Johannes Esto Ühing avaldas mõni aeg tagasi ühe Uku Masingu tähelepanuväärse tõlke: „Zar’a Jaa’qoobi arutlused. Ühe abessiinia mamhöri elu ja mõtted“ (Tartu: Johannes Esto Ühing, 2012, 93 lk). Etioopia keelest eesti keelde tõlgitud teos ilmus Masingu enda kulu ja kirjadega esmakordselt aastal 1936. Väljaanne on aga võrdlemisi haruldane ja tuleb ilmselt paljudele Masingu kirjutiste tundjatelegi üllatusena. Tartu Ülikooli usuteaduskonna emeriitprofessori ja Eesti ühe teenekaima tõlkija ning Uku Masingu Kolleegiumi liikme Kalle Kasemaa initsiatiivil on nüüd meie ees Masingu tõlke uustrükk.
Uustrüki teevad eriliseks kaks asjaolu. Esiteks on see käepärases formaadis ja kenasti kujundatud ning teiseks, mis kõige tähtsam, tõlkele on lisatud Kasemaa väga põhjalik saatesõna, hõlmates pea poole raamatu mahust.
Saatesõna selline teos nagu „Zar’a Jaa’qoobi arutlused“ aga hädasti vajab, sest ka teos ise on eriline. Nimelt, dateerituna 17. sajandisse, on seda pikka aega peetud kõige algupärasemaks ja huvipakkuvamaks teoseks vanaetioopia kirjanduses. Zar’a Jaa’qoobis „nähti 17. sajandi olude kohta tavatult algupärast, vabameelset mõtlejat, kes mitmeski asjas jõudis oma aja inglise deistide tasemele, mõnes suhtes aga koguni ületas neid“ (nii Kasemaa saatesõnas). Nii arvas ka Masing teost tõlkides. Ent olenemata sellest, et veel tänini leitakse Zar’a Jaa’qoobile koht Etioopia algupärase kirjanduse lugudes, vaieldi 20. saj esimesel poolel palju selle üle, et teose on kirjutanut keegi hilisem. Praeguseks võib üsna kindlalt öelda, et autor oli tegelikult euroopa misjonär, paater Giusto da Urbino, kes 19. sajandi keskel elas ja töötas Etioopias ning hiilgas oma vanaetioopia keele tundmisega. Nõnda Masing eksiski, kui arvas, et tõlgib vana ja algupärast, ühe etioopia mamhöri, õpetatu, teost.
Ent see kõik ei vähenda teose sisulist väärtust ning muu hulgas tõika, et euroopa keeltesse on teosest tehtud vaid väga üksikud tõlked – eestikeelne kuulub seega rariteetide hulka. Lähenedes raamatu sisule, maksab mõtelda sellele, miks Masing sellise teose tõlkida võttis. Kas ainult armastusest etioopia kirjanduse või vanade teoste vastu? Ilmselt mitte, eks olnud tal ka sisulisi põhjusi (vrd ka Masingu kirjutisi abessiinlaste kohta teoses „Vaatlusi maailmale teoloogi pilgu läbi“). Kes teose läbi lugenud, aimab kindlasti, miks Masing teose autori intensiivset kahekõnet Jumalaga ning selle lihtsakoelist, ent vahetut ja võluvat teoloogiat hindas.
Igatahes on teose autor XI peatükis pannud oma kangelasele suhu sõnad: „Ja ma kiitsin oma südames Jumalat, kes mulle näitas tee, kuidas ma end toita saan oma töö viljaga. Sest ma vihkasin tagasi minna oma endisele ametile ja ei tahtnud õpetada valet ja kui ma oleksin õpetanud tõtt, siis inimesed ei oleks mind kuulnud, vaid oleksid vihanud mind ja laimanud mind ja kiusanud taga mind. Aga mina tahtsin viibida rahus ja armastuses kõigi inimestega ja eelistasin toitu saada oma töö viljast ja olla põlatud inimeste juures ja viibida salaja tarkuses, mis Jumal mulle oli õpetanud, kui viibida patuste majas“.
Urmas Nõmmik (1975) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent ning EELK liige.
