EELK Kirikukogu võttis 24. aprillil 2012 vastu põhjalikult täiendatud ja muudetud arengukava. Quo vadis, EELK?
Ärikonsultandid eristavad kahte tüüpi juhtimist: taktikalist ja strateegilist. Need kaks omadust langevad väga harva ühe juhi puhul kokku. Nii ongi meil organisatsiooni juhtimas emba-kumba, kas mänedžeri või eestvedaja tüüpi juht. Mänedžeri jaoks, kes on taktikalise juhtimisstiili esindaja, on põhiküsimus selles, kas me teeme ikka asju õigesti. Eestvedaja kui strateegiline planeerija küsib aga, kas me teeme üldse õigeid asju. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) missioon on selge – osaleda Kolmainu Jumala misjonis siin maailmas, aga kuidas, see vajab ikka ja jälle mõtestamist. Reformatsioonikirikuna kuulub meie enesemõistmise juurde pidev uuenemine, küsimine selle järele, kuidas olla kirikuna pidevalt muutuvas ühiskonnas sõnumitoojaks ja valguseks.
EELK kõrgeim seadusandlik ja korraldav organ kirikukogu võttis 24. aprillil 2012 vastu EELK arengukava 2008–2017 muudetud ja täiendatud versiooni koos rakendusplaaniga. Arengukava eessõnas on nii põhjalike muudatuste ühe põhjusena nimetatud asjaolu, et „arengukava ei toimi, see pole tunnetatav organisatsiooni põhiprotsessis“. Arengukava peaks ideaalis oleme ühe organisatsiooni ühise visiooni sõnastus: mida ja kuidas me soovime saavutada, kuid kui see ei toimi, jääb üle järeldada, et EELK-l ei ole organisatsioonina oma visioonist ühist pilti või ei suuda see visioon meid ühise eesmärgi nimel töötama motiveerida. Olles ka ise olnud selle arengukava koostamise protsessi keskel ja nähes selle sünniraskusi, tuleb väga kõrgelt hinnata kirikuelu erinevate valdkondade esindajate vabatahtlikku panust arengukava valmimisse. Arengukava koostamise protsess on lisanud meie kirikuellu valdkondadevahelist mõistmist ja teadmisi üksteise tegemistest. Jääb üle ainult soovida, et seda dokumenti ei käsitletaks „lihtsalt paberina“, mida on ühel organisatsioonil viisakas omada ja mille loorberitele võib nüüd puhkama jääda, vaid sellest kujuneb tõhus töövahend. Samuti oleks väga kahetsusväärne, kui meie kiriku töötegijad võtaksid seda strateegiat ja seal välja toodud vajakajäämisi ning arendusvõimalusi kriitikana nende senisele tööle. Meie kirikus on palju inimesi, kes teevad oma tööd suurepäraselt. Palju on aga ka neid, kes on oma esialgse innustuse kaotanud, kes vajaksid julgustamist, visiooni, mis „vaim“-ustaks.
Arengukava vorm on paljude jaoks võõras ja nii mitmedki küsivad kindlasti, miks on vaja sajanditevanusel organisatsioonil tegeleda ettevõtluse ja turunduse valdkonnast pärit juhtimispõhimõtete kopeerimisega. Liiatigi peaks ju kirik olema ometi paik, kus me ei hinda päevast päeva protsesside tulemuslikkust ja efektiivsust, kus iga hinna eest ei pea olema „edukas“. Tulemusnäitajaid saab rakendada ainult teatud piirides, kui me kõneleme kiriku institutsionaalsest poolest: eelarvestamisest, kinnisvara haldamisest, personali planeerimisest, koolitusest jne. Need asjad kokku ei ole muidugi põhjus, miks kirik olemas on ja miks inimesed kirikut vajama peaksid. Need ei määra ka viimselt ära, kas meie kirik jääb püsima.
EELK arengukavas toodud peamiste valdkondade – jumalateenistusliku elu ja kirikumuusika, laste- ja noorsootöö ning diakoonia – puhul on võtmesõnaks kaasamine; inimesi kaasatakse erinevatesse kiriku tegevustesse ning suurendatakse ilmiktöötegijate rolli kiriklikus teenimises. Selle tulemusel peaks kirik kasvama nii arvult kui ka vaimult. Rõhutatakse ka kirikuelu mitmekesistumise, aja- ja eakohasuse olulisust ning vajadust edastada kristlikku sõnumit tänapäevasele inimesele arusaadavas keeles. Kiriku roll ühiskonnas laiemalt tuleb kõige enam esile diakoonia valdkonnas, kus seatakse eesmärgiks pakkuda kogukonnale vajalikke teenuseid koostöös kohaliku omavalitsusega. Ühiskondlik aspekt avaldub veel suhtekorralduse valdkonnas, kus tuuakse välja vajadus olla ühiskonnaga dialoogis ning rääkida kaasa ühiskonnas kõne all olevatel teemadel. Valdkondlikud eesmärgid saavad teoks eelkõige hea ametialase ettevalmistusega vaimulike ja töötegijate tegevuse kaudu, seetõttu on üks oluline eesmärk ka läbimõeldud ja süsteemse koolitus- ja motivatsioonisüsteemi loomine.
Arengukava koostamisel on tõenäoliselt tehtud parim, mis tänase EELK aja- ja inimressursid võimaldavad. Tehtud muudatused keskenduvad eelkõige olemasolevate tegevuste parendamisele, vähem on leida uut ja teistmoodi tegevust ehk siis rohkem on küsitud ja vastatud küsimusele kuidas ja vähem küsimusele mida ja miks.
Sarnaste küsimuste ees on seisnud ka mitmed meie sõsarkirikud, koostades oma kirikute arengukavasid umbes samal ajal kui EELK. Nii näiteks valmis Saksamaa Evangeelse Kiriku (SEK) strateegia aastani 2030 nimetusega Impulsidokument „Vabaduse kirik“ 2006. aastal. SEK on oma strateegias keskendunud küsimusele, kas me teeme õigeid asju. Olulisemaks kui kirikuorganisatsiooni toimimine operatiivtasandil (teisisõnu, kas me teeme asju õigesti) on saanud küsimus, kas me teeme õigeid asju, ehk küsimused kiriku selgest vaimulikust profiilist, prioriteetide seadmisest (me ei saa ega jõua teha „kõike“), paindlikkusest vormides ja organisatsiooni struktuuris ning valmisolekust uuendusteks, avatusest ja ühiskonna teenimisest. SEK on nimetanud oma strateegilisi eesmärke, mida on kaksteist, „tuletornideks“. Tuletorn on siin sümboliks valgusest, mis paistab kaugele ja aitab meil keerulistes olukordades orienteeruda, avab uusi perspektiive ning julgustab meid. Nii nagu EELK-s on ka SEK-s kuulda kriitikute häält, kes leiavad, et see dokument ei arvesta piisavalt kirikliku organisatsiooni eripäraga ning jätab lahtiseks küsimuse, kui palju kirik tulevikku vaadates üldse enam Jumalale ja tema osale selles kõiges loodab.
Küll oleks lihtne, kui kiriku jumaliku ja institutsionaalse külje saaks üheks traagelniitideta tervikuks kokku õmmelda, kuid see ei peegelda meie elureaalsust. Pinge jumaliku ja inimliku dimensiooni vahel kirikus jääb siin maailmas alati püsima, kuid neid ei maksa teineteise vastu välja mängida. Milleks välistada võimalust, et neid saab ka teineteist toetama seada? Hästitoimiv kiriklik organisatsioon ei ole küll omaette eesmärk ega ka võlurohi, mis rahvamassid kristliku sõnumi ümber koondaks. Aga Jumal on teinud ka oma strateegilise plaani. Ja selles on meil, inimestel, väga kaalukas roll. Üks vana legend räägib Jeesuse taevaminemisest. Inglid tervitavad teda seal ja küsivad murelikult: „Mis saab nüüd sellest kõigest, mida sa maa peal alustasid? Kuidas see kõik edasi läheb, kui sina oled nüüd taevas?“ Jeesus näitab oma jüngrite peale, kes taevaminemise paigast oma kodude poole jalutavad: „Mul on ju mu õpilased!“ Aga inglid ei jäta: „Kui nemad peaksid ebaõnnestuma, mis plaan sul siis on?“ Jeesus vastas neile: „Mul ei ole teist plaani …“
Kerstin Kask (1973) on EELK vikaarvaimulik, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.
Kadri Lääs (1975) on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.
