Arvamused

Halli helge

Sajab, jälle sajab. Suveriideid saab selga tõmmatud pigem põhimõtte kui soojakraadide pärast. Üks tuttav mainis, et ta ei mäleta varasemast aastat, mil maasikaid korjates oleks sõrmed nõnda külmetanud (ja ta on näinud palju suvesid!). Ise tahan mitmendat päeva korjata pärnaõisi, aga näe, jälle sajab. Heinakuu keskpaigast tagasi vaadates võib soojad ja päikeselised päevad ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Samas käisin ühel neist vihmastest päevadest metsajärves ujumas ning jäin mõtlema, kui kummaline, et inimesed eelistavad supelda nimelt päikeselistel päevadel. Vees saab ju märjaks nagunii, kuid nii kaunist vaatepilti, nagu pakub sõrmeotsasuuruste vihmapiiskade mäng siledal-tumedal järvepinnal, tavalisel, selgel päeval ei näe. Kui sinna veel lisada hääled, mida vihmasadu tekitab, taustaks vihmalinnu vapper silk-solk, siis saab sombusest suvest omal kombel nauditav aeg. Halli päeva helge pool avaldub teinekord ootamatutes hetkedes. Siis kui oled leppinud olukorraga. Siis kui oled avastanud selle hetke sellisena, nagu ta on. Kui sa ei nõua temalt midagi muud ega ka teiselt inimeselt enda kõrval midagi muud, kui ta on.

Apostel Paulus ütleb Rooma kirjas: “me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse” (Rm 5:3–5). Mitte et see lõputu vihm nüüd mingi viletsus oleks, pigem viletsuse sümbol. Küllap me kõigi elus on lühemaid või pikemaid vihmaperioode. Nagu vihm leotab läbi maapinna muutes selle tümaks, leotab viletsus inimese läbi, muutes ta… Jah, võibolla ongi siinkohal kõige olulisem küsimus see, milliseks meie viletsus meid muudab. Kuidas me tuleme toime nende olude ja olukordadega, millesse meid asetatakse? Kui viletsus muudab meid seespidiselt tuimaks või ükskõikseks ja välispidiselt külmaks või sapiseks, kui ta murrab me lootuse, siis on see viletsuse-vihm olnud asjata ja me saame põrmuks, millest inimene on võetud. Aga kui ta sõelub meid läbi, jättes alles vaid selle, mis on tõeliselt oluline, uhub meid puhtaks, saab meile uuestisünni pesemiseks… Kui viletsus toobki kannatlikkuse ja kannatlikkus läbikatsutuse ning see viimaks lootuse, mis ei jätta häbisse, siis on viletsuse vihm meis saatnud korda selle, milleks ta on läkitatud.

Vihmase suve helge pool on ka õhupallina paisuv igatsus päikese järgi. Ei tea, kas see võib ühel hetkel liiga suureks paisununa lõhkeda? Vaevalt, sest sellegi eest on hoolt kantud, et pilveketti aeg-ajalt mõni auk tekiks. Lootuse avaus. Kui pilved korraga kuhugi kaovad, paistab taevasina eriliselt särav ning päikese puudutus mõjub lausa paitusena. Iga pilvine päev üha kasvatab igatsust. Ja mitte ainult igatsust, rohi kasvab ka jõudsalt, murakad ja vaarikadki on tänavu eriliselt lopsakad, ainult et pisut hapuvõitu. Eks nemadki igatsevad pisut enam päikest.

Impressionist Pierre Auguste Renoir haigestus viiekümnendates eluaastates reumatoidartriiti. Haigus muutis valulikuks ja kangeks tema käed ning koondus eriliselt sõrmeotstesse. Vaid silmanägemise kaotus võiks maalikunstnikule olla hullem tõbi, ent see ei oleks vähemasti füüsiliselt nii valulik. Haiguse süvenedes kaasnes viimaks iga pintslitõmbega lõuendil valugrimass Renoir’ näol. Sõbrad ja lähedased anusid teda, et ta jätaks maalimise, kuid Renoir jätkas vastates: „Valu läheb mööda, kuid ilu jääb“.

Eks kõik meie valud lähevad kord mööda ja ükskord lakkavad lõputunagi näivad vihmasajud. Mis on siis minema uhutud ja mis alles jäänd? Midagi ilusat? Loodan, et see on nii. Vihmal ja valul on suur jõud. Mõlemad võivad kaasa tuua nii hävingu kui õnnistuse.

Viimasel ajal kummitab mind üks lause, mille saatel kõnnin nagu kestvas loomisloos. Enamasti tuleb see lause minu mõtteisse ilu poolest silmapaistvatel hetkedel nagu päikeseloojang või vahutavad merelained või nähes mõnest tegevusest innustunud inimest. Olgu mis või kes tahes, need lisanduvad siis mind saatva lause lõppu. See lause on: „Ja siis lõi Jumal…“. Lause algabki ja-ga nagu Genesise algus, justkui märkimaks loomistöö pidevat jätkumist. Ja siis lõi Jumal päikesetõusu. Ja siis lõi Jumal pärnapuu. Ja siis lõi Jumal pisara.

Halli taeva all tuhmuvad kõik värvid, aga kui sa korraga mõne neist avastad, on see justkui äsja loodud ja ka sinu jaoks maa sügavusest esile toodud, imeliseks kootud. See on siis otsekui ülestõusmispühade hommik, kui naised läksid Jeesuse hauale ja said sõnumi Kristuse ülestõusmisest. Hetk, mis on loodud selleks, et sa kasvõi korraks naerataksid, unustaksid oma muremõtted ning lihtsalt puhtast südamest kiidaksid Jumalat.

 

Mare Palgi (1973) on EELK Kose Püha Nikolause ja Tuhala Kaarli koguduste õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English