Jumala ülistamine tantsus on piibellik. Piibel soovitab seda (Psalm 149:3; 150:4). Samuti on pühakirjas mitmeid viiteid tantsule rõõmsa tähistamise ja ülistuse vormina. Juutide tavades toimis tants palve ja ülistusena, rõõmu ja lugupidamise väljendusena ning Jumala ja inimkonna vahendajana.[1]
Selline arusaam tantsust imbus ka varasesesse kristlikku kirikusse. Keskajal, vaatamata sellele, et tantsu rakendamist kirikus hakati üha enam piirama, säilis see palve ja kiituse vahendina. Ent reformatsiooni ajaks oli tants nii roomakatoliku kui ka protestantlikus kirikus jumalateenistuse korrast kõrvaldatud.
Heebrea traditsioon
Vanade iisraeli hõimude pidustustes oli tantsul oluline koht – seda kasutati nii argises jumalateenimises kui ka suurte võitude ja pidustuste puhkudel. Inimese ja Jumala vahel toimis vahendajana religioosne tants, mille rolliks oli inimese viimine Jumalale lähemale. Mitmes Vana Testamendi tantsuviidetes ja -kirjeldustes ei mõisteta tantsu hukka, vaid kinnitatakse seda ülistusviisi. Inimesi ärgitatakse kiitma Jumalat tantsides: „Nad kiitku ringtantsus tema nime, trummide ja kanneldega mängigu nad temale!“ (Ps 149:3), „Kiitke teda trummide ja ringtantsudega! Kiitke teda keelpillide ja viledega!“ (Ps 150:4). Tantsimine on sedavõrd tavaline, et lõikudes, mis räägivad rõõmustamisest ilma tantsule viitamata, võib eeldada, et tants kuulub sinna enesestmõistetavalt.[2]
Kõige sagedamini kasutatud sõnatüvi „tantsu“ kohta Vanas Testamendis on hul, mis viitab tantsukeerutamisele ja eeldab väga aktiivset liikumist. Heebrea keele 44-st sõna hulgas tantsu kohta on ainult üks, milles on võimalik näha vihjet sellisele ilmalikule liikumisele, mis eristub selgelt usulise sisuga tantsust.[3]
Iisraellaste ühiskonnas kasutusel olnud tantsude tüübid hõlmasid nii ringtantsu kui ka tantsulist rongkäiku. Neid kasutati sageli selleks, et tähistada kindlaid sündmusi, nt Taaveti ja tema rahva tants Jumala kohalolekut tähistava seaduselaeka ees (2Sm 6: 14). Kolmas tantsimise viis hõlmas ülevoolavat rõõmu väljendavaid hüplevaid ja pöörlevaid liikumisi. Kui vaarao sõjavägi sai pärast Punase mere ületamist lüüa, „siis naisprohvet Mirjam, Aaroni õde, võttis trummi kätte, ja kõik naised käisid tema järel trummidega ja ringtantsu tantsides“ (2Ms 15:20). Kui Taavet tappis Koljati, siis naised laulsid temast vastatikku tantsides (1 Sm 29:5).
Kõik need tantsuvormid olid kasutusel nii argi- kui ka pidupäevadel. Tabernaaklite pühal „tantsisid vagad mehed tõrvikutega ja laulsid kiituse- ja ülistuslaule, samal ajal kui leviidid mängisid igasuguseid pille. Tants tõmbas ligi vaatajate masse … ega lõppenud enne hommikul tehtavat märguannet“.[4] Ühisuse tähistamine leidis väljenduse liikumise kaudu.
Siiski pole tantsu ametlikult mainitud Moosese seadustes, samuti polnud see prii teatavatest keeldudest. Hakati eristama püha iseloomuga varasemaid tantse nendest, mis meenutasid paganlikke tseremooniaid. Seda iisraellaste tehtud eristust muutsid veelgi teravamaks kristlased järgnevatel sajanditel.
Noor kristlik kirik (A.D. 100–500)
Kristliku kiriku esimesel viiel sajandil oli „tants veel tunnustatud, kuna see oli juudi-kristlikku tavade pinnasesse sügavalt juurdunud“.[5] Kristlased olid harjunud tantsuga Jumalat ülistama ja teenima heebrea tantsutavade tõttu.
Ristiusk allus ka Rooma keisririigi ühiskondlikele ja poliitilistele mõjudele. Seega muutunud olud 4. sajandil tõid kaasa muudatused nii tantsu tähtsuses ja tähenduses kui ka kristlikus liturgias kasutatud tantsulises materjalis. Teatri- ja tantsuajaloos vormis ja visandas ristiusk uusi arengukäike. Kuigi neil varastel sajanditel näiliselt piirav, „lõi kirik tegelikult konteksti seltskonna-, lava- ja usulise tantsu uueks õitsenguks“.[6]
Uues Testamendis on vähe otseseid viiteid tantsule. „Kuid see isegi viitab võimalikule paralleelile juutliku traditsiooniga, milles eeldatakse tantsu olemasolu ilma, et seda oleks tingimata vaja mainida“.[7] Näite tantsust kui tunnustatud rõõmu väljendusest pakub Jeesuse märkus „Me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud“ (Mt 11:17). Samamoodi kohtame tantsimist ja rõõmustamist Jeesuse mõistuloos kadunud pojast viimase koju naasmisel (Lk 15: 25).
Paulus tuletab kristlastele meelde, et nende kehad on Püha Vaimu templid ning et nad peaksid ülistama Jumalat oma kehadega (1Kr 6:19–20). Ta mainib veelgi, et füüsiline liikumine on palvusliku väljenduse heaks kiidetav osa, kui ärgitab Timoteust pühi käsi tõstes palvetama (1Tm 2:8). Piibellik palvehoiak sisaldas enamike palvete puhul käte tõstmist pea kohale (1Tm 2:8). Pihtimuslikus palves oli tavaline põlvitamine või prostratsioon, tänu- või abipalvetes seevastu seisti tõstetud kätega.[8]
Lisaks väidavad hiljutised uurimused, et tantsule on Uues Testamendis rohkem viiteid kui algselt arvatud.[9] Aramea keeles, mida juudid rääkisid, tähistab tantsu ja rõõmustamist üks ja sama sõna. Seega tantsu rõõmustamise mõistesse kaasates leiame viiteid rõõmust tantsimisele ja hüppamisele (Lk 6:23) ning Pühas Vaimus tantsimisele (Lk 10:21).
Kahes kõige varasemas üksikasjalikult üles tähendatud liturgias on tantsu kasutatud jumalateenistuse korras. Nii Justinianus Märter (a-l 150) kui ka Hippolytus (a-l 200) kirjeldavad rõõmsaid ringtantse.[10] Noores kirikus peeti tantsu üheks „taevalikuks rõõmuks ning osaks inglite ja päästetute pühalikkuse austamise osaks“.[11]
Selline suhtumine tantsu vastandub teravalt Rooma ühiskonnale, milles ristiusk esile kerkis. „Just keiserlikust Roomast leiame tantsu, mis on täielikult teatriliseeritud – ja seejärel kaubastatud; ja kui Rooma usuline elu muutus orgastiliseks, muutusid religioossed tantsud tõkestamatult liiderlikeks ja meelelisteks“.[12]
Reaktsioonina sellele, mida kristlased pidasid moraalseks allakäiguks, püüdis kirik puhastada tantsu nii, et eemaldas kõik paganluse jäljed liikumise kavatsuselt ja väljenduselt. Tants leidis kõigele vaatamata kasutust kirikus endas, eeldusel, et selle vorm ja eesmärk olid pühalikud ja mitte ilmalikud. Liturgilise liikumise eesmärk oli ülistada ja austada Jumalat ning viia fookus oma isikult eemale.
3. sajandil esineb Hippolytuse (a-st 215) ja Gregorius Imetegija (213—270) kirjutistes üksikasjalikke tõendeid selle kohta, et tants oli lõimitud kiriku rituaali ja jumalateenistusse. Samal ajal kasvab kristlikus teenimises ka rõhuasetus vaimsele tänule. Kristlikud haritlased otsisid viise, kuidas ületada mõistuse toel ihu kirgi, mille suurimaks tunnistuseks oli märtrite näide.
4. sajandi vältel toimusid kiriku sees ja väljapool kirikut olulised muutused, mis mõjutasid suhtumist sellesse, milliseid tantse võib kasutada kristlikus teenimises. Suurim muudatus tulenes Constantinuse valitsemisajast (306–337). Constantinus pöördus 312. a ristiusku ja see tähendas kirikule uutmoodi toetust ja tunnustust. Rooma keisririigis võeti ristiusk ametlikult vastu 378. a, mis tõi kaasa uue suhte kiriku ja riigi vahel.
Mitmed 4. ja 5. sajandi viited tantsule teenistuse osana on täis hoiatusi selle kohta, milliseid tantsuvorme peeti patusteks, kombelõtvadeks ja Rooma kõlvatusest läbiimbunuiks. Kui kristlikku kirikusse kuulumine muutus populaarseks, hakkas lodevus iseloomustama ka pühi pidustusi.
Nende sajandite kirikuisade kirjutistes tuntakse ilmset muret kristlike tantsude muutuva rõhuasetuse pärast. Epiphanius (315–403) püüdis rõhutada vaimset elementi tantsus. Palmipuudepüha jutluses a-st 367 kirjeldas ta pühade tähistamist järgmiselt: „Rõõmutse ülimas, Siioni tütar! Rõõmusta, ole õnnelik ja hüppa lustakalt kõikehõlmavas Kirikus. Sest vaata, veel kord läheneb Kuningas … tantsi veel kord kooritantse … hüppa metsikult, sa taevas, laulge hümne, te inglid; teie, kes elate Siionis, tantsiga ringtantse.“[13]
See tekst kirjeldab nii liturgilist tantsu kui ka tseremoonia vaimset rõhuasetust.
Taoline oli suhtumine ka teistel kirikujuhtidel, kes „püüdsid pöörata silmad ära tegelikult tantsule omasest kehalisest liikumisest ja käsitleda tantsu ainult spirituaalsest vaatepunktist kui hinge liikumiste sümbolit“.[14]
4. sajandi teisel poolel püüdis Milano piiskop Ambrosius (340–397) vaimsust rõhutades selgitada religioosse tantsu väärtusi ja ohte: „Issand kutsub meid tantsima mitte üksnes keha keerlevate liigutustega, vaid ka vaga usuga temasse“.[15] Ta nägi tantsus vaimset heakskiitu ja ei surunud seda kirikust välja. Nõndasamuti kirjeldas Nyssa Gregorius (335–394) Jeesust ühe ja ainsa koreograafi ning tantsujuhina nii maa peal kui ka kirikus.
Ometi hakkasid teised kirikujuhid häälekalt väljendama oma vastuseisu tantsu kasutamisele kirikus. Johannes Krisostomus (345–407) mainis Herodiase tütrest rääkides, et „seal, kus on tants, on ka kurjus“.[16] Hippo piiskop Augustinus (354–430) hoiatas „häbituste ja kohatute“ tantsude eest[17] ning nõudis palvet, mitte tantsu. Arles’i Caesarius (470–542) mõistis tantsimise pühakute päevade eel hukka, nimetades seda „kõige räpasemaks ja häbiväärsemaks toiminguks“.[18]
Nimetatud vastasseis peegeldab kirikuisade raskusi, mis tulenesid kiriku populaarsuse kasvust. Üha suurenev hulk pöördunuid tegi katseid säilitada omaenda paganlike kultuste tantsude, nii et 6. sajandi alguseks sai tantsule kirikus osaks range hukkamõist.
Rooma langemine 476. a jättis Euroopa keskvõimust ilma. Kirik astus moraali, seaduse, hariduse ja ühiskonnastruktuuri valvekohtuniku rolli. Konflikt kirikliku tantsu traditsiooni ja kiriku enda moraalse hukkamõistu vahel tõi kaasa vaidlused kirikliku tantsu kasutamise ja väärtuse üle, mis kestsid terve keskaja.
Varane keskaeg (500–1100)
Rooma langemisele järgnenud nelja esimest sajandit iseloomustasid sõjad, nn barbarite sissetungid kristlikele maadele ja pingeline misjonitegevus. Kirik muutus oma tegudes autoritaarsemaks ja arusaam kirikust kui kohtuinstitutsioonist hakkas domineerima arusaama üle kirikust kui ühisusest (kogudusest).
Kui autoriteedi teadlik rakendamine kiriku- ja riigisüsteemides laienes ja süvenes, kasvas ka kiriklikku liturgiat reformivate ediktide ja seaduste arv. Tantsu kasutamine oli piiratud ja sellel hoiti pidevalt silma peal, nii et teenistuse rõhuasetus müstilisele rituaalile hakkas kaaluma üles Jumala spontaanset ülistust ja austamist.[19]
Järk-järgult, missa kirikuvõimudepoolse reguleerimise tulemusena hakkas selgelt eristuma vaimulikkond ja ilmikud. Ladina keel ei olnud enam rahvakeel, mistõttu teadmus missast piirdus haritute ja vaimulikega. Koorid hakkasid esitama kõiki missa lauldavaid osi, mistõttu ilmikutele jäi vaid võimalus teenistuse vältel isiklikesse palvetesse süveneda. Liturgiliselt oli osavõtt missast ilmikule väga piiratud ning vaatajaks olemine sai ajastu tunnuseks.[20] Koos liturgia muutumisega kleeruse pärusmaaks, kerkis esile kaks püha tantsu traditsiooni.
Esimene neist keskendus tantsule, mida sooritasid vaimulikud missa osana. Selline liikumine muutus ritualiseerituks ja sümboliseeris kiriku teoloogiat.[21] Missa ise oli korrale allutatud ja nägi ette sakraalset liikumist, milles kirikuvõimud olid määranud kindlad asendid selliste rituaalsete esemete nagu küünalde, raamatute ja viirukilampide liigutamiseks.[22] Erijuhtumitel nagu pühakute päevad, jõulud ja lihavõtted sooritas vaimulikkond sakraalseid tantse kogudusele, mis oli nende rituaalsete toimingute pealtvaatajaks.[23] Tavaline tantsuvorm oli kas protsessiooniline või ringtants.
Kiriku algsel heakskiidul ja juhtimisel kujunes välja ka teine tantsutraditsioon – nn rahvalike sakraaltantsude oma. Need tantsud arenesid koos kiriklike tseremooniate ja pühadega, mil oli kombeks tantsida rongkäigus, kuigi levinud olid ka ringtantsud. Neid esitati kirikus, kirikuaias või kirikut ümbritseval alal usupühadel, pühakute päevadel, pulmades ja matustel.
Sageli oli kirikul raske neid rahvalikke tantse reguleerida nii nende iseloomu tõttu kui ka põhjusel, et sündmused ise kutsusid esile spontaanset liikumist. Rütmiline tammumine ja hüplemine tekitasid kontrollimatu ekstaasi ja kui sellega kaasnes veel pidutsemine ja joomine, väljendas kirik selle kui liialduse suhtes halvakspanu.
Eelnimetatud tantse esitati sageli hümnide ja koraalide (carol) saatel. „Koraali laulma“ (to carol) tähendab „tantsima“.[24] Carol on tuletatud ladina corolla’st, mis tähendab ringi ja caroller tuleneb ladina choraula’st, mis tähendab „koori(rühma)tantsuks mängivat flötisti“ (Oxford Dictionary). Suurem osa koraalidest on jaotatud stantsideks (salmideks), mis tähendab „seisma“ või „peatuma“ ja refrääniks (chorus) ehk „tantsuks“. Refrääni ajal inimesed tantsisid ja juhul, kui solist stantsi ajal ei tantsinud, oli salmi laulmise ajal vähe liikumist.
Kõige tavalisem koraali ajal sooritatud tantsusamm oli tripudium, mis tähendab „kolme sammu“. Seda tantsiti nii, et kolm sammu astuti ette ja üks taha, misjärel liikumine kordus. Rütm oli tavaliselt 4/4 või 2/4. Tripudium sobis protsessioonitantsudesse. Sageli võtsid viis kuni kümme inimest üksteisel käe alt kinni ja ühinesid teistega tänavatel ja kiriku ümber, mis sümboliseeris koguduse ühtsust ja võrdsust.
Sajandite kulgedes hakkas aga „üha kasvav [kiriku]hierarhia vältima rahvaga tantsimist – sest [selline] tantsimine sümboliseerib ühetaolisust ja tekitab võrdsustunnet“.[25] Üldiselt hoidusid piiskopid tantsimisest, kuigi mõned ühinesid tantsiva rahvaga. Kuna tegu oli, nagu mainitud, toiminguga, mis oli ohuks kujunevale kirikuhierarhiale, „kiirustas kirik koostama seadusi igasuguse tantsimise vastu“.[26]
Kõrgkeskaeg (1100–1400)
Kui keskaja jooksul koondus kiriku kätte üha suurem võim, muutus ka tantsimise tsenseerimine üha märgatavamaks. Tants oli küll endiselt tunnustatud liturgiline vorm ning mitmed viited annavad tunnistust tantsimise esiletõusust ring- ja rongkäiktantsude vormis.[27] Siiski hakkas sakraaltantsu vorm muutuma ning pühenduslik tants hakkas teed andma teatraalsetele ja dramaatilistele liikumisvormidele.
Kui avalik huvi missa vastu oli kahanenud, tegid kirikuvõimud teadlikke pingutusi, et kaasata kogudust suurema hulga koraalide, efektsete protsessioonide ja isegi tseremoniaalsete tantsude abil, mida tantsiti kiriku kooriosas.[28] Pariisi ülikooli rektor Jean Beleth mainib 12. sajandil kirikupühadel esitatavat nelja kooritantsu vormi, milles esines tripudiam.[29]
Ülistustants ei olnud üksnes kleeruse pärusosa. Bonaventure (ca 1260) kirjutas, et paradiisi rõõmude hulgas on lõputu keerlemine, „rütmiline tiirlemine sfääridega“.[30] Veel üks 16. sajandi käsikiri mainib lihavõttekoraali – ringtantsu –, mis toimus ülestõusmispühade eelõhtul Sens’i kirikus. Selles tantsus liikus peapiiskop ringiratast ja teda saatsid paarivõtnud vaimulikud ja seejärel mõjukad linnakodanikud, kusjuures kõik laulsid ülestõusmislaule. Koraal liikus kloostrist kirikusse, ümber kooriosa löövi, kogu aeg salvator mundi’t lauldes.[31]
Ometi hakkavad tunnistused sellistest pühendustantsudest taanduma dramaatiliste tantsude ees, mida kirikus hakati rakendama missa allegoorilise selgitusena. Liturgiasse juurutati lühikesed näidendid, et lihtrahva huvi teenistuse vastu suurendada. 1100. aastaks olid lühinäidendid kinnistunud armulauaga liturgiasse, tehes nõnda teed müsteeriumnäidenditele.
Kui eelnimetatud teatraalsed tantsud kõrvale jätta, oli kirikuvõimude suhtumine nii sakraal- kui ka rahvalikesse tantsudesse tauniv. Püüetes ühtlustada ja kontrollida kristlikku tantsu andsid kirikuvõimud välja hulga edikte tantsude kasutamise vastu.[32]
Kõige tuntum religioosne tants 14. ja 15. sajandil oli surmatants ehk danse macabre.[33] Selle tantsu levik näitab keskaegse inimese hõivatust surma teemaga. Kuigi see tähendas algselt spontaanset liikumist, kujunes aja jooksul välja rongkäiguline kindel vorm. Kirik püüdis selliseid tantse keelustada, väites, et „see, kes matab surnuid, peab seda tegema hirmu, värina ja kombekusega. Kedagi ei tohi lubada laulda kuratlikke laule, esitada kuradi ärgitatud ning paganate leiutatud mänge või tantse.“[34]
Sellele vaatamata järgnes esimesele katkulainele (1347—1351) matuste grotesksete paroodiate ja ekstaatilise tantsu järsk tõus. Katkulained, mis levitasid nii muhkkatku kui kopsupõletikku, möllasid terves Euroopas[35] ja hävitasid 1450. aastaks peaaegu poole Euroopa elanikkonnast.[36]
Samal ajal vallandusid tantsuhullused, mida on hakatud nimetama tantsumaaniateks ehk danseomania’ks.[37] On arvatud, et inimesed olid sedavõrd tugevalt mõjutatud õnnetuste jadast, et nad otsisid emotsionaalsest stressist väljapääsu tantsu kaudu. Teise seisukoha järgi esineb seos nende epideemiate ja seenhaigusesse nakatunud teravilja söömise vahel.[38] „Mitmeid inimeste kogukondi … tabas teatud liiki hullus, mis ajas nad tänavatele ja külast külla tantsima ja tiirlema; see kestis mõnikord mitu päeva, kuni nad surid piinatult kurnatusse“.[39]
Tantsuepideemiad intensiivistusid sellisel määral, et kirikunõukogud muutusid abituks. Vaatamata kiriku käsule tantsumaaniad lõpetada ei tahtnud või ei suutnud inimesed seda teha. Selle tulemusena süüdistati tantsijaid sageli, et nad on kuradist vaevatud.
Tantsumaaniate valguses hääbusid sakraaltantsud kirikuliturgias olematusse. Mitme ediktiga üritati piirata tantsimist ja kontrollida liialdusi nii kiriku sees kui ka väljapool seda. Ometi saavutas kirikliku tantsu põlu alla panemine vaid selle, et tants suruti kirikust välja ilmalikku ellu. Kui vaimulike sakraaltantsud taandusid, siis rahvalikud religioossed tantsud pidasid vastu ning pikka aega ei õnnestunud kirikul nende maha surumiseks midagi teha.
Kristliku elu kõikide tahkude üha suurem allutamine paavstliku kontrolli alla koos surmatantsu ja tantsumaaniate äärmuslike vormidega tõi kaasa liturgiliste tantsuvormide hääbumise ning säilinud on vaid varasemate sajandite ülistuslike liikumisvormide vari. Mida enam nihkus kirikliku tantsu fookus liturgiale, seda funktsionaalsemaks ja piiratumaks muutus igasugune liikumine kirikus. Ja kui rahvalikes usulistes tantsudes pöörati jumalikkuse asemel üha enam tähelepanu keha liikumisele, hakkas seegi kaotama religioosse tantsu algset tähendust.
Renessanss (1400—1700)
Renessanss tõi kristlikusse tantsu märkimisväärseid muudatusi. See oli suurte murrangute aeg. 1455. a hakati trükkima raamatuid, mis soodustas keskendumist sõnale ja intellektile, nii et usulises arengus hakati vaimu rolli pidama olulisemaks kui keha oma. Protestantlik reformatsioon (1517—1529) ja katoliiklik vastureformatsioon, mille tunnistajaks oli Tridenti kirikukogu (1545—1563), tõid kaasa kristlikus kontekstis esitatud tantsu kasutamise ja väärtuse tohutuid muutusi.[40]
Tantsu vallas õitsesid protsessioonid, teatraliseeritud moraalse sisuga balletid ning üksikud hümnide ja psalmide tõlgendused. Tooni andsid teater ja etendused, olulise rolli omandas tantsuõpetaja ning liturgilise tantsu riismed kahvatusid üha enam.
Enne renessanssi oli religioosne tants kirikus muutunud rangelt ritualiseerituks ning ainult rahvalikud sakraaltantsud säilitasid spontaansuse elemente. Renessansi tekitatud muudatused tähendasid aga seda, et kiriku- ja linnavõim püüdis rahustada, piirata ja ritualiseerida ka neid tantse. Lõpuks aga oli see reformatsioon, mis oma äärmuslikes vormides püüdis kaotada kristlikku tantsu ning kirikust eemaldati kõik tantsud ja protsessioonid, v.a leinarongkäik.[41]
Reformatsioon (1517–1529)
Protestantliku reformatsiooni juhid olid väga kriitilised traditsiooniliste kirikutavade suhtes. Nad üritasid maha suruda ikoonide kasutamist, pühakute kummardamist, palverännakuid ja -rongkäike. Nad jutlustasid maailmast loobumist ning pingestasid võitlust hinge ja keha vahel, rõhutades vaimu olulisust. Keha, tantsu ja erootilisuse seost tunnistati avalikult ning kristlasi õpetati keha maha salgama. (Selles lõigus esitatud iseloomustus ei kehti luterliku reformatsiooni kohta; pigem kalvinistliku ja zwingliaanliku, eriti aga nn radikaalse reformatsiooni kohta. – Toimetus.)
Need mõtted levisid kiiresti trükipressi kasutuse tõttu; levisid traktaadid, mis olid tantsu suhtes väga kriitilised. Järgnev katkend on pärit Utrechtis trükitud raamatukesest: „Tantsu leiutajad on paganad. Need, kes seda arendavad, on enamasti ebajumalakummardajad, epikuurlased, mitte millekski kõlbulikud, põlastus- ja häbiväärsed koomikud ja näitlejad, sutenöörid, alfonsid ning teised väärtusetud ja lodevad inimesed. Tantsu kaitsjate ja järgijate hulka kuulusid Lucianus, Caligula, Heroodes ja teised samasugused epikuurlased ja jumalasalgajad. Tants kuulub kokku apluse, joomarluse, näitemängu, pidu- ja pühakutepäevadega.[42]
Ometi ei olnud protestantliku reformatsiooni esimesed juhid tantsuvastased. Martin Luther kirjutas (ca 1525) koraali lastele pealkirjaga „Ma tulen taevast ülevalt“, mille kaks salmi toetavad laulu ja tantsu rolli jumalateenistuses.[43] Ka anglikaani kiriku juht William Tyndale kirjutas Uue Testamendi tõlke sissejuhatuses rõõmsate laulud ja tantsude rollist ning pidas ristiusu rõõmusõnumist rääkides vajalikuks kasutada sõnu daunce (tantsi) ja leepe (hüppa).[44] Kuid juhtide sõnu tõlgendasid edasi nende õpilased ja järeltulijad ning sakraaltantsu keelud suurenesid märgatavalt.
Roomakatoliku kiriku kogunemistel Tridenti kirikukogul ei olnud otsest kavatsust keelustada sakraalseid tantse, vaid eesmärk oli ühtlustada liturgilisi ja teoloogilisi üksikasju; ometi lämmatasid kirikukogu dekreedid kirikudraamade loovust ja arengut. 1566. a Lyoni sinodi statuut ähvardab preestreid ja teisi inimesi kirikuvandega, kui nad juhivad tantse kirikutes ja kalmistutel. Üldjoontes rõhutas kirik liturgilist ühtsust ilma tantsu jumalateenistusse kaasamata.[45] Surve igasugusele religioossele tantsule kasvas ning näis, et puudub kanal tantsu loovaks elustamiseks kiriku rüpes. Tulemuseks oli religioosse tantsu kadu või säilimine mõnes üksikus eraldatud paigas. Mõned konfessioonid kujundasid eripärase liturgilise liikumise[46], mis üritas varakristliku kirikutantsu juurde naasta. Teised kristliku tantsu liigutused teisenesid rahvatantsudesse, mida võis kohata pulmades või matustel või jäid varjule katoliku missa struktureeritud liikumisse.
Ajastu sündmused tõid lõpuks kaasa liturgilise tantsu, protsessioonide ja suurema osa visuaalkunsti hävingu, jättes alles vaid maalikunsti, jutlustamise ja muusika. Reformatsioonijärgsel perioodil üritasid nii protestantlik kui ka roomakatoliku kirik „sulgeda ust loovale tantsuväljendusele liturgias“.[47] Katoliiklaste üha rohkenevad väljaastumised tantsu vastu, millega kaasnes kasvav umbusk tantsu vastu protestantide poolel, surus tantsu ilmalikku sfääri. „Tants anti täielikult ühiskonnale tagasi, kui välja jätta mõned üksikud erandid kirikuga seotud kristlikust tantsust.”[48]
Kokkuvõte
Kristlikus kontekstis võttis algusperioodi kirik tantsu, mis võrsus juudi traditsioonist, teenimise ja ülistamise loomuliku osana omaks. Keskajal mõjutasid kristliku tantsu arengut mitmed vastukäivad suundumused, kuid mitmele piirangule vaatamata säilis tantsu kasutamine ja väärtustamine kirikus. Reformatsiooni tulekuga suruti tants liturgiast välja ilmalikku valdkonda, kuhu see väheste eranditega jäi kuni 20. sajandini. Kiriku ja liturgia uuenemine 20. sajandil on kaasa toonud tantsu väärtustamise kirikus toimuva ülistuse raames.[49]
Tantsul on rikas ja piibellik traditsioon; ta pakub tohutus ulatuses vorme ja väljendusi Jumala teenimiseks alates viimistletult koreografeeritud dramaatilistest esitustest kuni igas vanuses inimeste spontaanse väljenduseni.
[1] Taylor 1976, 81.
[2] Gagne / Kane / Ver Eecke 1984, 24.
[3] Clark / Crisp 1981, 35.
[4] Gagne / Kane / Ver Eecke 1984, 30.
[5] Samas, 43.
[6] Fallon / Wolbers, eds., 1982, 9.
[7] Gagne / Kane / Ver Eecke 1984, 35.
[8] Adams 1975, 4.
[9] Daniels 1981, 11.
[10] Samas, 13.
[11] Gagne / Kane / Ver Eecke 1984, 36.
[12] Kraus / Chapman 1981, 42.
[13] Tsitaat: samas, 49.
[14] Gagne / Kane / Ver Eecke 1984, 47.
[15] Tsitaat: Adams / Apostolos-Cappadona, eds., 1990), 18.
[16] Gagne / Kane / Ver Eecke 1984, 50.
[17] Adams / Apostolos-Cappadona, eds., 1990, 20.
[18] Gagne / Kane / Ver Eecke 1984, 51.
[19] Fallon / Wolbers, eds., 1982, 42.
[20] Taylor 1976, 83.
[21] Adams / Apostolos-Cappadona, eds., 1990, 30.
[22] Taylor 1976, 10.
[23] Troy ja Margaret West Kinney (1936) nendivad, et 7. sajandil koostas Püha Isidorus Sevillast (ca 560–636) Toledo nõukogu soovil jumalateenistuse korra, milles tähtsat osa etendasid rituaalsed tantsud. – Tõlk.
[24] Adams 1975, 6.
[25] Samas, 5.
[26] Samas.
[27] Adams 1980, 22.
[28] Draama esimesteks võrseteks olid nn antifoonid ehk responsooriumid, repliikide vahetamine vaimuliku ja kogudust kujutava koori või siis kahe poolkoori vahel. 9.–10. sajandil tekkis uudne moment: hakati looma nn troope ehk dialogiseeritud parafraase piiblitekstile, mis olid kirjutatud kirikulaulude olemasolevatele viisidele. Peagi lisandus troopide tekstile pantomiim. Jõulujumalateenistuse ajal kujutati sõimes lamava Jeesuslapsukese harrast austamist. Ajapikku seoti niisugused väikesed stseenikesed suuremateks tsükliteks: nii ühendati Jeesuslast kummardavad karjased ja hommikumaa targad, millele lisati Raheli nutulaul, mis pidi kujutama Juudamaa naiste leina Heroodese Petlemmas korraldatud lastetapmise järel. Kõik kokku moodustasidki tervikliku jõulunäidendi. Samal viisil koostati ka lihavõttepühade puhul draama Kristuse kannatamisest, surmast ja ülestõusmisest. – Tõlk.
[29] Adams / Apostolos-Cappadona, eds., 1990, 22.
[30] Samas, 21.
[31] Taylor 1976, 22.
[32] 12. sajandil pani Pariisi piiskop Odon tantsu keelu alla. 15. ja 16. sajandil esitati Hispaanias jõulude ajal nn villancios de navidad– ja seises tantse, mida 1439. a tunnustas ka paavsti bulla. Ent Sevilla toonane peapiiskop nõudis nende tantsude keelustamist. Asja otsustamiseks näidati tantse Roomas paavstile isiklikult, kes lubas tantsudel jääda (West Kinney / West Kinney 1936). Los seises tantsud on tänapäevalgi Sevillas jumalateenistusel kasutusel. – Tõlk.
[33] Muusika- ja tantsuloolane Curt Sachs kirjutab oma raamatus „Tantsu maailmaajalugu“ (1937), et enamasti tantsiti surmatantsu kirikuaedades, kus iidse uskumuse järgi otsiti ühendust surnutega. Araabia keeles tähendab kabr hauda ja mákabara kirikuaeda, mille põhjal võib oletada, et surmatantsu juured viivad araablaste juurde. On ka teada Meka valitseja värss 3. sajandist: „Kord olime inimesed, nagu sinagi praegu,/ kuid ühel päeval oled sina nagu meie“. Samalaadne oli ka salm Euroopa kirikuaedades. 12. sajandist pärineb kirjanduslik legend kolmest surnud mehest, kes kolmele elavale aadlimehele räägivad maiste varade ja edevuse tühisusest surma palge ees. Kirikutes etendati näidendit surmatantsu teemal 14. sajandist alates ja selle peategelasteks olid arvatavasti Makkabite raamatu seitse venda. See koosnes lühidialoogidest Surma ja 24 talle järgneja vahel, kes esindasid ühiskonna kõiki kihistusi. Draamat lavastati kuni 16. sajandini. – Tõlk.
[34] Kraus / Chapman 1981, 59.
[35] Tegelikult pole täpselt teada, milline katkuvorm valitses, vaatamata levinud seisukohale, et tegu oli muhk- ja kopsukatku vormidega. Paraku ei lange kirjeldused leviku kiiruse ja esinemise täpse vormi kohta kokku tänapäeval teaduslikult tõendatud andmetega. – Tõlk.
[36] Brooke 1971, 14. Esimene katkupandeemia kahandas maailma rahvastikku oletuslikult 450 miljonilt 350–375 miljonini. Katkulained tabasid Euroopat kuni 17. sajandini, iga kord väheneva intensiivsuse ja ohvrite arvuga. – Tõlk.
[37] Tantsumaania, mida tuntika Püha Vituse tantsu nime all, on koondnimetus peamiselt 13.–17. sajandil mandri-Euroopas toimunud ühiskondliku nähtuse kohta, mis hõlmas inimrühmi – mõnikord tuhandeid –, kes kontrollimatult ja veidralt tantsisid, kriiskasid ja laulsid. Esimene teade on pärit 7. sajandist, üks varasemaid kirja pandud juhtumeid on a-st 1020 Bernbergis, kus 18 talupoega hakkasid laulma ja tantsima ümber kiriku, segades nõnda jõulujumalateenistust (Marks 2005). 12. sajandil kirjutab Giraldus Cambrensis: „Võite näha mehi või neide, kord kirikuaias, kord tantsus, mida lauldes tehakse tiire ümber kirikuaia, ootamatult transsi langemas, siis äkitselt püsti kargamas ja siis käte ja jalgadega imiteerimas tegevusi, mida nad ebaseaduslikult pühapäevadel teinud on: kes kündnud, kes muud tööd teinud, ja tavaliselt saadab seda ropp laul. – Kui neid kirikusse viiakse ja altari juurde tuuakse, ärkavad nad ootamatult üles ja tulevad endasse tagasi“ (vt Waldorff 1969). Asi algas nii, et keegi sai kusagil langetõvele sarnase hoo. Sümptomid olid alati samad: haige kaotas mõistuse, teatud aja pärast hüppas ta järsku püsti ja kargles tundide viisi kummalist tantsu. 1374. a kuulsa tantsutõve ajal Saksamaal olevat rohkem kui 500 inimest korraga tänavatel tantsinud (samas). Üldjuhul saatsid tantsijaid muusikuid, kelle ülesandeks oli neid maaniast vabastada, kuid sageli andis see tagasilöögi ja hullusega liitus veelgi enam inimesi. 17. sajandist alates pole enam teateid tantsumaania kohta. – Tõlk.
[38] Tantsumaania põhjuseid pole suudetud ammendavalt selgitada. Üks kaalukamaid teooriaid arvab, et põhjuseks on tungaltera mürgitus. Tungaltera on seenhaigus, mis niisketel perioodidel tabab teravilja ja põhjustab hallutsinatsioone, kuid ei selgita teisi tantsumaaniaga seotud kummalisi käitumisjuhtumeid. Põhjustena on välja toodud ka entsefaliiti, epilepsiat ja tüüfust, kuid ükski neist ei suuda põhjendada kõiki sümptomeid. Ühel meelel ollakse selles, et tegu on esimeste teadaolevate massihüsteeria vormidega. –Tõlk.
[39] Kraus / Chapman 1981, 55.
[40] Adams / Apostolos-Cappadona, eds., 1990, 23.
[41] Samas, 25.
[42] Tsitaat: Fallon / Wolbers, eds., 1982, 15.
[43] Ilmselt mõtleb autor 10. salmi, mis eestikeelses tõlkes on järgmine: „Nüüd Jumalale ülistust / ma laulan südamest ja suust / ning ühes inglikooriga / ma Jeesust kiidan lõpmata“. – Tõlk.
[44] Adams / Apostolos-Cappadona, eds., 1990, 26.
[45] Tantsuajaloolises kirjanduses esineb järgmine lõik: isa Menestier jesuiitide ordust on täheldanud 1582. a: „Jumalateenistus koosnes psalmidest, hümnidest ja kantaatidest. Lektsioonide nime all tuntud Uue ja Vana Testamentdi lugemise ajal tantsisid inimesed Jumala kiituseks. Kooriosas viidi läbi ohvritalitus. Mis võiks olla üllam kui maa peal inglite liikumise jäljendamine?“ Samuti on teada, et jesuiidid kasutasid tantsu ja teatrit nii misjonitegevuses kui ka oma õppeasutustes. – Tõlk.
[46] Üks huvitavaid kristlikke konfessioone, kus tantsul oli oluline roll, olid 18. sajandil välja kujunenud väristajad (shakers) ehk Kristuse Teise Tulemise Uskujate Ühendatud Ühing (United Society of Believers in Christ’s Second Appearing), kus usuti ja praktiseeriti pattudest vabanemist hüplevate ja värisevate tantsuliigutustega. Algselt oli selline tants väga spontaanse iseloomuga, hiljem ritualiseerus ja formaliseerus. Kuna väristajad elasid tsölibaadis, on liikumine tänaseks välja surnud loomuliku juurdekasvu puudumise tõttu. – Tõlk.
[47] Gagne / Kane / Ver Eecke, 1984, 59.
[48] Samas, 59.
[49] Tänapäeval on mitmeid liturgilisi tantsutruppe, nt Ballet Magnificat!, Omega Liturgical Dance Company ja Asaph Ensemble. On ka kristlikule tantsule pühendatuid organisatsioon, nagu International Christian Dance Fellowship, mis korraldab regulaarselt konverentse. – Tõlk.
Bibliograafia
Adams D. (1975) Involving the People in Dancing Worship: Historic and Contemporary Patterns. Austin: Sharing.
Adams, D. ed. (1978) Dancing Christmas Carols. Saratoga: Resource.
Adams, D. (1980) Congregational Dancing in Christian Worship. Austin: Sharing.
Adams D. & Apostolos-Cappadona, D. eds. (1990) Dance as Religious Studies. New York: Crossroad.
Brooke, C. (1971) Medieval Church and Society. London: Sidgwick & Jackson.
Clark, M. & Crisp, C. (1981) The History of Dance. New York: Crown.
Daniels, M. (1981) The Dance in Christianity: A History of Religious Dance through the Ages. New York: Paulist.
Davies, J. G. (1984) Liturgical Dance. London: SCM.
Fallon, D. J. & Wolbers, M. J. eds. (1982) Focus on Dance X: Religion and Dance. Virginia: A.A.H.P.E.R.D.
Gagne, R., Kane, T. & Ver Eecke, R. (1984) Dance in Christian Worship. Washington: Pastoral.
Kraus, R. & Chapman, S. (1981) History of the Dance in Art and Education. New Jersey: Prentice-Hall.
Marks, R. W. (2005) The Story of Hypnotism. Kessinger Publishing.
Sachs, C. (1937) World History of Dance, New York.
Taylor, M. F. (1976) A Time to Dance. Austin: Sharing.
Waldorff, J. (1969) Polühümnia saladused. Tõlk. Vera Ojamaa, Tallinn: Eesti Raamat.
West Kinney, T. & M. (1936) Dance. Its Place in Life and Art. New York.
Artikli on tõlkinud TLÜ tantsuajaloo lektor Heili Einasto ajakirjast Renewal Journal, 1995 nr 2, lk 35—44, Brisbane, Austraalia. Avaldatud ajakirja loal. Märkustesse on tõlkija lisanud kommentaare.
Lucinda Coleman on Austraalia tantsuõpetaja, koreograaf ja tantsija, kes on töötanud tantsu koordinaatorina Gateway baptistikirikus Brisbane’is.
