Jutlused ja mõtisklused

Surma- ja õigeksmõistmine – kes on Jumal ja kes on inimene (Jh 8:3–11)

„Aga kirjatundjad ja variserid toovad abielurikkumiselt tabatud naise, panevad ta keskele seisma ja ütlevad Jeesusele: „Õpetaja, seesama naine tabati abielurikkumise teo pealt. Mooses on Seaduses käskinud säherdused kividega surnuks visata. Mida nüüd Sina ütled?“ Aga seda nad ütlesid Teda proovile pannes, et nad saaksid Teda süüdistada. Jeesus aga kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole patustanud, visaku esimesena teda kiviga.“ Ja Ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Ja seda kuuldes nad lahkusid üksteise järel, eakamaist alates, ning jäid üksipäinis Tema ja keskel seisev naine. Aga Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?“ Aga tema ütles: „Ei keegi, Issand!“ Aga Jeesus ütles: „Mina ka ei mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam patusta!““ (Jh 8:3–11)

1

Armas lugeja! Jutluse ülesandeks on aidata meil näha omaenda elu pühakirjas kõneldu valguses. Millest kõneleb pühakiri? Selle jutluse aluseks on lugu, milles variserid ja kirjatundjad toovad pühakojas õpetava Jeesuse juurde naise, kes on rikkunud abielu. Niisiis, loo asjaosalisteks on toonane religioosne eliit, abielurikkujast naine ja Jeesus. Lugu sisaldab kahte sõnavahetust: variseride ja kirjatundjate kõnelust Jeesusega ning Jeesuse kõnelust naisega.

Jälgigem kõigepealt esimest kõnelust. Lugu algab sellega, et pühakotta, kus rahvas on kogunenud Jeesuse ümber teda kuulama, toovad variserid ja kirjatundjad abielurikkumiselt tabatud naise. Nad „panevad [naise] keskele seisma“. Nad pöörduvad Jeesuse poole ning teevad teatavaks, mis Seaduse kohaselt peab naisega toimuma: ta tuleb visata kividega surnuks. Abielurikkumine on tegu, mille tagajärjeks on surm. „Mida nüüd Sina ütled?“ küsivad nad.

Religioosse eliidi taolise toimimise ja küsimise motiiv on Jeesuse paljastamine sellena, kes läheb vastuollu Seadusega. Eesmärgiks on teha Seadusest lähtuvalt nähtavaks, kes on Jeesus tegelikult. Mõned salmid varem ütlevad nad: „Kas üks ainuski ülemaist või variseridest on Temasse uskunud? Kuid see rahvajõuk, kes midagi ei taipa Seadusest, on ära neetud!“ Nemad taipavad Seadust. Nad ei lase ennast eksitada. Ja abielu rikkunud naise näitel peab see saama avalikuks: Jeesus juhib eksiteele, Jeesus on kurjategija, Jumala tahte (elu seaduse) vastu astuja. Jeesus oli ju rääkinud rahvale: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi“ (6:35). Seaduseekspertide eesmärgiks on seega Jeesuse suhtumise najal abielu rikkunud naisesse paljastada tema süülisus – paljastada, et Jeesus ei vääri tõsiselt võtmist, ei vääri usaldust, ei vääri järgimist. Nii ütlevadki nad Jeesusele, mida Seadus ütleb abielurikkuja kohta ning küsivad: „Mida ütled Sina?“

Jeesus ei vasta talle esitatud küsimusele. Kui aga variserid ja kirjatundjad oma küsimist ei jäta, ütleb Jeesus: „Kes teie seast ei ole patustanud, visaku esimesena teda kiviga“. Mis sellele järgneb? Ühtegi kivi ei hakka lendama. Jeesus ei süüdista otseselt milleski ega loetle üles, mida üks või teine on teinud, vaid laseb igaühel ise ennast Seaduse valgel läbi katsuda. Selgub, et kõik on patused. Kellegi käsi ei tõuse. Keegi ei ole Seaduse ees õige. Seaduse halastamatu rakendamine jääb toimumata. Naise süüdistajad lähevad minema, tajudes ka oma süüd ja mõistes, et ka nemad pole patuta.

Loo kõrgpunkt sisaldub teises kõneluses. Erinevalt esimesest kõnelusest on selle algatajaks Jeesus ise. Naine, kes oli „toodud“ pühakotta ja „pandud keskele seisma“, on seni olnud täiesti passiivne ega ole ütelnud sõnagi. Niisiis, olukord on uus: tähelepanu keskmes üksinda Jeesus ja abielu rikkunud naine. „Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?“ „Ei keegi, Issand!“ Selle peale kostab Jeesus: „Mina ka ei mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam patusta!“

2

Tähelepanuväärne lugu, kas pole?! Lugu rõhutab, et „keskele seisma“ pannakse patune naine. Seda üteldakse lausa kaks korda. Ja ometi pole loo keskmes mitte see naine, vaid Jeesus. Abielurikkuja najal rakendatud Seaduse kaudu püütakse paljastada Jeesuse süüd – teha nähtavaks Jeesuse tegelikku palet. Ja ometi juhtub nõnda, et Jeesus laseb saada nähtavaks hoopis nende tegeliku palge ja süü, kes olid toonud naise tema juurde. Loo alguses oli rõhutatud pöördumine Jeesuse poole: „Mida Sina ütled?“ Loo lõpus kõlab rõhutatud vastus: „Mina ka ei mõista sind surma“.

Kes on see „mina“? Kui Jeesus ütleb, „mina ka ei mõista sind surma,“ ei tähenda „mina ka“ ju seda, et Jeesus asetaks ennast nendega ühte ritta, kes olid pühakojast lahkunud. Jeesuse „ka“ ei väljenda nentimist, et ka tema on ju siiski patune ning seega puudub ka temal õigus naise üle kohut mõista. Jeesus ei vaiki ega lahku. Ta mõistab kohut ja langetab otsuse. Aga tema langetatud otsus ei ole surmaotsus, vaid õigeksmõistev otsus. Et Jeesus mõistab naise õigeks, ei ole tingitud ükskõiksusest Seaduse vastu ega sellest, et ta eitaks, et naine on teinud pattu ja on süüdi.

Jeesus mõistab naise üle kohut ja mõistab ta õigeks seetõttu, kes tema – Jeesus – on ja mis tema – Jeesus – teeb. Isikuline asesõna „mina“ ühenduses Jeesusega sisaldab Johannese evangeeliumis alati ja nõuab seepärast arvestamist, et tegemist on sellega, kes oli alguses Jumala juures – on ise lihaks (tõeliseks inimeseks) saanud Jumal – ning kes sellisena on võtnud meie süü enda kanda ja on meie pattude eest surnud. Niisiis, see Jeesuse „mina“ on ainulaadne „mina“. Jeesus ei jäta abielu rikkunud naist surma mõistmata mitte seepärast, et ka tema on „siiski inimene“, et „miski inimlik pole tallegi võõras“ – seega seepärast, et ka tema on patune. Ei sugugi! Patt ei kuulu inimese olemusse! Jumala ja tema tahte ignoreerimine või eitamine või põlgamine ei ole inimeseks-olemise tõelisus. Patt valetab inimese kohta, moonutab inimest, teeb inimese selliseks, kes ta tegelikult ei ole! Seepärast ongi Jeesuses, kes on Johannese evangeeliumi sõnutsi „täis armu ja tõtt“, avalik ka see, kes on inimene tõeliselt! Niisiis, tunnistada Jeesust tõelise inimesena ei sisalda üksnes tunnistamist, et Jeesus oli tõesti inimene, vaid ka seda, et temas – üksi temas – on avalik, kes on inimene tõeliselt!

Jõudsime selleni, et need, kes olid aru saanud, et ka nemad on patused, olid jätnud naise surma mõistmata. Aga see oli ka kõik. Seaduse valguses olid süüdi kõik. Kõik olid osutunud Jumalale ebatruuks. Piltlikult olid kõik abielurikkujad. See arusaamine pani nad vaikima ja lahkuma. Jeesus ei lahku. Jeesus ei vaiki. Vaikinud on küll naine. Ei ole nii, et naine oleks tulnud Jeesuse juurde, oleks pöördunud tema poole ja palunud tal midagi teha. Ei! Naine ei olnud tulnud ise pühakotta, et Jeesust kuulata. Ta oli toodud väevõimuga pühakotta ja asetatud keskele seisma kui patune, kes Seaduse järgi peab surema. Ta ei ole lausunud ühtegi sõna. Ta ei ole oma tegu õigustanud, aga ei ole seda ka kahetsenud. Ja nüüd haarab Jeesus initsiatiivi ja pöördub naise poole ning annab teada oma otsuse. Jeesus mõistab naise tema süüst vabaks, mõistab ta õigeks.

Nii tuleb selles loos iseäranis ilusasti ja selgesti nähtavale see, kuidas osadus Jumalaga on täielikult ja üksinda Jumala tegu. Seaduse kaudu saab nähtavaks inimese ebatõelisus – see, et ta on Jumalale truudusetu, et ta ikka ja jälle ignoreerib, põlgab ja eitab Jumalat ja tema tahet. Kui inimene rajab oma elu iseendale ja oma tegudele, siis ei ole tal püsi. Seadus hindab inimest tema tegude järgi – ja tegude järgi hinnates on võimalik üksnes hukka ja surma mõista. Selle teo ja tagajärje seose katkestab Jeesus. Ta mõistab naise õigeks, andestab temale, mõistab ta vabaks sellest, mis tema elu ähvardab hukutada.

Võttes kokku: loo esimene kõnelus tegi nähtavaks, et kui Seaduse kaudu õigust jalule seada, siis ei püsi keegi. Seaduse valguses inimese tegude hindamine tähendab lõppkokkuvõttes tema surma mõistmist – keegi ei täida tingimusi, s.t ei ole patuta. Loo teine kõnelus tegi nähtavaks, et Jeesuse kaudu õiguse jaluleseadmine – Jumalale meelepärase ja õnnistatud elu rajamine – toimub ilma igasuguste inimesepoolsete eeltingimusteta. Ja see tähendab: kui tunnistatakse, et Jeesus on tõeline Jumal, tunnistatakse mitte ainult seda, et ta on tõesti Jumal, vaid iseäranis seda, et temas – üksi temas – on avalik, kes on Jumal tõeliselt.

3

Kas eelnevalt öeldu tähendab siis aga seda, et Seadus on ükskõik? Kas tähendab see seda, et patt on ükskõik? Kas see tähendab seda, et see, mida inimene teeb – meie teod –, on ükskõik? On neid, kes arvavad, et just see olevat spetsiifiliselt luterlik arusaam. Seepärast peatugem lõpetuseks lühidalt sellel, mida loetud kirjakoha valguses saab ja tuleb ütelda kristliku elu iseloomu kohta. Ehk teisiti: milline on tõeline elu? Milline on inimlik elu, kui see on tõeline, kui selles ei ole väärust ja valet?

Kristlik elu on Kristusest lähtuv elu! Kristlik elu on selline, mis rajaneb mitte meie tegudel, vaid sellel, mida on teinud Kristus. Mitte meie – mitte kristlaste kaudu –, vaid ainult ja üksnes Kristuse ja tema teo kaudu saab elust kristlik elu. Mitte see, mida meie oleme teinud või tegemata jätnud, vaid üksnes see, kes Jeesus on ja mida tema on teinud, teeb elust tõelise elu. Seepärast ei tähenda Kristusest lähtuv elu mitte esmajoones Kristuse eeskuju järgimist – ei tähenda elupraktikat, mis püüab oma tegudes aimata järgi Kristust –, vaid Kristusest lähtuv elu tähendab seda, et meil on üldse elu – et me oleme – Kristusest lähtuvalt.

Seepärast on kristlikul elul vabaduse karakter. Kristlik elu on elu vabaduses Seaduse hukkamõistvast süüdistusest, sest Kristusest lähtuvalt – selle tõttu, kes tema on ja mis tema on teinud – oleme vabad patust ja süüst. Temas on „arm ja tõde“! Me elame temast lähtuvalt! Ja seepärast iseloomustab ka tõelist elu tänulikkus ja rõõm! Me ei ole oma elu väärt. Me ei ole ise oma õnne sepad. Tõeline elu ei ole elu Jumala tahte rikkumise ja seetõttu karistuse ja hukkamineku hirmus. Tõeline elu ei ole aga ka elu enesekindluses ja uhkuses, et elame Jumala tahte kohaselt. Tõeline elu on elu vabaduses! See on elu vabaduses, kuna selle läte on väljaspool meid endid – Jeesuses Kristuses, kes on kalli hinna eest ostnud meid enda omaks.

Kui kristlik elu on rõõm vabadusest, kui kristlik elu on tänu „armu ja tõe“ eest Kristuses, kas siis on võimalik ükskõiksus Jumala tahte suhtes? Muidugi mitte! Jumala tahe on meid armastava Isa tahe – Isa tahe, kes on meid armastanud nõnda, et hoolimata sellest, et me teda ignoreerime, põlgame ja eitame, on andnud surma oma Poja, et võiksime elada tema lastena – osaduses Temaga.

Niisiis, tõeline elu ei rajane mitte Seadusel, vaid Jeesusel. Seadus teeb nähtavaks, et me oleme kõik patust moonutatud, ebatõelised, täis valet. Endast lähtuvalt ei ole me elu väärt. Aga Kristus on andnud ennast meie kõigi eest. Ja seepärast on Temas meie kõigi elu hindamatu väärtusega. Kristuse tõttu on meie elu püha. Mitte meie endi tõttu. Tõelist elu ei raja meie oma õigete otsustega – ka mitte oma kahetsuse, vagaduse, usklikkusega.

Seadus ei ole ükskõik. Patt ei ole ükskõik. Ütleb ju Jeesuski naisele: „Mine, ja nüüdsest peale ära enam patusta!“ Jeesuse sõnad ei pane aga elu uuesti lähtuma Seadusest. Seadus kehtib meile üksnes vahendatuna Kristuse kaudu – see tähendab: Jeesus vabastab täitma Isa tahet mitte elu tingimusena, vaid tänust ja rõõmust selle eest, et Isa on meile oma Pojas elu kinkinud. Lühidalt: kristlaste jaoks ei ole Seadus elamise tingimus, vaid elamise orientiir. Kristlaste head teod ei tee neid Jumalale meelepäraseks. Meelepäraseks teeb meid Jumalale Jumal ise. Küll aga tunnistavad kristlaste head teod tänust selle armu eest!

Nõnda on kristlik elu Kristusest tunnistust andev elu – mõtte, sõna ja teoga – ning sellisena elu rõõmus ja tänus Jumala vastu ning elu armastuses ja halastuses kaasinimese vastu. See kehtib meie iga ühe kohta üksikult, aga ka meie elu kohta üheskoos, s.t kiriku kohta. Kristlik elu nii üksinda kui ühiselt on elu, mis lähtub Kristusest. Kristlik elu nii üksinda kui ühiselt on elu, mille keskmes on Kristus. Kristlik elu nii ühiselt kui üksinda on elu, mis tunnistab Kristusest! Kristliku elu ainuomaseks ohuks on see, kui tunnistuse keskmesse nihkub kas isiklik usk või kirik. Pühakiri asetab keskmesse Jeesuse Kristuse kui „armu ja tõe“ ning laseb meil näha oma elu Tema valguses. Aamen.

 

Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent, EELK vikaarõpetaja, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English