Artiklid

Piiblilugude eksistentsialistlik tõlgendamine

Mõiste „eksistents“ avamine

Eksistentsialism tuleneb sõnast „eksistents“, mis omakorda pärineb ladinakeelsest sõnast existere – „välja astuma“, „välja ulatuma“. Väljend „välja astuma“ on siinjuures tähendusrikas, sest oma olemuselt on tegemist vastuhakufilosoofiaga. Näiteks Kierkegaard rõhutas üksikindiviidi olulisust ja tema „välja astumist“ või „välja ulatumist“ massist. Ta rõhutas, et isiklikku eksistentsi ei tohi suruda süsteemi raamidesse ja seda mõista üksnes ratsionalistlikult nagu valgustusajal kombeks oli. Eksistentsialistlikud filosoofid on pidanud oluliseks üksikindiviidide välja astumist maailma, ühiskonna ja institutsioonide mõtteviisi vastu.[1] Kuigi eksistentsialismist rääkides mõeldakse sageli just seda valgustusjärgset mõtlemise suunda, on „eksistents“ siiski palju laiemalt koormatud sõna. Ja nagu Paul Tillich väga tabavalt on öelnud, on termineid „eksistents“, „eksistentsiaalne“ ning „eksistentsialism“ palju kuritarvitatud, mistõttu tuleks neid alati kasutada koos põhjendustega, pidades silmas mitmetimõistetavuse ohtu.

Teoloogina peab Tillich üheks enda oluliseks ülesandeks tuua esile klassikaliste teoloogiliste mõistete algupärane jõud. Seetõttu, rääkides eksistentsialismist teoloogias, alustab ta sõna etümoloogiast. Tulles tagasi eksistentsi algtähenduse juurde kõlab esimene küsimus: kust astutakse välja? Millest ulatutakse välja? Sõna tänapäevane tähendus „olema“ või „olelema“ tuleneb ilmselt just arusaamast, et välja astutakse või välja ulatutakse mitteolemisest. Kui asjadel on olemasolu, siis nad ulatuvad välja mitteolemisest. Isikute jaoks eksisteerida tähendab sel juhul: ulatuda välja iseenda mitteolemisest.

Mitteolemine on Tillichi järgi küll absoluutne, kuid kui miski võib sellest esile tulla, siis on sellel potentsiaal juba enne, kui välja astumine reaalselt toimub: „Kui me ütleme, et miski eksisteerib, siis ütleme sellega, et ta on lahkunud puhta potentsiaalsuse seisundist ja muutunud tegelikuks“ (Tillich, 2239). Seega kõik tegelik ulatub välja puhtast potentsiaalsusest. Ja kui ta ulatub välja puhtast potentsiaalsusest, siis ei kaota ta oma potentsiaalsust, mis tähendab, et kui miski ulatub välja mitteolemisest, siis on ta samal ajal ka seal sees: „Tegelikuna on ta suhtelises mitteolemises – potentsiaalsuses – ja on samal ajal sellest väljas“ (Tillich, 2240). Tegelik olemine ehk eksisteerimine on just see kahetine ja lõhestatud seisund – välja ulatumine potentsiaalsusest ja samas sellesse jäämine.

Eelpool esitatud etümoloogiaga antakse esimesed vihjed eksistentsialismi suunas. Ja samas, nagu tõdeb Tillich, ei ole taoline arusaam eksistentsist valgustusjärgse mõtlemise leiutis, vaid on üldse inimmõtlemise üks varasemaid avastusi. Need kaks tõelisuse tasandit, see lõhe kogu tõelisuses on esinenud juba enne Platoni dualismi. Kui Platoni potentsialiseeritud ideedemaailmale vastandus pelga arvamuse, eksituse ja halva väljaulatuv valdkond, siis see hoiak muutus hiljem renessansi ja valgustusajajärgul, mil väljaulatumine puhtast potentsiaalsusest ei olnud enam „langus“, vaid tee oma võimaluste realiseerimiseks ja täitmiseks. Valgustusprojekt oma optimismis kaotas piiri täielikult. Arvati, et inimene ise on maailma ehitaja ja eneselooja, kes aktualiseerib oma potentsiaalsuse.

Kuid enne seda on ikkagi juba alates Vana-Kreeka ajast nähtud vastuolu puhta potentsiaalsuse ja tegeliku vahel – lõhet, mida ei ole võimalik ületada. Eksistentsialistid on rünnanud valgustusprojekti, vastandudes väitele, et inimene on juba oma tõelise olemusega lepitatud (Hegel). Inimese eksistentsiaalne olukord on võõrdumuse olukord ehk võõrdumine oma olemuslikust loomusest ning lepitus on miski, mida oodatakse ja loodetakse, aga mitte reaalsus.[2] Valgustusjärgsele optimismile väitsid nad vastu, et inimeksistents on dehumaniseerimine ja mitte olemusliku inimlikkuse väljendus, „protsess, milles inimene muutub asjaks ja lakkab olemast isiksus. Indiviidi eksistentsi täidab hirm ja ähvardab mõttetus“ (Tillich, 2244).

Tillich märgib, et kuigi on olemas religioosseid ehk teistlikke ja mittereligioosseid ehk ateistlikke eksistentsialiste, pole olemas teistlikku ja ateistlikku eksistentsialismi, sest eksistentsialism üksnes analüüsib, mida tähendab eksisteerimine. See arendab edasi küsimust, mis on tõstatatud eksistentsi poolt. Ehk täpsemalt: eksistentsialism on inimliku olukorra analüüs. Ja vastused inimese olukorras peituvatele küsimustele, nagu Tillich märkimisväärselt esile tõstab, pärinevad isegi ateistlike eksistentsialistide (Marx, Nietzsche, Heidegger, Sartre jt) puhul varjatud religioossetest allikatest: „Need on usu või viimse igatsuse objektid ka siis kui nad esinevad sekulaarses rõivas“ (Tillich 2245). Seega võime vahekokkuvõttena teha järelduse, et inimese võõrandumine puhta potentsiaalsuse olukorrast, oma olemuslikust tegelikkusest, on läbinisti religioosne probleem.

Mis on piiblitõlgenduse jaoks sobiv eeldus?

Siinkohal on sobiv mõtiskleda Tillichi kaasaegse, Rudolf Bultmanni demütologiseerimise kui piiblilugude eksistentsiaalse tõlgendamise üle. Kui hermeneutika üldprintsiip tuletab meelde, et tõlgendus tugineb alati teatud eeldustele ja mõistetele, mis juhivad eksegeesi, siis küsib Bultmann, mis on need eeldused.

Esiteks tuleb hüljata eeldused, mis puudutavad tõlgenduse tulemusi. Nii ei ole näiteks tõlgendus, mis eeldab, et tema tulemused peavad mingisuguse dogmaatikaga kokku langema, õige tõlgendus. Me ei saa ette teada, mida tekst tahab öelda, vaid meil tuleb temast õppida. Kuid võimatu on väide, et me peame pühakirja tõlgendama ilma igasuguste eeldusteta. On põhimõtteline erinevus eelduste vahel, mis puudutavad tulemusi ja mis puudutavad töömeetodit. Bultmann käib läbi väga huvitava mõttekäigu alates väitest, et meetod on üks küsimuse asetamise viis. Ta viitab interaktsioonile lugeja ja teksti vahel, mille tulemusena lugeja teadmised iseendast kasvavad ja teadmised suurenevad. See on see hermeneutiline spiraal, mis pakub eelmõistmist, ilma milleta on võimatu mingit teksti mõista.

„On lihtsalt arusaadav, et ei saa mõista teksti, mis käsitleb muusikat, kui ei olda musikaalne. Ei saa mõista teaduslikku uurimust või raamatut matemaatika kohta, kui ei osata mõelda matemaatiliselt, või filosoofilist raamatut, kui ei osata mõelda filosoofiliselt. Pole võimalik mõista ajaloolist teksti, ise ajalooliselt elamata ja võimatu seepärast ajalugu mõista, see tähendab, jõude ja ajendeid, mis moodustavad ajaloo sisu ja kulgemise. Ei saa mõista romaani, teadmata iseenese elust, mis on armastus või sõprus, viha või kiivus.“ (Bultmann 2006, 2139.)

Seega, ükskõik mis liiki tõlgenduse esimene eeldus on, et iseenda seos asjaga ajendab küsimuse, mis toob teksti lähedale ja kutsub esile ka vastuse, mis tekstist saadakse.

Edasi toob Bultmann aga teise küsimuse asetamise võimaluse, mis tuleneb teksti lugemise ajaloolisest huvist ja millega ta jõuab lähemale oma eksistentsiaalse tõlgendamise peamisele mõttele. Teksti ajaloolise tõlgendamise puhul on kaks võimalust: esiteks, eesmärk rekonstrueerida ajalooline olukord ja anda pilt minevikust; teiseks, eesmärk õppida ajaloolistest dokumentidest praktilise elu jaoks olevikus. On vahe, kas uurida ajaloolist dokumenti kultuurilisest huvist või selleks, et mõista selle kaudu tõde inimliku elu kohta. Loomulikult tuleb Piiblit tõlgendada ajaloouurimise meetoditega, kuid peamine eesmärk on kuulda, mida see on öelnud meie praeguse situatsiooni kohta, „kuidas on tõeliselt lood meie elu ja hingega“ (Bultmann 2006, 2140). Bultmann esitab siin oma eksistentsiaalse hermeneutika tuumküsimuse – see on meie küsimus Jumala ja meie endi kohta, – mis on üks küsimus. Eksistentsiaalne eeldus on inimese ühendus Jumalaga juba jumalaotsimises, mis võib toimuda ka ebateadlikult. Seega piiblimõistmise peamine küsimus on: kuidas mõistetakse Piiblis inimlikku eksistentsi?

„Selle küsimusega lähenen ma Piibli tekstidele samal põhjusel, mis on kogu ajaloolise uurimise ja kõigi ajalooliste dokumentide tõlgendamise viimane motiiv. Ajaloo mõistmise kaudu võin ma saavutada inimelu võimaluste mõistmise ja seega ka oma elu võimaluste mõistmise. Viimne põhjus ajaloo uurimiseks on see, et saada teada inimliku eksistentsi võimalustest.“ (Bultmann 2006, 2141.)

See on Bultmanni demütologiseerimise peamine eesmärk: leida piiblimütoloogiast inimeksistentsi võimalused. See on eeldus, millel rajaneb piibliuurimine. Ja sellele alluv hermeneutiline printsiip, mis aitab seda eesmärki realiseerida, väljendub küsimuses: millist inimliku eksistentsi mõistmise võimalust näitab iga üksik Piibli dokument? Siinkohal on oluline mõista metodoloogilist enesepiiramist: „Kriitilises piibliuurimises ei või ma teha midagi enamat kui katsuda leida sellele küsimusele vastust“ (Bultmann 2006, 2142). Teiste sõnadega, Piibli isikliku ususõna kuulmine on sealpool kriitilise uurimise pädevust, mida antakse – traditsioonilise väljendusviis järgi – Püha Vaimu poolt, kes ei ole inimkäsutuses. Seetõttu ei peaks ajaloolist ja eksegeetilist uurimist viljelema kunagi kaalutlemata või aru andmata ettekujutustest, mis juhivad tõlgendamist. Ja just seetõttu on ka Bultmanni arvates oluline õppida eksistentsifilosoofialt; ja põhjus on see, et just selles filosoofiavaldkonnas on inimlik eksistents otsene vaatlusobjekt.

Eksistentsifilosoofia üritab näidata, mida tähendab „eksisteerima“. See näitab, et tõeline inimlik eksistents seisneb üksnes eksisteerimise täideviimises. Ja sellest tuleneb, et eksistentsifilosoofia võib pakkuda piiblitõlgenduse jaoks sobivaid ettekujutusi, kuna teda rakendatakse piiblitõlgenduses eksistentsimõistmise kohta. Ilma eksistentsimõistmise otsustuseta „Sa pead eksisteerima!“ ei saa keegi mõista ainsatki Piibli sõna sellisena, mis isiklikku eksistentsi kõnetaks (Bultmann 2006, 2144).

Demütologiseerimine ja pool-demütologiseerimine

Tulles tagasi inimese võõrandumise juurde tema algsest olemusest, tuleb mainida, et nimetatud vastuolu ei eksisteeri Jumala jaoks. Platoni ja kristlik hinnang kohtuvad selles punktis väites, et inimene ja tema maailm on allutatud lõhenemisele ja et „langus“ ongi sellest, et inimene ja tema maailm on vastuolus oma olemusega (Tillich, 2142). Valgustus seadis sisuliselt, väites, et lõhet ei ole ja vastuolu on ületatav progressi kaudu, inimese jumala staatusse. Sest ainult Jumal on väljaspool vastuolu ja ainsana „täiuslik“ – ainult tema ei ole allutatud olemuse ja eksistentsi konfliktile. Just seepärast räägib kristlik usk ilmutusest.

Ilmutuse all, ütleb Bultmann, mõtleb kristlik usk Jumala toimimist sündmusena, mis ei ole nähtav mõistuse objektiveerivale mõtlemisele, sündmusena, mis ilmutusena ei vahenda õpetusi, vaid tabab inimese eksistentsi ja õpetab teda, või pigemini – annab talle voli mõista ennast Jumala transtsendentsest väest kantuna (Bultmann 2007, 1228). Selles, nagu Bultmann ise tundub väitvat, on ta Tillichiga ühel meelel. Ilmutus võib ületada konflikti ja tänapäeva inimese jaoks on võimalik ainult selline jumalaidee, mis otsib ja võib leida sealpoolse siinpoolses, transtsendentse lähedalolevas kui kohtumise võimaluse. Bultmann rõhutab, et tõeline jumalausk ei ole mingi jumalapildi tunnustamine, vaid see on valmisolek kohata alati igavest lähedal olevana – valmisolek mitte kinni hoida oma vanast minast, vaid leida oma tõelist mina ikka ja uuesti (Bultmann 2007, 1233). Just seepärast on vaja piiblilugusid demütologiseerida, et leida neist üles eksistentsi tuum. Kuna Bultmanni järgi ei ole müüdi tõeline eesmark anda objektiivset pilti maailmast, vaid väljendada inimese arusaamist iseendast maailmas, kus ta elab, siis ei tohiks müüte tõlgendada kuidagi kosmoloogiliselt, vaid antropoloogiliselt ja eksistentsiaalselt. Säärane eksistentsialistlik piiblitõlgendamine läheb ringiga mööda aegunud maailmavaate takistustest ning esitab nüüdisaja inimesele evangeeliumi tõeliselt „häiriva“ sõnumi (Lane, 245).

Müüdid on inimlikud ja neis sisalduva eksistentsiaalne lepitussõnum transtsendentsusest tuleb tõlgendamise kaudu esile tuua. Nõnda toimub kohtumine ja ületatakse konflikt inimese tõelise olemuse ja tegelikkuse vahel. Bultmann muidugi läheb mööda võimalusest mõista täielikult muistse inimese maailmapilti ja seetõttu ei pea ta ka eksistentsiaalselt oluliseks ühegi jumalapildi olemasolu jumalausu jaoks. Tillich siiski nii kaugele ei lähe ning, rääkides piibliloos esineva inimese langemise sümbolist, kasutab ta terminit „pool-demütologiseerimine“. Kui toimus olemuse üleminek eksistentsiks ehk asja väljaastumine puhtast potentsiaalsusest (ehk inimese pattu langemine), siis on legendaarne element „oli kord“ välistatud, sest „olemuse üleminek eksistentsiks“ sisaldab ikkagi veel ajalist elementi. Seega, järeldab Tillich, et kui midagi tuleb öelda olemuse ülemineku kohta eksistentsiks, siis on täielik demütologiseerimine võimatu (Tillich, 2249). Lihtsamalt öeldes, tänapäeva teoloogia peab käsitlema „langust“ selgelt ja üheselt universaalse inimese olukorra sümbolina, mitte aga ühe kord aset leidnud loo pealkirjana. Kuid seoses langemisega „me räägime müütiliselt isegi siis, kui müütiliste tegelaste asemel kasutatakse abstraktseid mõisteid nagu olemus ja eksistents.“[3] Piibli alglugude puhul on tegemist poeetilis-müütilise väljendusviisiga, mis vaatamata sellele on oma sisimas realistlikud, sest ainult poeetiline sisseelamisvõime on suuteline tungima looduse siseellu (Tillich, 2265).

Rääkides inimese eksistentsiaalsest olukorrast universaalses tähenduses kattub Tillich Bultmanniga, kes väidab sama, et piiblilugude puhul pole tegemist ainult sümbolitega, vaid need esitavad Jumala toimimist „siin ja praegu“. Kuid erinevalt Tillichist selgitab Bultmann, et ettekujutustes Jumala toimimisest on mütoloogiline element juba ammu kadunud: „Ei ole Jumala armastus ega ettehoole ainult pildid või sümbolid; need ettekujutused tähendavad siin ja praegu toimiva Jumala tõelisi kogemusi“ (Bultmann 2006, 2151). Bultmann täpsustab ka, et need pildid, mis Jumala toimimist kirjeldavad, on legitiimsed ainult niivõrd kui nad mõtlevad Jumalast kui isikust, kes tegeleb isikutega – seepärast on poliitilised ja juriidilised ettekujutused ainult sümbolid.

Kokkuvõtteks

Piibli eksistentsialistlik tõlgendamine on katse ületada vastuolu, mis on pärast teadusrevolutsiooni tekkinud mütoloogilise ja loodusteadusliku maailmapildi vahel. Muistse inimese mütoloogiline maailmapilt on muutunud tänapäevase haritud inimese jaoks literaalselt võetuna absurdiks. Kui valgustusprojekt viskas religiooni mitte vajalikuna üle parda, siis on eksistentsialism ehk täpsemalt inimese eksistentsi uuringud toonud esile tema religioosse olemuse. Tänaseks on valgustusprojekti nime kandev laev ammugi karile jooksnud ja seetõttu peaks Piibli tõlgendamine koos eksistentsifilosoofiga olema veelgi asjakohasem kui enne, sest ainult selliselt on võimalik tuua esile Piibli sõna väärtus kaasaja mõtleva inimese jaoks. See ei piirdu loomulikult ainult Rudolf Bultmanni ja Paul Tillichi metodoloogiaga, vaid keskendub, nagu nad isegi hästi mõistsid, ajalooteadusliku uurimise ümber. Tänapäeval on ka selles vallas tehtud suuri edusamme ja areng on kaugenenud osaliselt ka nimetatud meestest (eriti mis puudutab Bultmanni), kuid põhiolemuses, nagu sedastab Toomas Paul, on nad rajanud aluse ja näidanud kätte tee, millisel edasi astuda: Piibli eksistentsiaalne interpretatsioon ei ole aegunud ega saagi aeguda. Üksikasjades on võib-olla olnud eksimisi, kuid kõik hilisemad uurijad võivad neid seisukohti ja terminoloogiat ainult korrigeerida (Paul, 2469).

 

Viidatud kirjandus

Bultmann 2006 = Bultmann, R., „Jeesus Kristus ja mütoloogia,“ Akadeemia 10/2006, 2115–2162.

Bultmann 2007 = Bultmann, R., „Jumalaidee ja tänapäeva inimene,“ Akadeemia 6/2007, 1221–1237.

Lane, T., Õhtumaa mõtteloojad. Tallinn: Logos, 2002.

Paul, T., „Rudolf Bultmann ja Piibli eksistentsiaalne interpretatsioon,“ Akadeemia 12/1996, 2496–2509.

Tillich, P., „Eksistents ja Kristuse ootus,“ Akadeemia 12/2009, 2237–2267.


[1] Peale Kierkegaardi, kes oli eksistentsialismi religioosne esindaja, on ka veel eksistentsialismi ateistlikke esindajaid (nt Sartre), kes on rõhutanud, et ilmutusele, ennetele ja sisetundele orienteerumine on lihtsalt viis, kuidas oma vabaduse ja vastutuse eest põgeneda.

[2] Kierkegaard siiski näitas, et maailm on lepitatud üksikisikus (Tillich, 2244).

[3] Tillich märgib, et sõnasõnaline piiblitõlgendus osutas kristlusele karuteene, kui tõlgendas Genesise lugu literaalselt, moonutades ta nõnda ebausuks ja absurdiks. Tillich väidab, et piiblilool Aadama langemisest on palju laiem antropoloogiline tähendus.

 

Ergo Naab (1971) on Adventistide Koguduse Eesti Liidu Rakvere ja Jõgeva koguduste vaimulik, Eesti Piibliseltsi nõukogu ning Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoni liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English