Arvamused

Silmaring ja hing

9. augusti Eesti Ekspressis kutsub Andrei Hvostov eestlasi usuõpetuse tundi (vt “Religiooni tagasitulek”, EE 9.8.2012). Maailmasündmuste mõistmiseks ei piisa ainuüksi ajaloost ja ühiskonnaõpetusest, meie ümber toimuval on järjest enam pistmist religiooniga. Vaadates olümpiamänge, jälgides suurriikide poliitikat ja Lähis-Ida konflikti, jõuame varem või hiljem välja usuküsimusteni. Eestlane on aga sellise maailma mõistmiseks väga halvasti ette valmistatud.

Aitäh Andrei Hvostovile karismaatilise üleskutse eest, ajastus selleks on täpne! Suvi on läbi saamas, kool algamas ja usundiõpetusega seonduv taas kord aktuaalne. Võimalus usundiõpetuse tundi minna on eesti koolis teoreetiliselt ja mitmes õppeasutuses isegi praktilisel kujul olemas. Uuenenud Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus annab usundiõpetusele väärilise koha ühes reas teiste vaba- ja valikainetega. Ka usundiõpetuse ainekavad on arenenud, liikunud konfessionaalselt ja traditsiooniliselt rõhuasetuselt enam oikumeenilise ja erinevaid maailma religioone tutvustava silmaringiõpetuse poole.

Iseasi, kas koolid seda võimalust kasutama kiirustavad. Haridussüsteemi kohale kogunenud pilved, vähenev õpilaskond, klasside ja koolide sulgemise oht sunnib koole olema enam atraktiivsed haridusteenuse pakkumisel. Vaba- ja valikained on üheks võtmeks, millega loodetakse kallutada lapsevanemaid tegema otsust just nimelt „meie“ kooli kasuks. Küsimus on, kas pakkuda algklassi õpilasele pühasid ja traditsioone tutvustavat programmi või selle asemel hoopis süvendatud inglise keele õpet alates esimesest klassist või hoopis karjääriõpetust või meditatsiooni? See ei ole nali, need on näited ja valikud tegelikust elust.

Kas usundiõpetus on selles kontekstis piisavalt atraktiivne ja läbilööv? Muidugi sõltub palju õpetajast, tema isiku karismaatilisusest ja enesekehtestamisvõimest, aga tegelik elu näitab, et olelusvõitluses jääb pehmeid väärtusi edendav usundiõpetus alla. Nii mõneski koolis, kus religioonialase õpetuse habras traditsioon kujunemas oli, tõmmatakse seda nüüd koomale või ei ole tunde sootuks enam. Kui Hvostov viitab sellele, et religiooniga nalja ei tehta, siis haridusega ammugi mitte – kui mõnel elualal kahurid kõnelevad, peavad muusad paraku vait olema.

Silmaringi- ja hingeõpetuse küsimused on aga jätkuvalt olulised, neist ei saa üle ega ümber. Olen aastaid töötanud usundiõpetajana ja tean omast kogemusest, et laste kodust ja sõpradelt kaasa saadud hoiakud usu ja teiste kultuuride suhtes võivad olla ignorantsed, äärmuslikud ja väljanaervad, kuid mitte lootusetud. Kui väike poiss joonistab tunnis kirikuhoone, mis on leekides ja seda ümbritsevad automaatides sõdurid, kes tulistavad põgenejaid, on tema hinge seni kujundanud peamiselt arvutimängud. Katkise ja agressiivse hingega laps on eesti koolis viimasel ajal aga pigem sage nähe kui erand. Olgu süüdlastega nagu on, see on pinnas, millele õpetajal tuleb haridust külvama hakata.

Usundiõpetusel on selles vallas ette näidata ka positiivseid tulemusi. Hiljuti Olga Schihalejevi juhtimisel läbi viidud uuring põhikooli õpilaste väärtushinnangutest andis tulemuseks, et õpilased, kes on saanud usundiõpetust, on sallivamad ja avatumad teistsuguste inimeste ja kultuuride suhtes kui need, kes seda õpetust saanud ei ole. Seda kinnitab ka praktiline töökogemus, agressiivne ja lärmakas rumalus taandub tasapisi, kui õpetus on avatud, tark, südamlik ja tasakaalukas. On muidugi ka vastupidiseid näiteid, aga üldine tendents on siiski positiivne. Olümpiamänge vaadates ei hakka selline õpilane ehk laginal naerma, kui näeb enne starti palvetavat sportlast või võitjat, kes võtab finišis põuest pühapildi, suudleb seda ja näitab kaamerameestele. Ta saab aru, et usul on vägi ja motiveeriv jõud ning ei halvusta seda. Mõningase hariduse omandamise järel on ta ehk ka võimeline arutlema Jumala ja palve üle ning tunneb ära isiku, keda on kujutatud pühapildil.

Uus õppekava soosib ka erinevate õppeainete lõimumist, usundiõpetusel avanevad siin laialdased võimalused, mis panevad fantaasia käima. Kujutlen ette matemaatikaõpetajat seletamas Pythagorase teoreemi, usundiõpetajat kõnelemas Pythagorasest kui arvude müstikust ja käsitööõpetajat õmblemas koos lastega erineva säärepikkusega kottpükse. Nali naljaks, lõimumine on iseenesest ju väga hea idee, aga paraku raskesti teostatav – isegi väikestes koolides.

Usundiõpetuse küsimuses on seni rõhku pandud just informatiivsusele ja silmaringi laiendamisele, usulis-hingeline kvaliteet on olnud paratamatult sordiini all. Inimeste kartus, et äkki keegi kedagi pöörab, on sedavõrd suur, et soovitakse usundiõpetaja erapooletust ja et õpetus oleks võimalikult teadmistepõhine, ehk hoiatava loomugagi. Usk kui piirangute, konfliktide, kodusõdade ja fundamentalismi allikas astub esile ka Hvostovi vaimukas artiklis, mis käsitleb religiooni tagasituleku ilminguid kaasaja maailmas.

Praktikuna tean kinnitada, et need hirmud ei ole alusetud, kuid on siiski tugevalt võimendatud. Usundiõpetuse õppekavagi on informatiivsuse ja erapooletuse aspekti suurendades arenenud minu arvates punktini, kust enam edasi minema ei peaks. Inimene on ikka tervik, mõistus ja hing käivad koos, ja õpetades ei pea seda asjaolu kartma. Ja kes soovikski oma lapsele õpetajat, kel puuduvad põhimõtted. Ei pea kartma ka seda, mis on olnud eestlase usuliseks identiteediks aastasadu. See on meie mõtlemises, usus, keeles ja hinnangutes ning tuleb meile kasuks ja kasvamiseks, kui julgeme seda teadvustada ja lastele edasi anda.

Silmaringi laiendamine, enese kõigega kurssi viimine niisiis ei korva hingelist tühjust ja nälga. Inimene kasvab juba varakult teadmises, et kõike kulunut saab asendada, katki läinud eseme asemele saab osta uue, asendada saab ka kulunud põlve- või puusaliigese, siirdada saab kunstneeru ja paigaldada hambaproteese. Aga hingele ei ole veel proteesi leiutatud: kui hing on katki, haige või paadunud, on lood halvad ja seda tuleb ravida. Usundiõpetusel on selles vallas kahtlemata kanda kaalukas roll. Mõeldes kadunud Pille Valgule, tema tööle ja pärandile, olen ootamas uute ja karismaatiliste usundiõpetuse eestkõnelejate tulekut. Et nad aitaksid usundiõpetusele leida kindlat kohta muutuvas haridussüsteemis ja leida tasakaalu silmaringi- ja hingeõpetuse vahel. Aeg-ajalt ilmuvad teravmeelsed artiklid on küll toredad lugeda, aga nendest ei piisa, et kell usundiõpetuse tundi heliseks.

 

Tiina Janno (1963) on EELK Audru Püha Risti koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English