Olles jälle tunnistanud ühe noore inimese ootamatut hukkumist, näen enda ümber inimesi, kes juhtunust kuuldes nõutult küsivad: „Miks? Miks just tema? Miks peavad noored inimesed surema? Vanadest saan ma veel aru, aga noored …“
Kas surm on üks elujuhtum, mille puhul lõpuks pole vahet, kas oled kristlane või mittekristlane, ja mida lahendatakse sarnaselt? Oma arutluses lähtun mind ümbritsevatest inimestest, enamasti eestlastest, ning teisi erinevaid religioone siinkohal ei käsitle.
Mind on alati huvitanud, et kuhu „lähevad“ mitteusklike surnud? Mida inimesed surmajärgse elu või selle puudumise kohta usuvad? Kristlaste ja teiste religioonide järgijate puhul on veidi selgem, kuna neil on teatavad juhised ja õpetused siinsest elust lahkumise kohta. Mis aga saab „tavaliste inimeste“ surnutest?
Erinevate väljaütlemiste ja käitumiste järgi võin ennast ümbritsevaid inimesi pidada pigem mittekristlasteks või kirikust-mittemidagi-arvavateks-inimesteks. Nende lähedastega oleme kolme viimase aasta jooksul igal aastal matnud ühe väga kalli inimese, kes on surnud vähki. Meie suguvõsas on palju lapsi. Kui täiskasvanud võivad surma ignoreerida või endasse sulguda, siis lapse seltskonnas viibides ei ole võimalik küsimustele vastamata jätta. Neljaaastane küsib matusetalituse kõige kurvemal hetkel, et „millal vanaema üles ärkab?“ või et „millal vanavanaema koju tuleb?“
See ongi koht, kus tekkib küsimus, kuidas mittekristlased seletavad enda ja näiteks oma laste jaoks seda, mis saab pärast surma?
Nende viimaste aastate kogemuste põhjal olen aga näinud, et ennast valjult mittekristlasteks või kirikust-mittemidagi-arvavateks pidavate inimeste surnud „lähevad“ samasse kohta, kuhu kristlastegi omad. Väikestele eelkooliealistele lastele räägitakse samamoodi, et lahkunu on nüüd pilvepiiril ning vaatab sealt meie peale naeratades alla. Neile lastele õpetatakse samamoodi, et kalli inimese järgi igatsema hakates võid lihtsalt õue minna või aknast välja vaadata ja lehvitada ning lahkunu näeb sind.
Seega lastele räägime kristlaste ja mittekristlastena ikka sarnast juttu ning püüame keerulist juhtumit sarnaselt seletada.
Vähem kui pool aastat tagasi matsime urnimatusel ühe mulle väga lähedase inimese. See oli järjekordne matus, mille ärasaatmise osa oli ilmalik ning millel osalejad mulle teadaolevalt loevad ennast pigem kirikust-mittemidagi-arvavateks kodanikeks. Kui me aga lõpuks kõige lähedasematega haua ümber seisime ja oli aeg urn sängitada, vaadati mulle otsa: „Ütle midagi!“
Minu jaoks on ilmalikud matused väga rasked. Minu jaoks jääb midagi poolikuks, inimene jääb lõplikult ära saatmata. See on arvatavasti ka minu väheste teadmiste ning nõrga enesesuunamise tulemus, et ma sellisest väiksest asjast nagu öeldud või ütlemata sõnad nii suure numbri teen. Aga mulle tõesti tundub, kui lahkunule ühtegi palvet ei loeta, et siis oleks ta nagu lõpuni vabaks laskmata. Samuti jääb lohutava palveta minu arvates midagi puudu ka mahajääjatel.
Seega seistes seal, urni sängitamise eel, olin segaduses – ma polnud selleks valmis, sest polnud sellist matust enne näinud, ja samas teadsin, mis mind kogu eelneva ärasaatmise juures häiris – ilmalikkus!
Võtsin arglikult julguse kokku ja küsisin, kas kellelgi on midagi selle vastu, kui ühe palve loen! Kõik noogutasid nukralt.
Rääkisin palves sellest, et kõigil on oma aeg ja et oleme tänulikud, et meie kallis lähedane oli saanud nii kaua meie juures olla ning et tema on nüüd seal, kuhu pääsemiseks tuleb meil siin maailmas veel palju vaeva näha. Lõpuks Meie Isa palve.
Ma ei tea, kas tahtsin seda ette kujutada või nii ka oli, aga me kõik muutusime pärast seda kuidagi rahulikumaks, leppinumaks. Igatahes minu enda jaoks oli see kogu pika ärasaatmise juures koht, kus sain esmakordselt veidi rahu – ta ei lahkunud palveteta. Ja temast mahajääjad ei jäänud eestpalveta. Ükskõik, mis nad sellest ise arvavad, palve suurust ja mõju see ju lõpuks ei muuda.
Seega usun, et surm on üks selline elujuhtum, mille puhul ka mittekristlased on nõus kristlaste lohutusest osa saama, igaüks kindlasti küll vastavalt oma vastuvõtmisvõimele. Võib-olla sõnastatakse seda enda jaoks n-ö ilmalikus keeles ümber. Samas pole ju tähtis, kuidas jõuab kristlik sõnum inimeseni. Ehk ongi mõnikord targem ise kristlik arusaam „tõlkida“ ilmalikku keelde, nii et ka kirikust-mittemidagi-arvavad-inimesed sellest ilma ei jää, eriti ajal, kui nad seda väga vajavad.
Heli Künnapas (1982) on Eesti Religiooniõpetajate Liidu esinaine, EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magister ja EELK liige.
