„Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!““ (Jh 14:23–27.)
Nelipüha nimetatakse Apostlite tegude raamatu teise peatüki järgi ka kiriku sünnipäevaks, selle sündmuse järgi, mil oma õpetaja surmast ehmunud jüngrite salgast sai Kristuse maapealne kogudus. Aga ennekõike tuleb sellel pühal kõnelda Pühast Vaimust endast. See pole kerge ülesanne. Tänapäevane, eelkõige füüsikast mõjutatud maailmapilt ei taha omaks tunnistada mingeid peenmateriaalseid olevusi. Vaimud ja kummitused on jäänud veidrike ning lastefilmide pärusmaaks. Ent ka Jeesus ise ning terve Uus Testament ei kasuta kuigivõrd hilisema metafüüsika keelt ega räägi näiteks kolmainuõpetusest, mille raames saaks Püha Vaimu tutvustada kui jumalikku isikut Isa ja Poja kõrval. Nõnda ka kuuldud kirjakohas, kus Jeesuse ütlusi Lohutajast Vaimust võib mõista kas teatava olukorra kirjeldamisena või hoopis ühe konkreetse probleemi lahendusena.
Jeesus alustab siin oma kõnelemist ju tõdemusega, et kui keegi teda armastab, siis ta peab tema sõna. Kui keegi Jeesust armastab, siis ta võtab tema kuulutust ja õpetust tõsiselt, peab seda tähtsaks ja mõtleb selle üle. Jeesuse sõna on aga Jumala sõna ja sellist inimest armastab omakorda Jeesuse Isa. Nõnda tekib vastastikune armastus Jumala ja inimese vahel, Jumal teeb Jeesuses selle inimese juurde eluaseme. Jumalal ja inimesel tekib suhe, osadus, kus inimesel ja Jumalal on üks hingamine, üks vaim. Püha Vaim on niisiis inimese suhe Jeesuse ja Jumalaga. Püha Vaimu and on selles mõttes sama mis usk, usk kui Jumala kingitus inimesele. Inimene, kes usub, ongi vaimus; inimene, kes usub, kuigi ei näe.
Taas kord kõneleb Jeesus ju tulevikust, sellest, mis alles saab olema, kuidas tema jüngrid tulevastel aegadel peavad hakkama saama. Ta ütleb siin: „Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides.“ Ta teadvustab probleemi, et olukord paratamatult muutub, ta ei jää oma õpilaste juurde. Ta teadvustab paljude järgnevate põlvkondade kristlaste probleemi, et neil tuleb temasse uskuda, kuigi nad ei ole teda näinud. Temast pole säilinud fotosid ja videolinte, üksnes sõnad. Neistki pole ilmselt mitte kõik talletatud ja inimesed, kes temaga silmast silma kohtusid, on ammuilma surnud. Meie ei saa enam esimeste jüngrite kombel ammutada otsesest allikast, istuda Jeesuse jalge ees õpilastena. Ning see on tõsine probleem, kuna ajad ju muutuvad ja sellega ka küsimused. Meil pole õpetajat, kelle juurde minna juhatust nõutama. Püha Vaim on lahendus probleemile.
Nii võib mõista Jeesuse sõnu: „Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.“ Püha Vaim on siis lahendus konkreetsele probleemile, kuidas alal hoida Jeesuse õpetus ning veel nõnda, et see poleks üksnes kirjapandud tekst, surnud kirjatäht. Üksnes kirjapandust on alati liiga vähe, mida aeg edasi, seda rohkem vajab see tekst keele ja kultuuri muutumise tõttu tõlgendamist. Püha Vaim on niisiis see tõlgendaja, kes aitab meil aastatuhandete eest kirjapandust aru saada ning seda käesolevas hetkes tarvitamiskõlblikuks muuta. Just nõnda on kirik läbi sajandite mõistnud Püha Vaimu rolli kristlikus usus. Üksnes Püha Vaimu toel pole me kuulutus saanud muuseumieksponaadiks.
Paraku pole raskused sellega lõppenud. Igal ajal tuleb kirikul lisaks vastata küsimusele, kuidas seda Püha Vaimu, õiget ja tõest Vaimu ära tunda? Ma üritan siin kõnelda Vaimust, aga mis annab mulle selleks õiguse? Kas ma ise olen Vaimu mõju all, kas olen tõeliselt vaimustunud? Ma võin küll öelda, et mul on teatav Vaimu kogemus, aga miks peaksite mind uskuma? Kuigi sarnane probleem on ka usu endaga – ka sellest kõnelemisel peaks olema kogemus. Kõnelda Jumalast – jällegi peaks olema inimesel kogemus, ent kuidas otsustada, on see kogemus üldse õige? Olgu siis nelipühal või mõnel muul päeval, ikka tekib küsimus pädevusest, Vaimu, usu ja Jumala kogemuse tõesusest.
Seda probleemi on tajutud kiriku algusaegadest alates ning juba antiigis töötati välja kolm kriteeriumi õige vaimu, usu ja jumalatunnetuse eristamiseks valest. Esiteks öeldi, et õige Vaim peab olema apostellik, st tagasi viidav Jeesuse enda ja tema õpilasteni. Kes kõneleb Vaimust, ei tohi seda teha teisiti kui nemad, vähemalt ei tohi see kuulutus apostlitele vastu rääkida. Teiseks rõhutati juba toona, et õige Vaim vabastab, mitte ei orjasta. Kirikule usaldatud võtmete meelevald seisneb eelkõige pattude andeksannis, mitte ristiinimeste allutamises mingitele välistele seadustele. Kolmandaks sätestati, et õige vaim ja õige õpetus ühendab kirikut, mitte ei lõhesta. Apostellik ja vabastav sõnum toob alati leppimise mitte tüli.
Just neist üldistest kriteeriumidest lähtudes kujunes välja kõigepealt Uue Testamendi kaanon kui apostlite tunnistuste kogumik, mille järgi sai kontrollida iga kuulutaja Vaimu omamise pretensiooni. Teiseks kujunes vaimulik amet, eelkõige piiskopiamet, mida mõisteti just jumalikus meelevallas pattude andestamise ametina. Piiskop oli varases kirikus ülevaataja, kelle hooleks oli jälgida, et Jumala kogudus seisaks apostlite õpetuses ning poleks allutatud mingitele välistele inimlikele korraldustele ja seadustele, et see eelkõige säilitaks sõltumatuse riigist. Ning kolmanda kriteeriumi järgimiseks koostati ajapikku usutunnistus tekstina, mis sõnastab ühise kristliku õpetuse tuuma kõige lühemas võimalikus vormis.
Kes iganes tänasel päeval tahab kõnelda Pühast Vaimust, võib samuti küsida, kas tema kõnelus vastab Jeesuse Kristuse ja tema apostlite tunnistusele, nagu see on kirja pandud Uues Testamendis; või on kuulutaja ise mingi sõnumi välja mõelnud. Kas see kõnelus Pühast Vaimust vabastab, st kuulutab Jumala tingimusteta armu ja pattude andeksandi igale inimesele, kes usub? Või üritatakse inimest kontrolli alla saada? Ning viimaks, kas Vaimust kõnelemine ühendab kristlaskonda, teenides lepitust, sallivust ja üksteise armastamist? Või õhutatakse vaenu?
Paraku on neid kriteeriume võimalik ka üksteise vastu välja mängida. Olen juba kümme aastat meie kirikus seda jälginud, kuidas üks seltskond süüdistab teist, et nood ei kõnele enam piibellikult, ei järgi seega apostellikkuse kriteeriumi. Teised süüdistavad aga vastu, et esimesed tahavad lunastususust jälle seaduseusu teha. Ning kolmandad ohivad, et nüüd olete kiriku ühtsuse ära pilastanud ja nõnda kakeldes pole kumbki õige.
Seega oleme tagasi alguse juures, et kõnelemine Pühast Vaimust on äärmiselt keeruline. Niipea kui me püüame Vaimu mingi metafüüsika raames defineerida või sellest teha mingi institutsiooni, olgu selleks Pühakiri, vaimulik amet või usutunnistus, läheb kaduma midagi olemuslikku. See pole üksnes meie aja häda; just see on põhjus, miks juba varasest ajast on rõhutatud, et kirikut tuleb pidevalt uuendada. Kõige tabavamalt on Vaimust kõnelemise eripära kokku võtnud Jeesus ise, öeldes Nikodeemusele: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust“ (Jh 3:8). Vaimu ei saa mingitesse raamidesse suruda.
Võib-olla tuleb tõesti piirduda üksnes tõdemusega, et Püha Vaim on ühelt poolt olukord, milles kristlane viibib, tema suhe Jumalaga, st usk, ning teiselt poolt abivahend, kohanemaks üha muutuvate oludega. Jeesus ütleb ju viimaks: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ Nagu ütleks ta: kui teil on usk, ehk osadus Jumalaga Vaimus, kui te püsite minu sõnas, mis ei tähenda tardumust, vaid avatust Pühale Vaimule ja suutlikust kohaneda, siis on teil ka rahu, mis pole sellest maailmast, siis võite olla julged. Aamen.
Jutlus on peetud Tartu Jaani kirikus 31. mail 2009 ja avaldatud leheküljel jutlused.eu.
Urmas Petti (1965), dr. theol., on EELK Tartu Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo dotsent.
