Eestlased on üks Euroopa religioossemaid rahvaid – kui Jumalasse uskujatele lisada juurde ka need inimesed, kes usuvad „midagi“. Meie, eestlased, oleme lihtsalt vaimses mõttes pigem harimatud – ükski tark inimene Euroopas ei hoople sellega, et ta pole Piiblit lugenud; ning enda avalikult ateistiks tunnistamine on pigem häbiasi – ei käi hea tooni ja tava juurde. Eestlane teatab Facebook’is aga kergekäeliselt, et on ateist ja tundmata Jumala Sõna ei oska ta mõtestada ka suurt osa Euroopa kultuurist.
Kirikuga on kaasaegsel Eesti inimesel isevärki suhe. Peaaegu iga eestlane on käinud peale taasiseseisvumist mõnel laulatusel või matusel, jõuluteenistusest rääkimata. Me ei seosta kirikut esmalt mitte Jumala, vaid kultuuri ja eraeluliste (täht)sündmustega – nii rõõmsate kui kurbadega. Igapühapäevane teenistuse külastamine on haruldasem, kuigi mitte nii haruldane, kui see avalikus ruumis levinud väljaütlemiste järgi võiks tunduda.
Olen külastanud mitmeid erinevaid kirikuid ning saalid on – olgu öisel missal või tavapühapäevasel teenistusel – rahvast täis. Usklikke on Eestis palju rohkem, kui me tajume, ja inimeste hulgas, kellest me ei oskakski seda arvata. Kirik on tähtis koht, kuhu tulla meeleparandust otsima, aga ka rõõmu jagama. Või lihtsalt rahu leidma. Usuallergia on kadunud. Pigem leiame meiegi, et ainult tööst, karjäärist ja hobidest ei piisa. On vaja ka hinge eest hoolt kanda, nagu Joosep Toots kinnitas.
Kiriku kuvand on taasiseseisvuse ajal läbinud mitu etappi. Religioonieufooria koos sigimistahtega asendus 1990ndatel rahalembese ja enesekeskse usukülmusega. Tänaseks oleme aga mõistnud, et elu ei koosne ainult tööst ja „õitsemisest“. Kirik on väärikam koht kui mistahes kultuuripalee – olgu teater, kino või spordisaal. Kirikusse ei tulda meelt lahutama, isegi kui meel seal lahtub – mida ta enamasti ka teeb.
Kristlasena tunnen kiriku suhtes sügavat sümpaatiat, sõltumata konfessioonist või reeglitest, mida inimesed on kehtestanud. Kõigis kristlikes kirikutes on Jumal alati kohal, kui ma neisse sisenen. Isegi siis, kui kõik inimesed, kes selles kirikus on, ei taha olla Püha Vaimu templid, kelleks Jumal neid kutsunud on.
Kiriku kohta ühiskonnas ei pea ületähtsustama. Meil ei ole vaja luua kirikule kunstlikku rolli selleks, et kirik tunneks ennast tähtsamana. Siiski leiab enamik meist, et kirikupühade ajal vaatame teleülekannet teenistuselt hea meelega ka juhul, kui me sagedasti kirikus ei käi. Me saame usu kaudu targemaks. Nagu me saame targemaks laulupeol käies. Me õpime tajuma üksteist – üksteise hinge, muresid ja rõõme.
Eestlased arvavad ka, et kirik on lootuse andja, hoidja ja looja. Ilmalik matus on palju kurvem, sest jääjatelt võetakse lootus ja kõlama jääb: „see on kõik“!
Viimastel aastatel on konfessioonide vahelised erimeelsused oluliselt leevenenud, mis on andnud võimaluse usuterve avaliku usuelu sünniks. Me võime oma usust vabalt rääkida ja rääkida sellestki, kui me ei usu. Me võime arutada ja näha, et me mõtleme üksteisega kaasa. Usk muudab ühiskonna kindlasti paremaks, lõimib ja innustab. Kirik näitab ajalugu ja traditsioone. Seinad, mis on kuulnud kuuesaja aasta jooksul elanud inimeste palveid ja näinud nende elukulgu, räägivad rohkem kui mistahes tühijutt, millega mõned poliitikud lubavad taevast maa peale tulla. Taevas on juba maa peale toodud. Jeesus tegi selle ära. Kirik on tema teo tunnistus. Ka Eestis.
Milline on Eesti kiriku nägu aastal 2012? Värske. Innukas. Nooruslik. Hiljutine kirikute nädal oli minu väite ilmekaks tunnistuseks. Kirik ei pea ennast Eestis tõestama. Jeesus tõestas teda kõigi kristlaste eest. Kirik peab teenima. Jeesuse eeskujul. Ja ta ongi seda teinud. Olgugi meil erimeelsusi – ka jüngritel oli. Olgu me vahel teda maha salanud, mõnikord isegi kolm korda järjest – aga siis oleme aru saanud, mida me (valesti) tegime. Mina usun, et Jumal elab. Eesti kirikutes. Eesti on usuterve maa. See on tõde, mida me peaksime kuulutama. Iseendale ja oma lähedastele. Siis me kestame.
Janek Mäggi (1973) on kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja ning Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu liige.
