meie austatud haridusassessori ja usuteaduse instituudi rektori, minu armsa ametivenna Ove Sanderi juhtkiri möödunud nädala kirikulehes („On, mille eest olla Jumalale tänulik“, EK 5.9.2012). Olgu too tekst siinkohal viidatud, et jutt ei jääks abstraktseks. Ent meie kiriku haridusassessor ja usuteaduse instituudi rektor on väga paljudes viimase aasta kirjutistes ja raadiointervjuudes, kõnedes ja vestlustes astunud usuteaduse instituudist kõneldes üles ühtmoodi – Jumalat armu ja õnnistuse eest tänades, rõhutades vajadust Jumala jätkuva abi ning ühise eestpalve järele. Kas see saab olla probleem? Kas ei väljendu taolises kõnes enesestmõistetav ja siiras kristlik usk? Tõsi, probleem ei ole kohe nähtav. Ent mulle näib ajapikku üha enam, et see on siiski olemas ja päris tõsine. Nii tõsine, et meil tasub püüda taolise kõne kiusatusi ja ohtusid enesele teadvustada ja sõnastada.
Probleemi piiritlemiseks rõhutan veel kord, et kõnelemine EELK hariduselust laiemalt ja usuteaduse instituudist kitsamalt teenib üksnes kui näide. Samas siiski kui näide, mis on viimase aasta vältel olnud EELK kontekstis eriti kuuldav, kõlav ja kaalukas. Kuid probleemi ennast võib muidugi kohata ka teistes avaliku elu valdkondades – nii kirikus kui ühiskonnas laiemalt – ning pisut teisel kujul isiklikuski elus. Toonitan ühtlasi, et siinsetes raamides ei saa ega taha ma lähemalt analüüsida meie kiriku hariduselu ja usuteaduse instituudi olukorda ega anda sellele hinnangut. Ent loodan, et neil kriitilistel võtmeteemadel hakatakse peagi kirjasõna vahendusel enam ja sisukamalt arutlema.
Olukorra üleõigustamine – tegelikkusetaju pärssimine
Niisiis, milles seisneb probleem, kui mingi valdkonna ja töö eest vastutav inimene sellest (seega ka oma tegevusest) avalikult kõneldes ja aru andes, seda iseloomustades ja hinnates, raamistavalt ja läbivalt väidab, et tegemist on Jumala õnnistuse ja armuga, mille eest võib Jumalale olla tänulik? Milles seisneb probleem, kui paluda „Jumalalt armu endale ja meile kõigile, et me ei hakkaks seda“ – nt 26 uue ja kokku pea 40 üliõpilase vastuvõttu ning seeläbi instituudi rahvast täis kabelit – „pidama oma töö tulemuseks, vaid annaksime kogu au Jumalale?“
Probleemiks on, et kui nii rõhutatult ja pidevalt võtta mingist olukorrast või protsessist kõneldes suhu Jumala nime, mõjub see tahes-tahtmata valitseva olukorra üleõigustamisena. See on otsekui faktilise olukorra või asetleidnud sündmuste või omaenda töö varjatud ainuõigeks ja -võimalikuks pidamine. On tegu ju Jumala õnnistuse ja armuga! Taoline kõnepruuk mõjub tegelikkusetaju eksitavalt ja pärssivalt, vähemasti kuulaja jaoks. Kui ma kõneldes seisust, mis valitseb minu töös ja vastutusalas, viitan püsivalt Jumala armule ning oma tänulikkusele, töötab see vastu olukorra või protsessi eristavale ehk kriitilisele analüüsile ja hindamisele. See toimib otsekui immuniseerimisstrateegia igasuguse kriitika suhtes.
Resistentsus (enese)kriitika suhtes – kriitikute ennetav tasalülitamine
Kui me oma kirikuelu, nt kiriku hariduselu, faktilisest olukorrast kõneldes kasutame järjekindlalt armu- ja tänulikkuse retoorikat, on tagajärjeks niisiis kaitsekiht kriitika vastu. Ühelt poolt treenime taolise kõneviisi viljelejatena iseennast immuunseks kriitika suhtes. Teiselt poolt kipuvad need, kelle jaoks faktilise olukorra mitmemõttelisus nõuab eristavamat-kriitilist lähenemist, eriti aga muidugi need, kes hindavadki olukorda või tehtut pigem problemaatilise ja puudulikuna, saama vähemalt kaudselt külge Kuradi käsilase märki. Teisiti: kui astuda oma töövaldkonnaga ühenduses järjekindlalt üles sõnumiga, et toimuv on Jumal arm ja tänupõhjus, võib see paista esmapilgul tõsise usu ja sügava vagaduse väljendusena. Ei ole tõesti ka välistatud, et just sellisena võib see südames olla ka kavatsetud. Ent ikkagi tuleb küsida: kas ei toimi me sellega iseennast õigustavalt ning (enese)kriitikale tõkkeid ehitavalt? Kas ei aita taoline retoorika vältimatult kaasa sellele, et juba eos on tasalülitatud teistsugused hinnangud ja tegevuskavad?
Jumala tänamine – positiivne hinnang millelegi või mitte?
Muidugi on võimalik ütelda, et ka siis, kui suhtuda olukorda diferentseerivalt ja pidada olemasolevat asjade seisu nt pigem puudulikuks, tänab üks õige kristlane ikkagi Jumalat. Ristiinimene on võimeline tänama Jumalat igas olukorras! Tõsi. Nii võib mõelda ja sellisel mõtteviisil ei puudu alus. Põhjust tänuks leidub alati. Ent kui argumenteerime nõnda, siis peaksime tegema kõigile täiesti selgeks ja rõhutama ka järgmist: Jumala tänamine mingi olukorra eest ei tähenda sel juhul, et olukord on hea. Teisiti: viide Jumala armule ja tänu tema õnnistuse eest ei ütle sellisel juhul üldse midagi selle kohta, mille eest tänatakse – ei ütle midagi, milline on praegune olukord. Samal liinil püsides: kui oma tööst kõneldes täname Jumalat armu eest, ei edasta me sellega mitte mingisugust teavet selle kohta, milline asjade seis ikkagi on.
Seega, Jumala tänamist võiks oma tööst aru andes säilitada mitteeksitavana, ent seda üksnes tingimusel, et nii kõnelejad kui kuulajad on nõus ja teadlikud: taoline tänu on konkreetse olukorra suhtes neutraalne ega anna sellele hinnangut. Seega, kas olukorda pidada heaks või halvaks, on sel juhul täiesti eraldiseisev küsimus ja teema. Viide Jumala armule ei tähenda iseendast niisiis üldsegi, et konkreetne olukord peaks olema hea.
Visandatud lähenemine on kindlasti võimalik, ent küllap nõustume – pigem ebatavaline ja kunstlikki. Kui me tunnistame midagi Jumala armuks ja õnnistuseks, kätkeb see ju tavaliselt ka olukorra hindamist heaks. Veelgi enam: tunnistada midagi Jumala armuks ja õnnistuseks on kristlase jaoks üldse tugevaim võimalik viis, kuidas tunnistada midagi (tingimatult) heaks.
Teine lähenemine kõnealusele jumalatänu-kõnele arvestabki tõsiasjaga, et mingi olukorraga ühenduses Jumalale viitamine tavaliselt just ei ole selle olukorra suhtes neutraalne. See tähendab, et nii nagu me teatud elusituatsioonides Jumalat täname armu ja õnnistuse eest, nii on ka situatsioone, kus pöördume Tema poole nt meeleparandus- või kaebepalves, või olukordi, kus pöördume Jumala poole arusaamatuses, vahel võib-olla koguni süüdistades. Paljud olukorrad on ambivalentsed, kätkevad endas pingeid ja konflikte. Seega, meie eristav-kriitline suhtumine olukordadesse leiab sel juhul väljenduse erinevates viisides, kuidas me neid olukordi Jumalaga suhestame ehk siis, kuidas Jumal neis olukordades – meie arust – toimib.
Iseküsimuseks jääb, kas ikkagi on mõistlik oma töölõigust aruandmist, s.t inimestevahelise suhtluse olukorda, muuta justkui-palveolukorraks, mis kätkeb endas võimalusena mitte ainult viidet Jumala tänamisele, vaid olukorratundlikult ka kõigile teistele relevantsetele Jumala kõnetamise viisidele? Nt andekspalumisele, appipalumisele jne. Samuti jääb küsimuseks, kas oleme ilma pikemata valmis tunnustama, et seda, millest mina kõnelen avalikult-ametlikult kui Jumala armust ja õnnistusest, peab keegi teine Jumala näpuviibutuseks ja karistuseks, või ka vastupidi?
Otsese ja rõhutatud usukõne ambivalentsus
Konkreetsetest kirikuelu nähtustest teistele aru andes ja neist teistele kõneldes ollakse meil neid Jumala armuks või Kuradi eksituseks kuulutamisel tavapäraselt pigem tagasihoidlikud ja ettevaatlikud. Asja kaaludes tundub, et see levinud tava on igati järgimisväärne.
Tõsiasi, et enamasti kirikuelu protsessidest kõneldes Jumala armule väga sageli ei viidata, tähendab vaevalt, et kõneleja oleks vähem vaga. On kaheldav, et oma kõnes sageli ja otsesõnu tänulikkust Jumalale rõhutades austame Jumalat kuidagi enam ja paremini kui need, kes seda ei tee. Pigem võiks isegi küsida, kas ei väljendu aukartus Jumala ees kohaselt just selles, kui jääme kirikus oma tööst ja vastutusalast üksteisega kõneldes Jumalale viidates kasinaks? Kas ei väljendu selles teadvus maiste olukordade ambivalentsusest, meie hinnangute võimalikust puudulikkusest ja ekslikkusest?
Kui läheme selle peale välja, et kuulutame oma vastutusalas toimuva Jumala armuks ja õnnistuseks, seome end nii tugevat laadi hinnanguga, et meil on tõenäoliselt raskem leppida, kui keegi teine seda sellisena ei näe. Kas üks või teine sündmus või tegu on Jumala õnnistus? Kas peame ikka võtma prohveti rolli, kes kuulutab teistele, mis on õnnistus, mis mitte?
Mida tähendab vastuvõetud üliõpilaste üldarvu suurus?
Kui näiteks usuteaduse instituudis immatrikuleeriti praegu 26 uut üliõpilast, koos vanade taasimmatrikuleerimisega ligi 40 tudengit, kas tähendab see, et vastuvõtt oli õnnistatud õnnestumise tähenduses? Selline mulje alul osundatud juhtkirjast jääb. Kui mõtelda sellele, et Tartu Ülikooli usuteaduskonnas immatrikuleeriti 51 uut tudengit, võiks ka seda pidada väga heaks. Tõsi, number tundub ilus, ent ühemõtteline hinnanguandmine on raske, kuna arv jaguneb ju erinevate õppekavade ja õppevormide vahel. Nt asjaolu, et avatud ülikoolis alustab bakalaureuseõppes üksnes kaks tudengit, ei ole kindlasti eriti ilus ja sellisena jätkusuutlik. Et asi ei kujuneks üle mõistuse kalliks, peaks alustajaid olema umbes kaheksa. Hoolimata numbrist 51 on väljakutsed tõsised.
Kuna usuteaduse instituudis jagunevad üliõpilased samuti erinevate ja arvukamategi õppekavade, õppesuundade ja õppepaikade (linnade) vahel, tundub number 40 oma tähenduselt samuti pigem ambivalentsena kui ilmselge põhjusena rõõmustada. Kuuldavasti alustab meie kiriku poolt finantseeritavas õppeasutuses Tallinnas rakenduskõrghariduse õpinguid ja nn täisteoloogia magistriõpinguid, nii üht kui teist, vähem tudengeid kui ühel käel sõrmi. Kas on see Jumala õnnistus? Mis tähenduses? Jätkusuutlik on see vaevalt …
Pidev kõne Jumala õnnistusest kipub looma õhustiku, milles tundub, et EELK haridusmaastiku ja konkreetselt usuteaduse instituudi praeguse rolli alternatiividele mõtlemine on kuidagi kohatu, ebaõige ja põhjendamatu. Kas hakkame tõesti norima Jumala õnnistuse ja armu kallal? Tegelikult on alternatiividele mõtlemine võimalik ja taas vist isegi hädavajalik. Mitte viimasena põhjusel, millele viitas äsja meie kiriku majanduselu juht Urmas Viilma, nimetades instituudi majanduslikku tulevikku suureks väljakutseks (vt „Üks küsimus“, EK 29.8.2012).
Siiski Tartu Ülikool Jumala armust?
Praeguse olukorra deklareerimist Jumala õnnistuseks võib soovi korral mõista muidugi ka hoopis teisiti. Nimelt: Jumala arm ja õnnistus on see, et lõpuks ometi oleme samm-sammult, ehkki vastu punnides, liikumas selles suunas, et teoloogiakõrgharidus koondub taas Tartu Ülikooli.
Tänapäeval oleks vägagi hästi võimalik luua kiriku ja ülikooli koostöös arvukalt lisainstrumente, mille abil taoline koondumine oleks meie kiriku jaoks eelistatav ja vastutustundlik areng – nii sisuliselt kui rahaliselt-eelarveliselt. Kahte parenduskohta nimetan: kirikutööle mõtlevatele ja teistele huvitatud tudengitele oleks kirikul võimalik oluliselt tõhustada vaimulikku elu ja kasvamist toetavat raamistikku. Meie kirikul oleks võimalik oluliselt parandada ülikooli tudengite võimalusi praktikakogemusteks õpingute vältel jne. Nii usuteaduskonna kui teiste teaduskondade jaoks on enesestmõistetav arvestada tööandjate ja nn ühiskondlike partnerite – antud juhul iseäranis kirikute – ootusi ja vajadusi õppekava osas. Neid asju on võrreldes varasema ajaga soodustanud nn Bologna-protsess kõrghariduses.
Teoloogiakõrghariduse taaskoondumise protsess Tartu Ülikooli teeniks nii Eesti kiriku(te), Tartu Ülikooli ja tema teoloogiateaduskonna kui laiemalt Eesti ühiskonna huve. Olen sellest teistes seostes kirjutanud ning valmis aitama neid mõtteid ka edasi arendada. Igatahes on rida kaalutlusi, miks arvata, et just see tee on Jumala tahe, et sinnapoole liikumine ongi Jumala õnnistus, ning miks paluda, et asjade selline käik Tema armust varem või hiljem ikkagi teostuks. Nii võib mõtelda, ent taolise kõnepruugi suhtes on avalikes aruteludes parem olla ettevaatlik. Sest nagu näha: ka Jumala tänamine võib eksitada!
Küsida tuleks siis kindlasti ka seda: mis saaks meie usuteaduse instituudist? Instituut peaks kindlasti ennekõike arendama edasi pastoraalseminari – selle töö tõhustamiseks on palju võimalusi ja ruumi. Jätkuda võiks nt ka kirikumuusikaõpe, kindlasti raamatukogu ja kirjastamistöö. Koostöös ülikooliga võiks toimuda instituudis täiendkoolitus vaimulikele ja teistele töötajatele, samuti religioonile, kristlikule usule ja teoloogiale pühendatud õppepäevad või kursused laiemale huvilisteringile. Instituut oleks kiriklik konverentsikeskus. Võib-olla oleks mõistlik mingis osas viia Tartu Ülikooli avatud ülikooli vormis (s.t mittestatsionaarset, sessiooniti toimuvat) õpet läbi ka Tallinnas.
Sedalaadi või mõne muu alternatiivi üle mõtlemist pärsib EELK-s täna paraku mõneti ka nn süsteemi-probleem. Nimelt kirikuvalitsuse „haridusministri“ ja instituudi rektori ametite täitmine ühe ja sama isiku poolt. Assessori kohustus oleks seista selle eest, et tegeldaks ka alternatiivide väljatöötamise ja täpsustamisega eelarveliste üksikasjadeni välja. Praegu kipub hädavajalikku kriitilist-reflektiivset distantsi kiriku hariduselu terviku eest vastutaja ning usuteaduse instituudi eest vastutaja vahel nappima. Ehk oleks instituudi rektoril kiriku hariduselu hüvangu nimel ikkagi mõistlik assessoriametist loobuda?
Vana hea kasinusnõue „Sina ei pea Jumala nime ilmaasjata suhu võtma“
Seega, ehkki üksteisele kirikuelu protsessidest kõneldes ja nende seisu hinnates võib viide Jumalale tunduda kohane, meie usule vastav ja seda väljendav, võib ülikergesti juhtuda, et see, mis kõlab vagalt, ei ole tegelikkuses seda teps mitte. Paradoks? Just nimelt: näiline vastuolu, mitte tõeline!
Küllap võiksime iga oma üksiku teogi kuulutada Jumala tahte täitmiseks, iga üksiku sündmusegi oma elus Tema õnnistuse avaldumiseks, ent mida me sellega saavutame? Ilmselt vaid üht: seda, et inimese tegu ja tahe kipub muutuma eristamatuks Jumala tegutsemisest ja tahtest. Ent see tähendaks, et meie kõne pole lõppkokkuvõttes üldse enam alandlikkuse ja usalduse, vaid hoopis liigse enesekindluse väljendus; või siis – vastupidi – tuleneb ebakindlusest ja usalduse nappusest, mida varjame Jumala nimetamise viigilehega.
Kindlasti ei kutsu ma üles vältima Jumala tänamist täielikult, kui anname üksteisele tööasjadest aru. Ent teatav askeetlus või minimalism, teatav enesepiiramine, on selles osas olnud heaks tavaks ning võiks selleks ka jääda. Jäägem niisiis oma tegevusvaldkondadest, eriti keerukatest ja ambivalentsetest protsessidest üksteisele kõneldes ja aru andes pigem olulisi fakte edastavaks ja analüüsivaks. Siis on meil ka seda enam põhjust rõõmustada, kui keegi toimunut tõesti Jumala õnnistuseks peab, ning siis ei ole meil põhjust ka nii väga tunda pahameelt, kui keegi toimuvas Jumala õnnistust näha ei suuda. Nii ühe kui teise hoiaku vahele jäägu aga rahulik ja kaine inimlik analüüs. Olgem pigem aeglased kui kiired ühe või teise sündmuse ja arengu kuulutamisel Jumala armu või karistuse avalduseks!
Küll aga palugem ilma igasuguse ettevaatlikkuse ja reservatsioonita – mina teen seda kogu südamest –, et Jumala õnnistus saadaks meie kiriku hariduselu juhtide ja osaliste olulist tööd ning et Ta kingiks tarkust täpsustada – ja jõudu täita – usuteaduse instituudi eriomast rolli meie rahva keskel!
Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli usuteaduse programmijuht, EELK vikaarõpetaja ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
