I Sissejuhatus
Ülesanne
Käesolev artikkel selgitab karitatiivse diakoonia mõiste sünnilugu. Lisamääratlusega „karitatiivne“ täpsustatakse ülesande konteksti, kus mõiste keskseks sisuks on ligimese aitamine. Ulatusliku ligimesearmastuse ja puudustkannatajate aitamisega seotud ilmingu puhul piirdub käsitlus ainult ühe, ehkki keskse mõiste analüüsiga. Tänapäeval väljendatakse mõistega diakoonia peaaegu eranditult selle mõiste karitatiivsesse tähendusvälja kuuluvat. Aga kuidas on sellise tähenduseni jõutud?
Kuigi diakoonia mõistet tuntakse Põhjamaades ja näiteks ka Saksamaal, siis inglisekeelsetes teoloogiasõnastikes seda sageli isegi ei mainita. Hiljuti ilmunud The Cambridge Dictionary of Christianity (2010, 321) viitab lühikese artikliga siiski toimuvatele muutustele:
„Diakonia (kr.k „teenimine“), UT-s sageli kasutatud termin, mis tähistab kõigi teenimisvormide peamisi tunnusjooni, kaasa arvatud liturgilist teenimist, st jutlustamist ja teiste teenimist (kaasa arvatud vaeste ja puudustkannatajate teenimist), nagu seda tegi Kristus. Tänapäeval osutab mõiste diakonia kõige sagedamini ühisele teenimisele, mille eesmärgiks on teenida Jumalat kannatavate inimeste keskel, kõige vaesemate keskel neist, kes kannatavad, kõige suuremas puuduses olijate keskel. Seega ei ole diakonia lihtsalt diakonite ja diakonisside teenistus, kuigi nad kehastavad oma teenimisega sageli diakonia’t.“
Kirjeldusest ilmneb selgelt, et diakoonia seondub tänapäeval ühemõtteliselt vaeste ja kannatajate keskel tehtava tööga ja et sellel mõistel on taustalugu Uue Testamendi (UT) tekstides. Sõnaraamatu definitsioon viitab ka sellele, et mõiste defineerimine ajaloos ja tänapäeval ei ole täielikus kooskõlas. Samale asjaolule viitab ka Jochen-Christoph Kaiser oma entsüklopeedia artiklis (Religion, Past and Present 2008, 27˗28): „Mõiste diakoonia (kreeka k.διακονία /diakonía) pärineb UT-st ja märgib teenimise või aitamise toimingut (diakonaat) ja sellega seotud teenimisametit. Seevastu sünonüümina kasutatav mõiste IM (Sisemisjon) on 19. sajandi uuendus.“
Kuidas on jõutud karitatiivse diakoonia mõisteni? Käesolev uurimusartikkel kaardistab sissejuhatavas peatükis diakoonia mõiste kasutamist Soome ja rahvusvahelises kiriklikus diskussioonis ning uurib sellele järgnevas analüüsivas osas, kuidas valitud ajaloolised dokumendid diakoonia mõistet kasutavad. Tutvustan artiklis kasutatavat meetodit ja uurimisainest lähemalt sissejuhatava peatüki lõpus enne ajaloolise osa analüüsi.
Sõna diakoonia, rootsi k diakoni, saksa k Diakonie, ingl. k diaconia (samuti: diakonia), kreeka k διακονία väline kuju jääb ühest keelest teise siirdudes väga sarnaseks ja tundub, et tegemist on kasutusse kinnistunud termini või mõistega, millega kirjeldatakse ühte ja sama nähtust. Käesolevas artiklis näitan aga, kui erineval viisil on sõna diakoonia ajaloo eri perioodidel kasutatud. Sõna erinev sisu peegeldab selle taustal olevat laiemat mõtteviisi, kus diakoonia sõnast kujuneb teatud taustal oleva mõttemalli juhtmõiste. Diakoonia mõiste analüüs püüab samas ka selgitada taustal oleva diakoona teooria ja keskse mõiste suhet.
Käsitletav teema on seotud diakoni ametit puudutava diskussiooniga (ingl. k deacon, lad. k diaconus, kr. k διακονοϛ), kuid piiritlen seda siin võimalikult kitsalt. Vaata teema kohta Latvus 2005, 2007, 2008, 2010, 2011, 2012a, 2012b). Sisu poolest on väljendid diakoni amet ja diakoonia väga tihedalt seotud, nii et mõnes kohas laieneb teema vaatlus ka diakoni ametiga seotud küsimustele.
Näiteid diakoonia muutuse põhisuundumusest
Diakoonial ja diakooniatööl on Soomes ühiskondlikult tunnustatud, üpris nähtav ja vaieldamatult tugev positsioon. Sellele osutavad ühelt poolt diakooniatöötajate positsioon Soome evangeelsetes-luterlikes kogudustes seadusega reguleeritud ametina ja teiselt poolt diakoonia-asutuste mudelit esindavad eraõiguslikud diakooniaasutused. Soome evangeelse-luterliku kiriku kirikuseadus tõdeb kiriku olemust ja põhiülesannet määratlevas punktis, et „ligimesearmastuse teostamine“ (Kirikuseadus 1. ptk. § 2) on kiriku olemusest lähtuvalt kesksel kohal. Veel mainitakse diakoonia sõna kahel korral (4. ptk. § 1, 6. ptk. § 1) osana koguduses toimuvast kesksest tegevusest. Sellele lisaks kiriku põhikirja kohaselt (4. ptk. § 3) „tuleb kogudusel ja selle liikmetel praktiseerida diakooniat, mille eesmärgiks on kristlikul armastusel põhineva abi andmine eriti neile, kes on kõige suuremas puuduses ja keda muul viisil ei aidata. Tegevuse sisu määratakse täpsemalt kindlaks kiriku või koguduse nõukogu kinnitatud diakooniatöö eeskirjas.“ Kiriku põhikiri kasutab ka väljendit „diakoonia amet“: „Koguduses peab olema – vähemalt üks kirikumuusik ja üks diakoonia amet(ikoht) (6. ptk § 9,1) ja et „diakoonia ametisse sobivuse eelduseks on piiskopliku nõukogu poolt tunnustatud haridus“ (6. ptk § 49).
Diakoonia ei ole vaid Soome ilming. 1960ndatel alanud rahvusvaheline ja oikumeeniline põhisuundumus on rõhutanud kirikute sotsiaalset vastutust ja erilist diakoonilist olemust. See on avaldunud kasvavas rahvusvahelises diskussioonis sotsiaal-karitatiivse rõhuasetusega diakoonia ametist ja soovis arendada kirikute diakooniatööd. Muutuste lainet kirjeldab hästi katoliku kiriku olukord. Mõistet diakoonia aktiivselt ei kasutata, vaid selle asemel on sageli kasutusel väljend caritas (lad. k armastus) ja sellest tulenevad väljendid. Katoliku kirik kinnitas 2. Vatikani kirikukogul 1962˗1965 diakoni ameti tõlgendust, mis ei ole ainult nn läbikäiguamet teel täieõigusliku preestri ametisse, vaid annab ka võimaluse elukestvaks keskendumiseks kiriku sotsiaal-karitatiivsele tööle. (Lumen Gentium, punkt 29; 21.11.1964). 1967. a. kinnitas paavst Paulus VI need otsused kirjas Sacrum Diaconatus Ordinem (18.06.1967; otsuse taustast ja rakendumisest Osborne 2006, 56˗72, 92˗123; vrdl. Barnett 1995, 145˗148). Katoliku kiriku huvi ja rõhuasetusi kirjeldab hästi ka paavst Benedictus XVI entsüklika Deus Caritas Est, kus sõna diakoonia esineb vaid ühe korra kreekakeelse laenuna (Entsüklika Deus Caritas Est, punkt 25), kuid läbiv inglisekeelne väljend on järjekindlalt charity. Katoliku kiriku eripalgelisust iseloomustab see, et diakooniat kui ilmingut kirjeldatakse üldiselt laiemalt termini missio kontekstis. Missio tähendab siin kiriku kõikehaaravat tegevust, kuhu kuulub ka töö raskustes olevate ja puudustkannatavate inimeste keskel.
Diakoonia ja karitatiivse diakoniametiga on seotud märkimisväärseid oikumeenilisi algatusi, mille hea näide on nn BEM-dokument (Baptism, Eucharist and Ministry. Faith and Order Paper no. 111, WCC, Geneva 1982, eesti keeles: “Ristimine, armulaud ja vaimulik amet”, kogumikus Documenta Oecumenica, Koost. Kaldur P., Kurg, I. et al., EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn 2006, lk 47-85). Hetkeolukorra komplekssusele kohtab viiteid kõikjal kristlike kirikute moodustatud võrgustikus. Ühelt poolt võib teemaga seonduvaid rõhuasetusi leida Ameerika protestantliku baptistikiriku kodulehel The Biblical Role of Deacons, mis kirjeldab kiriku arusaama diakooniast ja sellega seotud ametiküsimusi.
Teiselt poolt tuleb diakoonia teema esile ka ida kirikutes. Õigeusu kiriku diakoni amet on käesoleval ajal seotud ennekõike jumalateenistusliku elu, liturgiaga. Väljend „liturgia pärast liturgiat“ kirjeldab aga hästi õigeusu kiriku suundumust, kus sotsiaal-karitatiivse vastutuse kandmises nähakse kiriku keskset ülesannet. Sõna „diakoonia“ kasutamine on viimastel aastakümnetel sagenenud ka õigeusu kirikus, millest annab hea pildi teemat selgitav koduleht Orthodox Diakonia. Portal on the History, Theology and Challenges of Social Service in the Orthodox Church.
Märkimist väärib luterlaste uus panus diskussiooni. Luterliku Maailmaliidu (LML) uus dokument Diakonia in Context. Transformation, Reconciliation, Empowerment. An LWF Contribution to the Understanding and Practice of Diakonia (2009, vt sks k siit) on ilmekas näide rahvusvaheliste arengute suunast, nagu ka varasem kitsamalt diakoonia ametit puudutav luterlik dokument The Diaconal Ministry in Lutheran Churches (LWF consultation in São Leopoldo, Brazil 2005, vt sks k siit).
Dokument Diakonia in Context sündis kollektiivses protsessis, kuid selle protsessi keskseks suunajaks ja arhitektiks oli Kjell Nordstokke. Nordstokke tõdeb sissejuhatavas peatükis, et mõistele diakoonia „ei anta täpset definitsiooni“, aga defineerimata jätmise taustaks on arusaam, et diakoonia on „teoloogiline mõiste, mis viitab kiriku identiteedile ja missioonile.“ Teine põhilähtekoht on see, et „diakoonia on kutse tegutsema ja vastus inimliku kannatuse, ebaõigluse ja loodu eest hoolitsemise väljakutsetele“ (Diakonia in Context, 8, autori tõlge). Dokument lähtub hetkeolukorrast (The context of diakonia, lk 12˗22) ja diakoonia identiteedist (The identity of diakonia, lk 24˗38). Kolmanda, kõige mahukama peatüki moodustab diakoonia praktikate käsitlus (The action of diakonia, lk 39˗92). Sellele vaatamata, et diakoonia mõistet ei ole saadud või tahetud defineerida, avaldub tekstis autorite arusaam sellest, et Uues Testamendis kasutatud kreekakeelne sõna διακονία on neile vähemalt üheks keskseks lähtekohaks. „Nii kujunes diakooniast keskne mõiste kristlike koguduste elus kõikjal Rooma impeeriumis. Diakooniast kujunes ka kiriku peamisi ülesandeid kirjeldav termin (näit. Rm 11:13, 2Kr 4:1, Kl 4:7)“ (Diakonia in Context, 27, autori tõlge). Dokument nimetab peamiste diakooniliste näidetena Ap 6 (küsimus leskede olukorrast ja seitsme juhi valimine) ja 2Kr 8˗9 (korjandus Jeruusalemma vaeste heaks) peatükke. Esimest peetakse näiteks sotsiaalse probleemi diakoonilisest lahendamisest ja teist paraadnäiteks diakooniast, „the diakonia“ (Diakonia in Context, 27˗29). Edasi salmi 2Kr 5:18 tõlgenduses ühinevad kreeka sõna diakonia ja nn diakooniline mõtteviis: „It is worthwhile noticing that the Greek original reads „diakonia“ of reconciliation, certainly modeled by the diakonia of Jesus and holistic approach in dealing with suffering and injustice“ (Diakonia in Context, 33, autori kursiiv). (Väärib märkimist, et kreekakeelses originaalis seisab väljend lepituse „diakonia“, mida on kindlasti mõjutanud Jeesuse diakonia ja holistlik lähenemine kokkupuutes kannatuse ja ülekohtuga.“ – tõlk.) Selline lahendus viitab autorite soovile anda kreekakeelsele sõnale karitatiivse sisu ka kontekstis, kus see ei ole ühemõtteliselt selge. Näiteks Soome piiblitõlge ei viita üldse diakooniale, vaid ametile: ”Kaiken on saanut aikaan Jumala, joka Kristuksen välityksellä on tehnyt meidän kanssamme sovinnon ja uskonut meille tämän sovituksen viran (lepituse ameti). Jumala itse teki Kristuksessa sovinnon maailman kanssa eikä lukenut ihmisille viaksi heidän rikkomuksiaan; meille hän uskoi sovituksen sanan.” (2Kr 5:18˗19; 1992 soomekeelne tõlge; eestikeelne tõlge 1997: „See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna.“ – tõlk.)
Luterliku Maailmaliidu dokument Diakonia in Context toob ilmekalt esile tänapäeva diakooniatrendiga seotud semantilise segaduse. Ühelt poolt hoidutakse dokumendis defineerimast, mida mõiste diakoonia all üldse silmas peetakse või mis on selle mõiste kasutamise aluseks. Teiselt poolt samastab dokument mitmel pool UT-i kreekakeelse sõna διακονία ilma kriitikata sellele hiljem antud sotsiaal-karitatiivse eritähendusega. Selle traditsioonilise tõlgendusega on viimasel kahel aastakümnel liitunud nii palju küsimusi, et sellist tõlgendust tuleb pidada eksitavaks ja osaliselt lausa täiesti vääraks. Näiteks ei seondu 2Kr 5:18 tekst sugugi sotsiaal-karitatiivsete küsimustega, Ap 6. peatükis ei ole sõnal διακονία ühemõtteliselt karitatiivset tähendust ja peatükkide 2Kr 8˗9 seostamine sotsiaal-karitatiivse maailmaga ei tugine mitte sõnal διακονία, vaid tekstis kirjeldatud korjandusel puudustkannatajate heaks. Pöördun UT-i tekstide tõlgendamise juurde hiljem tagasi.
Järgnevalt vaatlen sõna diakoonia uurimises toimunud pööret. Aktuaalsesse diskussiooni diakoonia mõiste üle on toonud täiesti uue vaatenurga John N. Collinsi uurimistööst alguse saanud diskussioon.
Diakoonia mõiste uurimine
„On üllatav, et diakoonia mõistet on nii vähe tõeliselt uuritud, kuigi selle kohta on muidu viimasel 30 aastal päris palju kirjutatud. Diakonaati puudutavad teoloogilised publikatsioonid on ennekõike artiklid ja kiriklike juhtorganite tellitud raportid ja selgitused.“ Nii kirjeldas kakskümmend aastat tagasi piiskopliku nõukogu poolt tellitud ja (Soome – tõlk.) Kiriku Uurimiskeskuse avaldatud raportis Diakonaadi uuendus valdkonna uurimist diakoonia ameti osas Risto Ahonen (Ahonen 1991, 15). Ahoneni raport on põhjalik ja mitmekülgne kirjeldus traditsioonilisest diakooniauurimusest. Autor ei näi aga midagi teadvat aasta varem avaldatud uurimusest John N. Collins, Diakonia. Re-interpreting the Ancient Sources. Kõnealune uurimus oli uuesti liigendatud versioon juba 1976. a. kaitstud eksegeetika-alasest doktoritööst. Kirjastaja soov oli olnud muuta raamat loetavaks ka teistele kui antiik-kreeka spetsialistidele. Muudatuste tegemise järel puudus raamatul aga kokkuvõte, mis oleks aidanud kaasa radikaalse teesi tutvustamisele. Collinsi järgi ei väljendata sõnaga diakonia UT-s ja antiigi tekstides mitte alandlikku ja teenivat tegevust, vaid pigem toimimist volitatud sõnumitoojana. Kui Collins kirjeldab nn diakon-sõnade tähendusvälja, esinevad seal sageli inglisekeelsed väljendid go-between, intermediator, emissary, administration, ministry jne. Collins ei eita, et need sõnad viitavad ka teenimisele, kuid tõestab veenvalt, et nende väljendite tuum ei ole leitav liikudes selles suunas.
Väärtõlgenduse peamise „süüdlasena“ näeb Collins Wilhelm Brandti eksegeetilist dissertatsiooni Dienst und dienen im Neuen Testament (1931) ja selle põhjal H.W. Beyeri poolt kirjutatud eksegeetilist artiklit G. Kitteli toimetatud mõjukas erialases peateoses Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament (1935). Collinsi arvates olid Brandti ilmsed sidemed Saksa diakonisside liikumisega juhtinud mõiste tõlgendamise eksiteele (Collins 1990, 5˗11).
Teos sai leige vastuvõtu osaliseks ja vaikiti 1990ndatel peaaegu maha. Osalt oli selle põhjuseks ka asjaolu, et tulemus oli kirikute ja organisatsioonide poolt „diakooniaks“ nimetatud sotsiaal-karitatiivse tegevuse vaatenurgast üllatav ja ärritav (vaata diskussiooni näit. Volker Herrmann, Rainer Merz, Heinz Schmidt (toim), Diakonische Konturen. Theologie im Kontext sozialer Arbeit (2003); Gooder 2006, 33˗56; Collins 2009, 133˗147). Osalt oli erakordselt passiivse reaktsiooni põhjuseks ka Collinsi põhjaliku ja tiheda tekstiga teose keerukus ning kokkuvõtte puudumine. Teisalt on teos iseenesest selge liigendusega ja loetav ka neile, kes ei valda laiemalt erialaküsimusi. Lisaraskusi teose käsitlemisel valmistas ka teema ise: kreeka keele diakon-sõnad on sageli mitmetähenduslikud ja ei võimalda leida ühemõttelisi seletusi. Just see asjaolu on andnud alust ka erinevate ja üksteist välistavate seletusviiside tekkimiseks.
Iseloomulik näide uute küsimuste osalisest esilekerkimisest oli Sven-Erik Broddi mahukas artikkel „Caritas and Diakonia as Perspectives on the Diaconate“ (2000). Selles võtab Brodd Collinsi tõstatatud küsimuste suhtes selgelt positiivse hoiaku. Brodd eristab mõisteid caritas ja diakonia ning tõdeb, et UT-s on diakonia-sõnal mitmeid tähendusi ja on küsitav, kas väljendite diakonia ja armastuseteenistus vahele on võimalik võrdusmärki tõmmata. Piibli vaatenurgast „diakoni amet ei ole armastuse amet (ministry of love), sest nad kandsid hoolt vaeste eest. See kujutelm on pärit 19. sajandist.“ Broddi mõtlemises jääb diakoni ameti suhe karitatiivsusesse kuidagi ambivalentseks, sest ta asub ilma selge põhjenduseta toetama traditsioonilist mõtteviisi, et „diakonite vastutust sotsiaalse heaolu eest kohalikes kogudustes tuntakse varasest kirikust peale“ (2000, 36, 45, autori tõlked). Caritas on selgelt ligimesearmastusest lähtuv tegevus, samas kui diakoonia lähtub kiriku struktuurist.
Collinsi teos Deacons and the Church (2002) viis diskussiooni uude suunda ja teravdas esitatud teesi veelgi. Varasem diskussioon oli enamasti keskendunud küsimusele, kas diakonia-sõna all peetakse silmas teenimist või läkitatud olemist. Oma uues teoses tõi Collins selgemini esile selle, et küsimus ei olnud viimaks, kas diakon-sõnadega kirjeldatakse teenimise või saadiku ülesandeid. Keskne küsimus oli selles, et Collinsi arvates ei kirjeldanud diakon-sõnad ei UT-s ega ka varases kirikus sugugi sellist sotsiaal-karitatiivset tegevust, millisega seda oli seostatud 19. sajandi Saksamaal. (Collins 2002)
Collinsi peateesi kinnitas veel Anni Hentscheli dissertatsioon Diakonia im Neuen Testament. Studien zur Semantik unter besonderer Berücksichtigung der Rolle von Frauen (2007). Hentschel toetus oma analüüsis Paulusele ja Luuka kaksikteosele ning püüdis raamatu alapealkirjas viidatud viisil tõsta esile eriti naiste rolli tekstides. Henschel rõhutas diakon-sõnade erinevaid semantilisi dimensioone, kontekstuaalset tõlgendust ja hoiatas sõnade kontekstist lahtirebimise eest. Põhjaliku analüüsi tulemusel kinnitas ja rõhutas ta erilisel viisil Collinsi keskset uurimistulemust: diakon-sõnad ei kirjelda UT-s sotsiaal-karitatiivset tegevust, vaid üldist volitamist või ülesannet (Hentschel 2007, 433-444). Hentschel on hiljem ühes artiklis veel oma teose järeldust karitatiivsest diakoniametist käsitlenud ja tõdenud, et UT-s ei esinenud eraldi sotsiaal-karitatiivset ametit (Hentschel 2008, 290˗30).
/˗/
(Jätkub järgmises numbris.)
Artikli on lühendatult tõlkinud Kadri Lääs ja Kerstin Kask. Avaldatud autori loal. Artikli soomekeelne täisversioon on ilmunud ajakirjas Diakonian tutkimus 2/2011, 164-188.
Kari Latvus (1958) on teoloogiadoktor, Helsingi Ülikooli usuteaduskonna dotsent, Diakoonia Rakenduskõrgkooli kontekstuaalse teoloogia ja piibliteaduste õppejõud, endine EELK Usuteaduse Instituudi diakoonia professor ja diakooniat õpetavate kõrgkoolide koostöövõrgustiku liige. Latvus on mitme teadusajakirja nagu Diaconia. Journal for the Study of Christian Social Practice ja Diakonian tutkimus toimetuskolleegiumi liige ja veebiajakirja Kirkonkellari peatoimetaja.
KIRJANDUSE LOETELU
Ahonen, Risto (1991). Diakonaatin uudistus: diakonian viran kehittäminen Suomen evankelis-luterilaisessa kirkossa ja muissa luterilaisissa kirkoissa. Kirkon tutkimuskeskus. Sarja A, 56. Tampere: Kirkon tutkimuskeskus.
Arffman, Kaarlo (2008). Auttamisen vallankumous : luterilaisuuden yritys ratkaista köyhyyden aiheuttamat ongelmat. Helsinki : Suomalaisen Kirjallisuuden Seura/Suomen kirkkohistoriallinen seura.
Baptism, Eucharist and Ministry. Faith and Order Paper no. 111, WCC, Geneva 1982.
Barnett, James Monroe (1995), The Diaconate. A Full and Equal Order. Revised Edition. Harrisburg: The Trinity Press.
The Biblical Role of Deacons. http://www.baptiststart.com/print/role_of_deacons.html. Viidatud 15.5.2011.
Brandt, Wilhelm (1931). Dienst und Dienen in Neuen Testament. Gűtersloh: Bertelsmann. Beyer, H.W. (1935). διακονέω. Väljaandes Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament. Hrsg. G. Kittel. Stuttgart: Kohlhammer.
Brodd, Sven-Erik (2008). “Caritas and Diakonia as Perspectives on the Diaconate” in G. Borgegård, O. Fanuelson & C. Hall (eds.), The Ministry of the Deacon. Ecclesiological Explorations. Uppsala: Nordic Ecumenical Council.
Brown, Colin (1986). “Serve, Deacon, Worship” teoksessa The New International Dictionary of New Testament Theology, vol 3, 544- 546.
Calvin, Jean, [Institutio Christianae religionis] Institutes of the Christian Religion. Translated By Henry Beveridge – Christian Classic Ethernal Library (http://www.ccel.org/ccel/calvin/institutes.vi.iv.html).
The Cambridge Dictionary of Christianity (2010). Patte, D. (ed.). Cambridge: Cambridge University Press.
Collins, John N. (1990). Diakonia. Re-interpreting the Ancient Sources. New York: Oxford University Press.
Collins, John N. (2002). Deacons and the Church. Making connections between old and new. Leomister-Harrisburg: Gracewing-Morehouse Publishing
Collins, John N. ( 2009). “From διακονία to diaconia today. Historical aspects of interpretation”. Diakonian tutkimus 2009, 133-147.
Cummings, Owen (2005). Saintly Deacons. Mahwah: Paulist Press.
Deus Caritas Est. Encyclical Letter of the Supreme Pontiff Benedict XVI http://www.vatican.va/holy_father/benedict_xvi/encyclicals/documents/hf_ben-xvi_enc_20051225_deus-caritas-est_en.html; Viidatud 1.9.2011. – Tõlge soome keelde teoses Anno Domini 2006.
Diakoniatieteen vuosikirja. Toim. M. Lahtinen, T. Pohjalainen, T. Toikkanen & K. Kiesslieng. Lahti 2006, 38-82.
Diakonia in Context. Transformation, Reconciliation, Empowerment. An LWF Contribution to the Understanding and Practice of Diakonia (2009). Geneva: LWF.
Fliedner, Theodor (1831), Collektenreise nach Holland und England nebst einer ausfürlichen Darstellung des Kirchen-, Schul-, Armen-, und Gefängnisswesens beider Länder mit vergleichender Hinweisung auf Deutschland, vorzüglich Preussen. Essen: Bädeker.
Gooder, Paula (2006). “Diakonia in the New Testament: A Dialogue with John N. Collins”, Ecclesiology 3.1, 33-56.
A Greek-English Lexicon of the New Testament and Other Early Christian Literature, BDAG (2010). Third Edition by Walter Bauer, Frederick W. Danker, William Arndt. Chicago University of Chicago Press.
Hauschildt, Eberhard (2008). “Was bedeuten exegetische Erkenntnisse über den Begriff der Diakonie füt die Diakonie heute”. Pastoraltheologie mit Göttinger Predigtmeditationen 97,9 (2008) 305–314.
Hammann, Gottfried (2003). Die Geschichte der christlichen Diakonie. Praktizierte Nächstenliebe von der Antike bis zur Reformationszeit. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Haenchen, Ernst (1982). The Acts of the Apostles: a commentary. Translated by Bernard Noble and Gerald Shinn. Oxford: Blackwell.
Helosvuori, R., Koskenvesa, E., Niemelä, P., Veikkola J., toim. (2002). Diakonian käsikirja. Helsinki: Kirjapaja.
Hentschel, Anni (2007). Diakonia im Neuen Testament. Studien zur Semantik unter besonderer Berücksichtigung der Rolle von Frauen. WUNT 226. Tübingen: Mohr Siebeck.
Hentschel, Anni (2008). “Gibt es einen sozial-karitativ ausgerichten Diakonat in den früchristlichen Gemeinden? ” Pastoraltheologie mit Göttinger Predigtmeditationen 97,9 (2008) 290–306.
Herrmann, V., Merz, R., Schmidt H., hg. (2003). Diakonische Konturen. Theologie im Kontext sozialer Arbeit. VDWI 18. Heidelberg: DWI.
Johannes Krysostomos St. Chrysostom: Homilies on the Gospel of Saint Matthew. NPNF 1–10. (http://www.c c e l . o r g / c c e l / s c h a f f / n p n f 11 0 ) St. Chrysostom: Homilies on the Acts of the Apostles. NPNF 1–11. (http://www.ccel.org/ccel/schaff/npnf111)
Kaiser, Jochen-Christoph (2008). “Diakonia” Religion, Past and Present. Vol. 4, 27-28
Kirkkolaki 26.11.1993/1054 (http://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/1993/19931054).
Koskenvesa, Esko (2002). “Diakonia kirkon elämässä ja toiminnassa”. In: Helosvuori, R., Koskenvesa, E., Niemelä, P., Veikkola J., toim. (2002). Diakonian käsikirja. Helsinki: Kirjapaja. 35-58.
Krimm, Herbert hrsg. (1963). Quellen zur Geschichte der Diakonie. 2, Reformation und Neuzeit. Stuttgart: Evangelisches Verlagswerk.
Lampe, G.W.H. (1961). A Patristic Greek Lexicon. Oxford: Clarendon Press.
Latvus, Kari (2001/2002). “Origin of Diaconia Reconsidered.” Teoksessa Diakoniewissenchaftliche Perspektiven. DWI-INFO 34 [Heidelberg], 2001/2002, 27-31
Latvus, Kari (2005). “Diakonian viran alkuperän uudelleen arviointia.” Diakonian tutkimus 2005, 80-97.
Latvus, Kari (2007). “Auttajan viran alkuperän uusi tulkinta”. Teoksessa Auttamisen teologia, Kari Latvus & Antti Elenius (toim.), Kirjapaja, 52-82.
Latvus, Kari (2008). “The Paradigm Challenged: New Analysis of the Origin of diakonia”. Studia Theologica 62 (2/2008), 142-157.
Latvus, Kari (2010). “Diaconal ministry in the light of reception and re-interpretation of Acts 6. Did John Calvin create socialcaritative ministry of diaconia?” Diaconia. The Journal for the Study of Christian Social Practice 1/2010, 82-102. 2011.
Latvus, Kari (2011). “The conventional view about the origin of diaconia. An analysis of arguments.” Diaconia. The Journal for the Study of Christian Social Practice 2/2011.
Latvus, Kari (2012a). “Deacon/Deaconess, NT”. In: Encyclopedia of the Bible and Its Reception. Berlin: De Gruyter. Ilmumas
Latvus, Kari (2012b). “Deacon, Deacones. Christianity: Greek and Latin Patristics, Early Medieval Times and Orthodox Churches”. In: Encyclopedia of the Bible and Its Reception. Berlin: De Gruyter. Ilmumas.
Longenecker, Bruce (2010). Remember the Poor: Paul, Poverty, and the GrecoRoman World. Grand Rapids: Eerdmans.
Lumen Gentium (1964) http://www.vatican.va/archive/hist_councils/ii_vatican_council/documents/vatii_const_19641121_lumen-gentium_en.html (viidatud 15.6.2011)
Mathews, T.F. (2003), “Diaconicum.” In: New Catholic Encyclopedia. Second edition. Volume 4. Detroit: Thomson Gale, 720.
Mäkinen, Virpi (2009). “Armeliaisuuden teoista pakkotoimiin. Kerjäläisyys keskiajalta varhaiselle uudelle ajalle.” In: Mäkinen V., ja Pessi A.B. (toim.), Kerjääminen eilen ja tänään. Tampere: Vastapaino, 41-69.
Murray, Peter and Linda (1996). The Oxford Companion to Christian Art and Architecture. Oxford: Oxford University Press.
Olson, Jeannine E. (2003). Deacons and Deaconnesses Through the Centuries. Revised Edition. Saint Louis: Concordia Publishing House.
Orthodox Diakonia. http://www.iocc.org/orthodoxdiakonia/index.php (viidatud 15.6.2011)
Osborne, Kenan B. (2007). The permanent diaconate: its history and place in the sacrament of orders.Mahwah: Paulist Press.
Pervo, Richard (2009). Acts: A Commentary. Hermeneia: a Critical and Historical Commentary on the Bible. Minneapolis: Fortress.
Pesch, Rudolf (1986). Die Apostelgeschichte. 1. kd , Apg 1-12. Evangelisch-katholischer Kommentar zum Neuen Testament (EKK). Zürich: Benziger.
Philippi, Paul (1981). Diakonia I. TRE 8, 621-644. Berlin: Walter de Gruyter.
Ryökäs, Esko (2006). Kokonaisdiakonia. Diakoniakäsityksien opilliset liittymät.Diakonia-ammattikorkeakoulun julkaisuja A, 14. Helsinki: Diakonia-ammattikorkeakoulu.
Ryökäs, Esko ja Tahvanainen, Juha (2011). “Diakonia paikkana – Keskiajan ja Lutherin ’diakonia’-käsityksestä.” Diakonian tutkimus 2/2011.
Sacrum Diaconatus Ordinem. General Norms for Restoring the Permanent Diaconate in the Latin Church [Paavst Paulus VI kiri püsiva diakoni ameti taastamisest 18.6.1967] http://www.papalencyclicals.net/Paul06/p6diacon.htm (viidatud 13.6.2011)
Veijola, Timo (2002). “Diakonian juuret Raamatussa.” In: Helosvuori, R., Koskenvesa, E., Niemelä, P., Veikkola J., toim. (2002). Diakonian käsikirja. Helsinki: Kirjapaja. 13-34.
