EELK enesemääratlusest võime lugeda: „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) on vaba rahvakirik, kuhu kuuluvad luterlikud kogudused Eestis ja väljaspool Eestit.“ Sellele, mida „rahvakiriku“ all ikkagi täpsemalt silmas peetakse, on aja jooksul antud erinevaid vastuseid. Alanud Schleiermacherist, on see evangeelses teoloogias kindla koha leidnud mõiste saanud nt Saksamaal ja Skandinaavias eri aegadel erineva tõlgenduse osaliseks. Kord (seda eriti 19. saj, sh Theodosius von Harnacki käsitluses) on „rahvakirik“ tähistanud rõhu asetamist rahvamisjonile ehk sisemisjonile – evangeeliumi viimist rahva sekka ja südamesse, kusjuures teatud mõttes mõisteti rahvakirikut seejuures eksklusiivselt, tunnistava kirikuna; kaasajal seevastu mõistetakse paljudes evangeelsetes kirikutes „rahvakirikut“ eeskätt inklusiivselt, so teatud mõttes risti vastupidiselt eelnimetatud käsitlusele: „rahvakirikuga“ seostatakse kiriku vajadust n-ö lävepakku madaldada ning vajadust olla kohal iga hinna eest ja kõigi jaoks. Rõhk asetatakse seejuures diakoonilistele, sotsiaalsetele jms ülesannetele. Lisaks eelnimetatuile on „rahvakirikut“ mõistetud ka kiriku demokratiseerimisprintsiibina ehk nõudena tagada koguduseliikmete aktiivsem osalus kiriku töös, sh otsustuskogudes, vastandades seejuures mõisteid „rahvakirik“ ja „pastorite kirik“.
Eesti luterlikus traditsioonis ei saa rahvakiriku mõistet käsitledes kuidagi mööda minna Ado Grenzsteini 1899. a Tartus ilmunud teosest „Härrastekirik või rahvakirik? Eesti hääl balti kooris“ (Herrenkirche oder Volkskirche? Eine estnische Stimme im baltischen Chore). Oma teoses nõuab Grenzstein tolleaegse luterliku kiriku muutumist rahvalähedasemaks, kohalikule rahvale lähemaletulemist (kuna Grenzstein käsitleb nii toonase Eesti-, Liivi- kui ka Kuramaa olukorda, on silmas peetud nii eestlasi kui lätlasi). Grenzsteini sõnum on põhimõtteliselt sama, mida väljendab Anna Haava oma luuletuses „Astu alla“: „Astu alla, rahva hulka, / Õpetaja, karjane, / Et ei kasvaks kuristikud, / Kaljud teie vahele“. Grenzstein viitab sellele, et Kristus ei tulnud rajama mitte võimul olijate kirikut, vaid Mäejutluse õndsakskiitmistest vaatab meile vastu Issand, kes on tulnud vaevatute ja koormatute, rõhutud rahva juurde[1]. Ometi näis just see Grenzsteini arvates siinset maakirikut ja selle seisuseteadlikke (tollal veel enamasti saksakeelseid) vaimulikke vaadates olevat unustusehõlma vajunud. Oma aja kontekstis oli Grenzsteini kriitika kahtlemata mitmeti asjakohane. Õiguste ja nende piiratuse, härraste ja alamate piirid jooksid siinmail veel temagi ajal suuresti rahvuse või keele piiri mööda, mis selgitab ka pideva eestluse ja saksluse vastandamise Grenzsteini teoses[2]. Olukorra parandamiseks pakub Grenzstein muude lahenduste ja abinõude seas välja kolme eraldi konsistooriumi loomist vastavalt Liivimaa[3] sakslastele, eestlastele ja lätlastele[4]. Grenzsteini teose „rahvakiriku“ kontseptsioon tõstatab tahes-tahtmata küsimuse ka „rahva“ mõiste ja selle käsitluse kohta Eestis 20. saj ning kaasajal.
Peatugem aga siinkohal hetkeks, et küsida, mis seostub eestikeelse inimese jaoks tänapäeval igapäevaselt mõistega „rahvas“. Kas rahvas on samastatav rahvusega? Või moodustavad rahva hoopis inimesed, kes antud maal püsivalt elavad, jagades ideaalis teatud konsensuslikke, mh konstitutsioonitruudusena avalduvaid põhimõtteid, olgu nende rahvuslik kuuluvus siis milline tahes? Juriidiliselt eeldatakse, et rahvast (kodanikke) eristatakse rahvusest[5]. Kellest oleme me aga igapäevaselt harjunud mõtlema kui eesti rahvast? Kas me arvame sinna hulka vaid need, kes on seda n-ö vereõiguse poolest või assimileerumise läbi? Või tunnistame eesti rahva hulka kuuluvaiks ka nt Eesti ühiskonda integreerunud võõramaalased, olgu nende emakeel ja rahvuslik kuuluvus ükskõik missugune?
Eelmise sajandi kahekümnendail ja kolmekümnendail aastail, pärast EELK loomist vaba rahvakirikuna, mõisteti rahvakirikut kahtlemata olulisel määral eesti rahvuse edendajana. Kirikust, iseäranis just luterlikust kirikust, pidi saama eesti rahva identiteedi toetaja ja kindlustaja. Noor Elmar Salumaa kõneleb näiteks ühes enda 1933. a-st pärit artiklis „Kirik rahvusliku kultuurprobleemina“ nõnda: „Rahvuslik kirik [originaalis sõrendatud – toim] oma hinnatava vaimse olemisjõuga peab avastama eestlases sisevaru ja viima ta selle tõelise elava Jumala ette, kes tal aitab ületada kriise ning võita eluraskusi“[6]. Kuna Eesti aladel oli luterlik kirik aastasadu olnud tõepoolest valdavalt härrastekirik, mille „härrad“ pealegi jagasid suures enamuses koos ülemkihiga teist rahvuslikku kuuluvust, on mõistetav, miks rahvakiriku kontseptsioonis sai rahvuslus oma kindla koha. Rahvusluse ja kristluse sidumine on aga ehk kõige intensiivsemalt kristlike kirikute seas toimunud mõningates idakirikutes – taas suurel määral ajaloolistest oludest, osmanite jt muu-usuliste ning muu-rahvuseliste isandate all elamisest mõjutatult. 24.–27. mail käesoleval aastal Kreekas Volose Teoloogilises Akadeemias toimuva konverentsi „Eklesioloogia ja rahvuslus postmodernistlikul ajajärgul“ korraldajad lausuvad konverentsi tutvustuses koguni järgmist: „Religioosne natsionalism näib olevat kõige tõsisem probleem, millega õigeusu kirik ning iseäranis õigeusu eklesioloogia on kokku puutunud aastal 1453 aset leidnud Bütsantsi langemisest saadik. Viimane kujutas endast otsustavat ajaloolist sündmust, millega algas introvertsuse periood“. Rahvusluse seatud eesmärkide tööriistaks muudetud kirik võib silmist kaotada enda peamise ülesande – evangeeliumi kuulutamise. Evangeelium kehtib kõigile ühtmoodi, inimestena oleme kõik põhijoontes üsna ühesugused, voolaku meie soontes siis ükskõik milline veri. Kristlikus kirikus ei kehti mitte üksnes apostel Pauluse öeldud „Ei ole siin orja ega vaba“, vaid ka apostli poole samas kirjasõnas esmalt öeldu „Ei ole siin juuti ega kreeklast“ (Gl 3:28).
Tänases EELK-s on kolm võõrkeelset kogudust: Tallinna Rootsi-Mihkli, Saksa Lunastaja ning Soome Püha Peetruse kogudus. Lisaks toimub ka vene-, läti- ja ingliskeelne töö. Kõik need kogudused on osa ühest Eesti Evangeelsest Luterlikust Kirikust ehk siinsest luterlikust rahvakirikust. See näib loomulikuna, kuid samas me küllap ei taju vahel nende EELK-sse kuulumise olulisust ja märgilisust. Reeglina eksisteerivad nt saksa-, rootsi- ja soomekeelsed luterlikud kogudused välismaal kodumaise emakiriku väliskogudustena, kuuludes seeläbi mitte asukohamaa luterliku kiriku koosseisu, vaid olles neist jurisdiktsiooniliselt sõltumatud. See tähendab aga ka seda, et rõõme ja muresid ei jagata omavahel hoopiski samal määral kui siis, kui kuulutakse ühte kirikusse. Tulles tagasi idakirikute näite juurde võib viidata ka õigeusu diasporaakogudustele, mis oma „rahvuskiriku“ esindajatena võõrustajamaal sageli ühes linnas või piirkonnas üksteise kõrval eksisteerivad, seejuures paiguti omavahel armulauaosaduses olemata. Sestap on see üks äraütlemata suur asi, kui eri keeltes evangeeliumi kuulutavad kogudused siiski ühe mütsi alla ära mahuvad, nagu me seda praegu EELK-s näeme.
EELK arengukava 2008–2017 sisaldas oma senise pikema versiooni preambulas järgmist sõnastust: „EELK kui aastatel 1917–1919 kujunenud vaba rahvakirik näeb jätkuvalt oma vaimulikku tööpõldu eesti rahva juures, kellega koos ta rõõmustab, kannatab ja võitleb ning kelle eest ta palvetab. Universaalse kirikuna on EELK kutsutud teenima ja koguduslikult ühendama eesti rahva liikmeid kõikjal maailmas (põhikiri, pt 1), samuti teiste rahvaste liikmeid Eestis.“ Arengukava põhjalikult muudetud ja täiendatud kuju, mille kirikukogu möödunud kuul kinnitas, on mitmeti lakoonilisem ning seda lõiku enam ei sisalda. Küll aga tasub meil, eriti praegu, nelipüha lävel seistes edasi mõelda selle üle, kes on see rahvas, keda me kirikuna teenida tahame ja kuidas see võiks Jumalale meelepäraselt sündida.
Märkused
[1] Vt A. Grenzstein, Herrenkirche oder Volkskirche? Eine estnische Stimme im baltischen Chore, Jurjew 1899, lk 2. Illustratsioonina on huvitav vaadata, kuidas viis aastat pärast raamatu ilmumist väljendab Eduard Karl Franz von Gebhardt täpselt sedasama mõtet oma maalil „Mäejutlus“, mis on eksponeeritud KUMUs: http://digikogu.ekm.ee/ekm/search/oid-735/?searchtype=complex&author_ids=445&offset=1.
[2] Samas viitab Grenzstein näiteks sellele, et olukord Liivimaal (Liivimaa all peab ta oma teoses silmas ka toonast Eesti- ja Kuramaad) oli 19. saj lõpul võrreldav olukorraga Preisimaal, so ta ei taha probleemi härrastekirik versus rahvakirik esitada kitsalt siinse eriprobleemina.
[3] „Liivimaad“ kasutab Grenzstein koondnimetusena nii Eesti-, Liivi- kui Kuramaa kohta.
[4] Grenzstein, Herrenkirche oder Volkskirche?, lk 144. Seda, et Grenzsteini ettepanek Eestis pärast iseseisvumist siiski teoks ei saanud ning et nii saksa- kui eestikeelsed kogudused moodustasid jätkuvalt ühe kiriku, võib pidada suureks saavutuseks. Lätis seevastu tekkis kaks luterlikku kirikut – üks saksa- ja teine lätikeelne.
[5] Rahva ja rahvuse samastamise kohta pakub eesti keel samas huvitava näite sellise konstruktsiooni nagu „rahvusringhääling“ näol.
[6] Elmar Salumaa, „Kirik rahvusliku kultuurprobleemina“ kogumikus Evangeelium ja eetos, Tartu, Ilmamaa 2008, lk 34.
Anne Burghardt (1975), mag. theol., on EELK vikaarõpetaja, EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistriõppe õppekavajuht ning ajakirja Kirik&Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
