Arvamused

Kiriklikest päevamuredest

Tänase numbri arvamuslugu on noore Elmar Salumaa pilguheit Eesti kiriku ja ühiskonna olukorrale 1939. a varakevadel. Tekst on ootamatult kõnekas ja õpetlik ka meie kaasajas. „Eesti 20. sajandi teise poole mõjukaim ja viljakaim teoloog“ (nõnda on Salumaad iseloomustanud Toomas Paul) oli toona 30-aastane. Luterlikus kirikus ning kiriku suhetes riigiga valitsesid pinevad ajad. 1939. a nn kirikukriis* kulmineerus septembris piiskopi ja kiriku juhtkonna riigipoolse ametist tagandamisega. Salumaa kriitiline olevikutõlgendus ei tegele piiskopi isikuküsimusega, vaid analüüsib terava pilguga ja suure üldistusjõuga kiriku olukorda Eesti ühiskonnas II maailmasõja eelõhtul. Ta sõnastab probleeme ja viitab nende taustadele. Ta arutleb sammude üle, mida tuleks astuda, et neid ületada. Kui detsembris valiti uueks piiskopiks Tartu ülikooli praktilise usuteaduse professor ja endine rektor Johan Kõpp, lootis Salumaa uue paljutõotava ajajärgu algust.** Ta eksis, ent jätkas peale pikki aastaid Siberi vangilaagris ja asumisel raugematu hooga tööd Eesti kiriku ja rahva hüvanguks kuni oma surmani aastal 1996. Arvamusloo eesti keelt on kergelt toimetatud. – Toim.


* Vt Veiko Vihuri, „Piiskop Rahamägi ja luterlik kirik vaikival ajastul“, Ajalooline Ajakiri, 2008, 3, 215–244, eriti 234–240, ja V. Vihuri, Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939, Dissertationes theologiae Universitatis Tartuensis, 11 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), eriti 258–332. – Toim.

** Vt Eesti mõtteloo sarja Salumaa-köites Evangeelium ja eetos (koost T.-A. Põder, 2008) „Prof. Johan Kõpu piiskopiks valimise puhul“ (1939). Noore Salumaa sulest pärineb kokku viis tundlikku, tugeva üldistusjõuga visandatud analüüsi maailmasõdade vahelise Eesti kiriku ja ühiskonna olukorra ja arengute kohta. Eelnimetatud artiklile lisaks on kogumikus Evangeelium ja eetos ilmunud uuesti „Kirik rahvusliku kultuurprobleemina“ (1933), „Kiriku asend ja ülesanded iseseisvusaegses ühiskonnas“ (1937) ja „Meie usu- ja kirikuelu välisorientatsioonist“ (1938). Nüüd on avaldatud uuesti ka „Kiriklikest päevamuredest“ (1939). – Toim.

 

*

Et kirikul kui niisugusel on täita suured ülesanded sotsiaalse kasvatuse alal ka praegusaja ühiskonnas, see näitab olevat paljudele vaieldamatult selge. Lahkarvamusi ei tarvitse esineda ka selles küsimuses, milline nende ülesannete ligem iseloom ja tähendus peaks olema. Milles aga arvamused erineda võivad ja osalt erinema peavadki, on küsimus, kuidas kirik oma ülesandeid teostab, milliseid vahendeid ja võtteid ta seks otstarbeks tarvitab. Aga ka siin on arusaamade ühtlustajaks viimaks tulemused ise. Ja selles suhtes on olnud sõnavõtud meie kirikliku olukorra üle juba kauemat aega kaunis pessimistliku ilmega. Ka kiriku enese aruanded ei sisalda kuigi palju lootustandvat. Erilise kontrastsusega see asjaolu paistab silma siis, kui võrdluseks pilk peatuma jääb skandinaavia ja soome kirikule, kus see juba sajandeid on silmapaistvaks sotsiaalseks ja vaimlis-kultuuriliseks teguriks säärase endastmõistetavusega, et seda isegi kõige radikaalsemad poliitilised ja maailmavaatelised doktriinid mainimisväärselt kõigutada pole suutnud. Sümpaatseima eeskujujoonena üldilmelt konservatiivse usulise tegevuse kõrval sealseis kirikuis on nende avar suhtumine haridus- ja kultuuriküsimusisse. Tihe kristlikkude rahvaülikoolide võrk on selle ilmseimaks tunnuseks.

Neile eeskujudele viitamine on alati esile kutsunud vabandusi meie kiriku erilaadse mineviku arvel. Isandate kirikuna ta pole õieti millalgi olnud tõeliseks rahvakirikuks, välja arvatud üksnes vennastekoguduse aegadel, mille usuline ja kõlbeline renessanss ent peagi kiriku enese rindel maha suruti. Kuigi meilgi kirikut tohib pidada rahvahariduse hälliks, siis tegelikult loobus ta oma sellesuunaliste taotluste arendamisest päris arusaadavail põhjusil niivõrd varakult, et ta uuemaaegsed püüded hariduse alal üldse enam mainimist ei vääri. Isegi usuõpetuse edasijätmist meie rahvakooli ei saa pidada niivõrd kiriku teeneks, kuivõrd just meie rahva enamiku harjumusliku rutiini eneseavalduseks. Kui see küsimus nüüd rahvahääletusele panna, võiks karta sootuks teistsuguseid tulemusi.

Teiseks vabanduste hälliks on olnud meie kiriku administratiivne ja riiklik seisund. Kuipalju pole nurinat olnud meie kirikliku elu põhikorralduste puuduste arvel või ka majanduslikkude raskuste arvel, mis täie ulatusega ilmnesid kiriku riigist lahutamise puhul. Isegi säärased hääled, mis on nõudnud või vähemalt ihnse sümpaatiaga suhtunud kõigisse võimalikesse kiriku riigistamise katseisse, pole olnud haruldased. Tegelikult neis muidugi kajastus vaid tolle „vana hea aja“ mälestus, millal kirikuõpetaja oli „kirikhärra“, kes oma kihelkonda mööda suvatses sõita mugavas kalessis, muretult oma tööd teha suure kirikumõisa majanduslikul kindlustusel jne. Hoopis põhjustatumat pahameelt aga tekitas kirikuringes meie riikliku iseseisvuse algupoolel valitsusvõimu suhtumine, milles kaasa helises küllalt ohtrasti poliitilisel doktrinarismil põhinevat sallimatust kiriku kui niisuguse vastu ja mis omakorda ta väärikust ja positsiooni avalikkuse ees aitas kõigutada.

Ulatuslik murrang suhtumises kirikusse ja tema ülesannetesse aga saabus koos meie riikliku elu ümberkorraldustega. Endine vaade, mille järgi kirik oli mõistetud otsekui ajalukku, kaotas nüüd oma kehtivuse. Ses mõttes on 1934. a jõuludeks kehtima pandud uued kiriku põhimäärused otse sümboolse tähendusega riiklikuks aktiks: selle sammuga õigupoolest meie kirik omandas esmakordselt täie tunnustuse riigivõimult. Sisuliselt oli uus määrustik koostatud muidugi silmas pidades endise olukorra puudusi. Oli päris arusaadav, et endine kirikuvalitsuslik kord meie laiemat kirikupublikut enam kui tüüdanud oli. Keskvalitsus, kellel polnud küllaldast võimu vaheleastumiseks sageli puhkevate kirikutülide puhul – pahanduse korral oli eraldumine üldkirikust üpris lihtne – omandas uute määruste alusel hoopis avaramad võimupiirid, mille abil loodeti tuua otsustav pööre senisesse pahelisse olukorda. Tõepoolest: ei möödunud tollal peagu ainustki valimist, millal poleks puhkenud inetuid intriige, mis sageli paisusid otse alandavaiks ekstsessideks meie koguduste elus ja andsid rohket materjali eelkõige ajakirjanduslikele vahelugemisile. Nüüd, millal kirikuvalitsusele ja piiskopile isiklikult peaaegu maksimaalsed võimupiirid usaldati, loodeti sellelaadsele korruptsioonile kiire lõpp teha. Lootusi paisutas seegi asjaolu, et uue piiskopi ametisse astudes senised „ketserid“ amnesteeriti ja taas vastu võeti üldkirikusse. See oli vähemalt hea tahte sümpaatne avaldus koostööks rahvusliku rahvakiriku ehitamisel.

*

Ometi sääraste optimistlikkude lootuste kiuste peatselt hakkas ajakirjanduse veergudel ilmuma arvustavaid sõnavõtte meie kiriklikkude olude kohta. Seoses kirikliku administratsiooni teistkordse ümberkorralduse kavatsustega muutus sõnavõttude toon kohati hoopis etteheitvaks. Teatava üllatusena avalikkusele tundus seegi, et mainitud kirikuvalitsuse poolt esitatud kavad kaugeltki üksmeelset vastuvõttu ei leidnud ka kirikuringides enestes, mistõttu nad lõppeks hoopis päevakorrast kõrvaldati – kas jäädavalt, see pole senini selgunud. Juba siis hakati teravamalt kõnelema meie kiriku töötulemusist ja juhiti tähelepanu administratiivsete ning majandusküsimustega koormatud kiriklikkude nõupidamiste ja usuteadlaste kokkutulekute päevakordadele. Toonitati enama huvi tarvidust sisulise problemaatika vastu jne. Kuid need sõnavõtud jäid hüüdjaks hääleks kõrbe. Oma vastuseis sääraseile kirjutisile armastasid kirikutegelased tarvitada ainult kurjustavat tooni ning avaldada imetlevat pahameelt võhikute vastu, kes julgenud arvustavalt häält tõsta kiriklikes asjus. Ei väsitud toonitamast, et meie usu- ja kirikuelu sammub ainult pidevat tõusurada. Kõik kiriklikud aruanded – vaatamata sellele, et muidu peaaegu igal leheküljel leidub kõige kurvemaid andmeid usuelu leigusest meie kogudusis –, lõpevad otse traditsiooniliselt optimistliku halleluujaga.

Ootamatult kriitiliseks on aga meie kirikuasjad kujunenud viimasel ajal. Seoses mõningate kutse-eetilist laadi küsimustega, mis ajakirjanduse andmeil olla lahendatud, on arenenud elav poleemika rea juhtivate kirikutegelaste vahel, kelledest üks isegi seetõttu kirikuvalitsuslikult kohalt tagasi astus. Taas on käibel pahaendeline sõna „kriis“ meie usu- ja kirikuelus. Mis on õieti lahti? Et asi küllalt tõsine, seda tunnustavad viimaks mõlemad vaidlevad pooled – erinetakse vaid lahendustee määramisel.

Mainitud vaidluste sisulist külge jälgides peab tunnistama, et siin tegu on siiski vägagi põhiliste küsimustega. Tundub, et üksikasjad, mille taustal kirikumehed ise on hakanud kõnelema kriisist meie kiriku elus, on olnud vaid tõelise olukorra väliseiks tunnuseiks, mitte selle tõelisiks põhjusiks. Viimased näivad peituvat hoopis sügavamal – meie kiriku vaimse ilme ja suuna küsimusis. Ja siit vaadelduna kogu päevakorral olev problemaatika võtab hoopis uue ning olulisema ilme, kui et sellest vaid nentides mööduda. Asjaolud, mille ligema kaalumise vajadust juba ammu korduvalt on toonitatud, on nüüd automaatselt tõusnud päevakorrale. See omakorda näitab, et meie kirik vaimselt kaugeltki pole tervikuline. Üksmeele ja siserahu saavutamine on siiski olnud ainult deklaratsiooniks, mille reaalsed alused on osutunud mitte küllalt kandejõulisiks – teisisõnu: mitte küllalt kaalutuiks ja läbimõelduiks. Torm, mis on puhkenud, on rahulolematuse ning osalt isegi teatava pettumuse tunnuseks. Efekt, mis arvati mõjuvat kiriku autoriteeti restaureerivalt, on jäänud liiga lühiaegseks ja ettevalmistamatuks, et anda soovitud tulemusi. Seetõttu tuleks loomulikuks pidada, et neis küsimusis vastavad kiriklikud organid peatselt kindla seisukoha saavutaksid asju mitte enam juriidiliselt kaaludes, vaid sisuliselt selgitades. Pole mõeldav, et sääraste erinevate seisukohtade juures võiks kõnet olla siserahust, mis omakorda on oluliseks eelduseks meie kirikliku töö viljakuse tõstmisele. Kusjuures muidugi võimalik on ka piiblikristlaste koostöö ühise eesmärgi suunas, ilma et vaidlused paisuksid sallimatuse ja isiklikkuste avaldusiks. Mainitagu, et vaimsele avarusele vaatamata kahjuks meie kiriku nn „liberaalid“ oma tooni ja vaidlusviisi poolest kaugeltki maha ei jää keskaegsest Lutherist – kas see asjale kasuks on, otsustagu vaidlejad ise.

*

Suunaküsimuste kõrval häirib viimasel ajal meie kirikut ka tööjõudude mahutamisküsimus. Kui ses suhtes aastaid tagasi ühes ajakirjanduslikus jutuajamises kaunis optimistlikult tulevikku vaadati ja väideti, et iga aasta meie kirikule vähemalt kümme kõrgema haridusega usuteadlast tarvis läheb, siis on need väljavaated osutunud ülimal määral petlikeks. See omakorda mõjustab halvavalt vastava teaduskonna tegevust, milles hulk kasvandikke õigupoolest valmib „vaimseks proletariaadiks“ selle sõna kõige pahemas mõttes. Möödunud usuteadlaste jaanuarikonverentsil seisis küsimus päevakorras. Tookordne lootusrikas ettekanne töövõimaluste üle meie kirikus äratas tormilisi mõttevahetusi, millel ei puudunud isegi teatav parlamentaarne ilme. Ja tulemused? Muidugi seotud äärmiselt suurte raskustega, kuid hea tahte juures siiski mitte võimatud. Asja traagiline joon seisneb aga selles, et samal ajal peagu üksmeelselt toonitatakse väheseid töötulemusi – kuna suur osa tööst vaimuliku ametiisiku ülekoormatuse tõttu lihtsalt tegemata jääb. Milles seisneb viga?

Tundub, et selle probleemi lahendamine teataval määral on samuti meie kiriku vaimse ilme ja suuna küsimus. Etteheited välispidisusse takerdumise suhtes on siiski õigustatud olnud. Meie kirik on pühendanud küllalt jõudu välisele organiseerimistööle. Siin ta peamine tegevus on seisnenudki. Meie kirikuõpetaja on selle sõna kõige tõsisemas mõttes „vaimulik ametikandja“ – mitte hingekarjane. Meest, kelle hoolealuste „hingede“ arv ulatub kümneisse tuhandeisse, nimetada veel hingekarjaseks selle mõiste parimas tähenduses, on lihtsalt asja karikeerimine. Seetõttu vaimuliku töö on paratamatult pinnapealne, võimetu keskenduma millessegi. Ta jääb ühelt ametitalituselt teisele tõttavaks ametnikuks, kelle vabad momendid seejuures on koormunud koolitundidega ja seltskondliku või isegi poliitilise tegevusega. See olukord peaks panema kirikumehi väga tõsiselt mõtlema. Kui tahetakse, et ristiusu eluväärtused tõesti meie rahvale omaseks saaksid, siis tuleb kiires korras senine tööviis revideerimisele võtta. Deklaratiivsete jutluste, tõttavate ametitalituslikkude kõnede ja ettekannetega ei saavutata midagi, kui sellega ei kaasne asjatundlik ning igakülgne hingehoiuline tegevus meie kogudustes. Ses suhtes võiksid meie vaimulikud märksa rohkem õppida põhjamaade naaberkirikuilt.

Töösuuna ja -meetodi revideerimine lahendaks iseendast ka uute jõudude töölerakendamise probleemid. Võib-olla polegi siin koguduste killustamine, mida muide meie koguduste ringes liigagi agarasti kardetakse, esmatähtis. Olulisem oleks koguduse töö jagamine teatavaiks erialadeks ja vastavad alad anda sellele sobivaima isiku hooleks. On ju pikemata selge, et igaüks ei sobi hingehoiu vastutusrikkale tööle, samuti mitte noorte- ja lastetööle. Kuid samas võib säärane isik olla esmajärguline jutlustaja või liturg. Pole vahest kuigi otstarbekohane ka ameti jagamine pea- ja abiõpetaja kohtade loomisega. See tekitaks asjatut konkurentsitunnet ja kahjuks ka hõõrumisi – kui mitte õpetajate eneste, siis ikkagi koguduse enese kildkondade vahel. Hoopis alusetu on aga see väide, nagu sõltuks uute tööjõudude rakendamine ainuüksi või siis peamiselt meie koguduste majandusest. Siin unustatakse vana tõde: mida elavam on koguduse töö, seda kandvam on ta ka majanduslikult. Loomulik, et suured, kuid surnud kogudused vaevalt suudavad maksta oma õpetaja palga!

Kirjeldatud tööjaotuse eelduseks on muidugi vaimulikkude erialaline spetsialiseerumise võimalus. Ses suhtes peaks leitama mingi sobiv tee juba stuudiumi vältel, kuid eriti veel prooviaastal. Ei teeks viga, kui just viimase sisustamiseks kindlam kord ja nõuded kas või tarbe korral erimäärusega fikseeritaks ja nende täitmist vastavate kiriklikkude organite poolt siis ka kõige tõsisemalt kontrollitaks. Just siin peaksid kõige paremini selguma kandidaadi isikupärased võimed, mille alusel teda otstarbekamalt saaks juhtida sobivale erialale töötama. Kuid spetsialiseerumisele võiks teatav teoreetiline alus rajada juba stuudiumigi vältel. See omakorda eeldaks aga ennekõike praeguste usuteaduskonna õppekavade kui ka õppemeetodite kaunis põhjalikku ümberkorraldamist, mille tulemusena omakorda võiks ette näha ka õpiaja kestuse pikenemist. Viimast ei tuleks sugugi eriliselt karta, kuna see toimuks ikkagi parema väljaõppe tarvis ning edukama kutsetöö huvides. Mainitagu, et praegused õppekavad usuteaduskonnas sisuliselt peaaegu tervenisti pärinevad vene ajast ja isegi Noa-aegse „kursuste-süsteemi“ kummutamine õnnestus alles möödunud õppeaastal – kuigi selle vastu rahulolematust tunti juba aastakümneid varem. Loodetavasti ka uute õppekavade töötlemisel arvestatakse juba tõsisemalt ajanõudeid ja luuakse enam võimalusi spetsialiseerumiseks.

Veelgi olulisema küsimustesarja moodustab juba ametisolevate vaimulikkude enesetäiendamise probleem. Tõtt öelda leidub vaevalt mugavamat elukutset, kus nii suure rahuga kõik ülikoolis omandatud teadmised ja oskused võidakse kutsetegevusse astudes nurka heita. Teatavas kildkonnas on isegi kodunenud säärane vaade, nagu oleks usuteadusliku mõtlemisviisi minetamine koguni vajalik ja kasulik. Leiduvat seeniore, kes seda isegi kaunis ultimatiivselt oma kandidaatide käest olevat nõudnud – kurb tõik, mida nagu küll ei tahaks uskuda. Just meie kiriku vaimse kvaliteedi huvides peaks ka siin teid ja võimalusi otsitama vastupidises suunas ja ametikandjaile pidev enesetäiendamine kui mitte muidu, siis kohuslikuks tehtama. Seda saaks korraldada kursuste, loengute, suvepäevade jne teel. Neist osa võtnuid võiks atesteerida ja neile nt kandideerimise puhul lubada soodustusi. Kuid seesuguse vastutusrikka kutse sisuline värskendamine lausa saatuse ja ametikandja enese hooleks jätmine on otse lubamatu väärnähe. Kujuteldagu, mis saab arstist, kes unustaks kontaktipidamise uuemate saavutustega oma erialal? Või pedagoogist, kes püüaks kogu edaspidise kutsetegevuse vältel elatuda stuudiumi ajal kogutud palukesist? Ja ometi jääb kiriku ja usuasjus sõnavõtte jälgides mulje, nagu seisaksime meie oma usuteadusliku hariduse poolest kaunis kaugel minevikus. Tulemuseks ongi siis sageli kurdetav olukord: kirik jääb tühjaks, jutlused hõredaks. Aeg on tõtanud pastorist mööda. Ta leiab kontakti veel ainult vanema põlve väsimahakkavate esindajatega. Paljude küsimuste otsustamisel jääb mulje, mis ei ärata küllalt usaldust otsustaja kui eriteadlase vastu. Kahjuks näitavad andmed, et meie kirikus ametite usaldamisel ilmsesti kõike muud arvestatakse kui kandidaadi sobivust ja kvalifikatsiooni. Sest peaaegu reeglipäraselt võib jälgida kummalist seika: mida nõrgemate teadmistega ülikoolist, seda kergem näib olevat pääs paremaile kohtadele! Mis siis imestada, kui avalikkuse ees sageli oma „asjatundlikkusega“ edvistavad nagu nõiaväel üleöö „spetsiks“ kujunenud ametikandjad-noorukid!

Lõppeks mainitagu, et uute jõudude töölerakendamise muret aitaks tunduvalt vähendada ka uute tööväljade avamine kirikus. Erilist huvi peaks äratama muidugi haridus- ja kultuurialad, mis meil täielikult söötis seisavad. Kirikliku ajakirja küsimus on ikka veel rahuldavalt lahendamata – sest nädala sündmusi kordava ning paari hingekosutuslikku kirjutist sisaldava ajalehena ei suuda ta ometi täita oma ülesannet – pealegi, kui seda tööd tehakse muuseas teiste ametite kõrval. Sama lugu kordub meie vaimuliku kirjanduse alal ka laiemas mõttes. Pastorid loevad ise võrratult vähe, kogudused samuti. Ja ometi on ilmne, et iseendast ju ükski raamat kellegi nina ees ei avane. Selleks on vaja panna inimesi tööle, asjatundlikult organiseerida ja korraldada – ning asi hakkaks edenema. Kristliku rahvaülikooli asi on samuti võõras. Kõneldud on sellest ammu – peaaegu iga kord, kui mõni ekskursioon on tagasi tulnud Rootsist või Soomest. Muidugi nurisetakse: rahapuudus andvat end kõikjal tunda. Ei: loiduse ja leiguse rohkus on siiski peamiseks tekketeguriks. Ja mis õigusega siis veel pahandatakse kristliku kasvatuse vähesuse üle, kui ise selle heaks sõrmegi ei liigutata ega millegagi ei riskita!

*

Muidugi pole eeltoodud read mõeldud ei parastamiseks ega muuks kurjustamiseks. Küsimused aga sisuliselt puudutavad meie kiriku töövilju niivõrd oluliselt, et neist vaikides möödumine oleks enam kui lubamatu. Kriisituuled meie kirikus praegusel silmapilgul on hoiatavaks sümptoomiks endise joone jätkamise suhtes. On tarvis põhjalikku murrangut mitte meie kiriku õpetuslikkudes alustes esmajoones, nagu seda ekslikult mõnelt poolt paratamatuks peetakse, vaid murrangut meie ametiisikute mentaliteedis ja nende arusaamades kiriku tõelisist ülesandeist. Kirik pole mitte selleks, et paarisajale ametikandjale võimaldada mugavat oleskelu pastoraatides ning harrastada moraliseerivat kõnekunsti pühapäeviti kella kümnest alates – vaid et ta oma Isandat teenides kogu meie rahvast aitaks kasvatada ja õilistada selle vaimu suunas, mis siiski – teooriate kiuste – on teostatav ja mille teostamisel mitte ainult üksikuile isikuile, vaid tervele rahvale on hindamatu tähendus.

 

Algne ilmumiskoht: ERK. Üld-, majandus- ja kultuuripoliitiline ajakiri. Tallinna Eesti rahvuslaste klubi häälekandja, nr 2 (60), 1939, VII aastakäik, 79–84.

 

Elmar Salumaa (1908–1996) oli 1939. a varakevadel Tartu ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse õppejõud ja usuteaduskonna esindaja ülikooli nõukogus, Treffneri gümnaasiumi usuõpetuse õpetaja, EELK liige.

 

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English