Arvamusloos „Kas kirik muutub?“ (Kirik & Teoloogia, nr 18/ 13.4.2012) kirjeldab doktor Toomas Paul oma rohkem kui poole sajandi pikkuse vaimuliku teenimise perioodil aset leidnud muutusi Eesti luterlikus liturgilises traditsioonis, täpsemalt kirikupühade kombestikus. Suurel Reedel ei pühitseta paljudes kogudustes enam armulauda ja kirikuliste hulk kuivab kokku, kunagise ülipopulaarse surnutemälestuspüha asemel on kirikukalendris Igavikupühapäev või Kuningas Kristuse püha, ning agendas kohustuslikuna sätestatud pihimanitsuse ettelugemisest on suurem osa vaimulikke loobunud. Pauli hinnangul: „Muutumisi ei ole tinginud vaid välised tegurid. Palju määravam on olnud kiriku enesemõistmise muutumine. Toimiva, kuid dogmaatiliselt sobimatu traditsiooni taotluslik katkestamine. Soov taastada algkristlik kombestik. Restauratsioon nõuab olemasoleva kõrvaldamist.“
Võib arvata, et liturgia kontekstis on „toimiva, kuid dogmaatiliselt sobimatu traditsiooni“ Kroonlinna nulliks Stockholmis 1951. aastal välja antud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Agenda (kordustrükid Uppsalas 1979 ja Tallinnas 1994), mis omakorda kujutab endast 1902. aasta Agenda (Agenda ehk Käsiraamat Ewangeliumi-Lutheruse-usu kogudustele Wene riigis) keelelist redaktsiooni, kust originaaliga võrreldes on välja jäetud riigipühade liturgia, vannutamised ja vanded ning kasuaaltalituste näidiskõned. Mõtiskledes Eesti luterliku liturgilise traditsiooni kujunemise, tõlgendamise ja muutumise üle tasub meenutada mõnda seika 1902. aasta Agenda saamisloost.
1849. aastal moodustas Liivimaa provintsiaalsinod Pärnu praostkonna ettepanekul liturgilise komitee, mille ülesandeks jäi 1832. aasta kirikuseadusega kehtestatud agenda reformimine. Komitee kõneisikuks, kes tegi ära ka suure osa sisulisest tööst, oli Tartu ülikooli teoloogiaprofessor ja ülikooli koguduse pastor Theodosius Harnack. Juba aasta hiljem esitas Harnack sinodile komitee töö vahearuande, milles tutvustas liturgiauuenduse üldprintsiipe ja ettepanekuid peajumalateenistuse korra muutmiseks. Tema meelest oli oluline ajaloolise ja teoloogilise printsiibi sümbioos: nii nagu liturgiauuendus ei saa seisneda sihitus uue materjali leiutamises ja juurutamises, ei saa eesmärgiks olla ka puhtalt antikvaarne tagasipöördumine vanade tekstide ja vormelite juurde.
Järgnenud diskussioon Liivimaa provintsiaalsinoditel ning toonaste teoloogiliste väljaannete (Mittheilungen und Nachrichten für die evangelische Geistlichkeit Russlands ja Dorpater Zeitschrift für Theologie und Kirche) veergudel sisaldab nii liturgiauuenduste pooldajate kui oponentide poolt teoloogiliselt vägagi kaalutletud ja põhjapanevaid argumente. Teisalt meenutab Põltsamaa pastor ja liturgilise komitee liige Carl Maurach oma memuaarides üsnagi emotsionaalselt, et kui komitees hakkasid levima „antiliturgilised ja antiluterlikud, rohkem või vähem unionistlikud ja kalvinistlikud tendentsid“, mida esindasid Hugo Braunschweig ja Gotthard Vierhuff, siis pidid teised komitee liikmed hakkama end kaitsma lakkamatute rünnakute vastu, tegeledes samal ajal niihästi põhimõtteliste küsimustega (kas jumalateenistuse keskpunktiks on jutlus või armulaud) kui ka pisiasjadega (liturgi pööramine altari juures teenides).
Eelnimetatud vastuolude tulemusena muutus liturgiauuendus parteiasjaks, suulisesse ja kirjalikku diskussiooni tekkisid kibedad noodid. Maurach meenutab: „Meile, liturgikutele, esitati ühekülgseid ja piiratud seisukohti, vananenud ideid ja vorme, meie vastasime omakorda etteheidetega; vastased taipasid asjast vähe või polnud neil tundlikkuse selles suhtes, mis on liturgiliselt õige ja ilus, või siis olid nad haaratud ühekülgsest armastusest Agenda (1832. aasta Agenda – M.T.) vastu. See kirglikkus ja tüli halvas töörõõmu.“
Toon siinkohal vaid ühe näite kõige enam vaidlust tekitanud küsimustest. Liturgilise komitee referaadis esitab Harnack üksikasjaliku argumentatsiooni kirikupalve pidamiseks altari juurest. Olemasolev agenda sisaldas kaht üheosalise kirikupalve varianti, lühemat ja pikemat, millele omakorda järgnesid teated, eestpalved, tänamised, Meie Isa palve ja piibellik õnnistussoov. Agenda jättis võimaluse kirikupalve asendamiseks vaba palvega, mida üsna laialt kasutati. Harnacki meelest ei tohiks kogudus liturgia keskses osas – kirikupalves – jääda passiivsesse rolli, mis on pigem katoliiklik kui evangeelne tendents, seetõttu on otstarbekas asendada vaba homileetiline palve iseseisva liturgilise palvega, mis peetakse altari juurest ning milles kogudus saab osaleda vastulauludega.
Üheks Harnacki argumendiks oli kantsli ja altari erinev sümboolne tähendus: altar, mille juures teostub koguduse sakramentaalne eluosadus Issandaga, kujutab tema vahetut orienteeritust Jumala poole, samas on kantsli kui kirikliku kõnetooli roll pigem praktiline. Braunschweig, kes näeb kirikupalve pidamises altarilt katoliiklikku tendentsi, väidab risti vastupidist: altar, mille sümboolsest tähendusest usutunnistuskirjad midagi ei räägi, on luterlikus kirikus üksnes praktilistest kaalutlustest alles jäetud – kantslist armulauda jagada, ristida või laulatada oleks ebamugav.
Praegu oleks vist üsna raske leida luterlikku teoloogi või pastorit, kes peaks kirikupalve pidamise altari juurest dogmaatiliselt ebakorrektseks või suisa katoliiklikuks. Pigem vastupidi – sellest, nagu ka teisest Theodosius Harnacki poolt sissetoodud uuendusest, nimelt introituste (algussalmide) kogust, mis samuti suurt vastasseisu tekitas, on saanud Eesti luterliku traditsiooni lahutamatu osa ja kaubamärk. Pigem on täna tarvis põhjendada, miks 2009. aasta Kirikukäsiraamatus algussalmidest loobutud on.
2011. aastal piiskoplikule nõukogule esitatud „Jumalateenistuste juhendi“ eelnõus, mille menetlemine ei ole praeguseks veel lõpule jõudnud, on üheks põhiküsimuseks osutunud tabernaakel. Thomas-Andreas Põder kutsub taevast appi ning väidab tabernaakli kohta umbes sama, mida XIX sajandil Braunschweig altari kohta: „Kristliku usu ja kiriku luterliku mõistmise kohaselt ei vääri tabernaakel iseenesest muidugi ka mitte käesoleva pisikese arvamusloo mahus käsitlust. Reformatsiooni käigus ja järel jõuti samm-sammult arusaamiseni tabernaaklite teoloogilisest õigustamatusest ning seetõttu luterlikes pühakodades – tänu Jumalale! – tabernaakleid reeglina ei kohta. Tabernaakel on nii teoloogiliselt kui igapäevase usuelu jaoks tähtsuselt heal juhul umbes kümnenda järgu teema. Ka kiriku sisustuselemendina on ta õpetuse seisukohalt niisama – st täiesti – ebaoluline ja ülearune.“ (“Tabernaakel ja säilituskapi Jumal ehk “Tule taevas appi!” , Kirik & Teoloogia, nr 5/ 13.1.2012).
Jah, kirik muutub nagu ka selle muutumise hindamise kriteeriumid. Absoluutset Kroonlinna nulli ei ole olemas. Ennustamine on alati tänamatu ja seepärast on keeruline öelda, kas 2009. aasta Kirikukäsiraamat koos valmiva juhendiga jääb põgusaks interluudiumiks Eesti liturgialoos – umbes nii nagu 1889. aastal välja antud Liivimaa Agenda –, või on saja viiekümne aasta pärast tabernaakel meie kirikutes sama loomulik kui praegu altar ja selle ees peetav kirikupalve.
Marko Tiitus (1971) on EELK Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost.
