Juba mõnda aega kuuleb paljudes avalikes diskussioonides väidet, et vabadus on illusioon, et tegelikkuses oleme nii meie, inimesed, kui ka kõik teised elusolendid täielikult determineeritud ja seda oma aju poolt. Sageli esitatakse seda väidet tõestatud fakti pähe. Väite kinnituseks viidatakse enamasti ameerika füsioloog Benjamin Libetile, kes korraldas 1980. aastatel terve rea eksperimente, mis osutasid väidetavalt sellele, et inimene ei ole suuteline tahte abil oma käitumist määrama, tema käitumise määravad hoopis tema ajus toimuvad protsessid. Kas see peab paika?
1965. aasta paiku avastas saksa neuroloog Hans Helmut Kornhuber, et umbes üks sekund enne tahtlikku liigutust on EEG abil võimalik otsmiku- ja kiirusagaras mõõta teatud signaali, mille ta nimetas tabavalt „valmisolekupotentsiaaliks“. Libet seostas selle avastuse ligi 15 aastat hiljem loogilise järeldusega, et valmisolekupotentsiaal tekib inimese tahteotsuse läbi. Seega, kui inimene otsustab näiteks kätt tõsta, siis tekib tema ajus (ca 0,10,2 sekundit hiljem) valmisolekupotentsiaal ja sekund hiljem järgneb sellele tegevus. Aga igaüks teab, et see ei ole nii, sest otsuse ja tegevuse vahel ei ole alati rohkem kui ühesekundilist ajalist vahet. Me suudame palju kiiremini toimida. Samas, kui valmisolekupotentsiaal, mis tekib üks sekund enne tegevust, on olemas ja kui tahteotsus on selle valmisolekupotentsiaali põhjuseks, siis kas see ei peaks nii olema? Kus selles konstruktsioonis on loogikaviga?
Kui Kornhuberi uurimistulemus peab paika, võib viga peituda eelduses, et valmisolekupotentsiaali põhjuseks on või sellele eelneb tahteotsus. Libet uurib seda oma eksperimentides ja jõuab tulemusele, et see on tõepoolest teistmoodi: valmisolekupotentsiaal on täheldatav enne tahteotsust, umbes 0,4 sekundit varem. Kõigepealt on olemas valmisolekupotentsiaal, millele järgneb tahteotsus, millele omakorda järgneb tegevus. Mis sellest järeldub? See on ilmne: vaba, suveräänset tahteotsust ei ole olemas, on ainult otsused ja tegevused, mille määravad ära aju ja selle tegevus. Me arvame küll, et oleme oma otsustes ja tegevustes vabad, kuid tegelikkuses määrab need ära meie aju. Ehk kokkuvõtlikult öeldes: me ei tee, mida tahame, vaid me tahame, mida teeme. Kas see ei ole piisav tõestus!?
Märkimisväärne on asjaolu, et Libet ise (Mind Time. Wie das Gehirn Bewusstsein produziert, [Harvard 2004] Frankfurt a. M. 2005, lk 195–198) ei võta seda deterministlikku järeldust omaks, vaid nimetab seda „tõestamata teooriaks“ ja leiab, et see on lausa „narrus“, kui me ei jäta selle põhjal inimesele „teatavat tegevusvabadust“. Miks teeb ta nii selgetest tulemustest nii ebalevad järeldused? Vastus tundub selge: tal ei ole julgust determinismi tunnistada ja vaba tahet illusiooniks kuulutada. Nii vähemalt arvatakse. Aga põhjus on kusagil mujal. See peitub Libeti eksperimentides.
Nende eksperimentide puhul väidetakse sageli ekslikult, et Libet mõjutas oma katsealuseid meelega oma kätt liigutama ja siis kella abil oma otsuse langetamise hetke fikseerima. Aga see ei pea paika. Libet palus tõepoolest katsealustel nende endi poolt valitud hetkel kätt liigutada. Nad ei pidanud seda liigutust mitte teadlikult ette plaanima, vaid ootama, kuni saavad teadlikuks sunnist (ingl urge) või soovist (ingl wanting) liigutada, see tähendab vajaduse tundmist liigutust sooritada (nii Libet ajakirjas Brain 106/1983, lk 623–627). Katsealused pidid kellal fikseerima ajahetke, mil nad said teadlikuks sunnist liigutada, kogesid soovi selleks ja otsustasid käeliigutuse teha. Samal ajal mõõdeti EEG-ga valmisolekupotentsiaali tekkimist ja paigutati see ajateljele.
Kui vaadata katsealustele antud juhtnööre, siis torkab silma, et Libet valis katsekäsu nii, et tulemus ei saa tegelikult olla üllatav. Ta palus katsealustel „oodata“, kuni nad saavad endas teadlikuks „sunnist“ või „soovist“ liigutada. See, et niisugust juhtnööri saades tekib mingil hetkel nimetatud sund ja et see eelneb valmisolekupotentsiaali kujul ajaliselt veidi otsusele tegutseda ja tegutsemisele, on kõike muud kui imekspandav.
Teine Libeti eksperimentide oluline tulemus seisneb selles, et katsealused võisid kogetud tegutsemisimpulsi (urge/wanting) veel enne käeliigutuse tegemist peatada, see tähendab „veto“ peale panna (nii Libet ajakirjas Consciousness and Cognition 12/2003, lk 321–331). Sellisel juhul valitseb teadlik ja tahtlik otsus selgelt valmisolekupotentsiaali üle ning allutab selle ilmselgelt endale. Seepärast Libeti eksperimendid mitte ei kinnita determinismi, vaid pigem räägivad selle vastu.
Mida Libeti eksperimendid meile aga näitavad, on see, et meie valmisolekupotentsiaali kujul esinevale otsusele tegutseda eelneb alateadlik, tundetasandil toimuv ning sunni, soovi või kavatsuse kujul esinev mõjutus, mis stimuleerib tugevalt meie otsuseid. Kuidas see tekib? Libeti eksperimentide puhul on see kõige paremini seletatav katse läbiviija juhtnööride andmisega, aga kindlasti mitte sellest sõltumatu autonoomse ajutegevusega. Protsess toimub järgnevalt: 1) katse läbiviija juhtnöör; 2) valmisolekupotentsiaali tekkimine katsealuse ajus; 3) selle tajumine sunni või soovina; 4) katsealuse otsus tegutseda; 5) tegevuse teostamine. Otsuse ja tegevuse mõjutamine valmisolekupotentsiaali kaudu on sellisel juhul täiesti võimalik. Aga see ei ole kogu protsessi käivitav põhjus, vaid ainult vahendav lüli juhtnööri ja otsuse vahel. See vahendav lüli ei määra ära inimese toimimist, sest valmisolekupotentsiaalist lähtuvat sundi on võimalik lubada või tagasi lükata või ka hiljem veel katsealusepoolse „vetoga“ peatada. Sealjuures on Libet täiesti teadlik, et ka sellise veto puhul võime oletada valmisolekupotentsiaali tekkimist ja olemasolu, mis samuti ei teki alles tahtliku otsuse läbi, vaid mida on võimalik „ainult“ lubada või tagasi lükata (Mind Time, 187–189).
Sellel kõigel on üldse mõtet ainult siis, kui inimesel on piiratud vabadus, nimelt vabadus öelda lühikese 0,2–0,3-sekundilise perioodi vältel tegutsemise sunni või soovi suhtes „ei“. Seejuures avalduvad ilmselt (nagu katsealustele juhtnööride andmise puhul) ka need mõjud, mis mõjutasid seda inimeset juba varem (nt eetilise kasvatuse kujul) või mis teda antud hetkel mõjutavad (nt tajudes, et teda jälgitakse). See ei ole piiritu, vaid piiratud vabadus. Selle piiratud vabaduse avastamine, mida eksperimendid kinnitavad, on põhjuseks, miks Libet peab determinismi „tõestamatuks“ ja „narruseks“.
Millised järelmid on sellel evangeelse teoloogia ja kaasaegsete aju-uuringute dialoogile inimtahte ja -tegevuse vabaduse või mittevabaduse üle?
Martin Luther pidas oma suurt Rotterdami Erasmuse vastu koostatud kirjutist „Orjastatud tahtest“ (De servo arbitrio, 1525) üheks oma tähtsamatest raamatutest. Selle raamatu lõpus kiidab ta otsesõnu Erasmust selle eest, et ta oli ainsana mõistnud, milles oli tegelikult reformatsiooni ja paavstikiriku vahelises tülis küsimus: see on küsimus, kas inimene saab oma vaba tahte läbi ise midagi – olgu see siis kui tahes väike osa – oma õndsuse heaks teha. Erasmus nõustub põhimõtteliselt Lutheriga, et me ei saa oma tahtest ilma Jumala armuta midagi oma õndsuse heaks ära teha, kuid ta peab seda väiteks, mida ei tohiks avalikult esindada, sest see on ohtlik, kui inimesed seda teada saavad ja asjadel lihtsalt minna lasevad või Jumalat oma uskmatuse pärast süüdistavad. Lutherit see salatsemistaktika pahandab, sest tema jaoks on teadmine, mida me võime õndsuse küsimustes endalt ja mida ainult Jumalalt oodata, keskse tähendusega, mida ei tohi maha vaikida ega inimeste eest varjata.
Aju-uuringute jaoks ei ole muidugi küsimus ei õndsuses ega jumalasuhtes, aga seda, et küsimused inimese vabadusest ja tema vastutusest on üksikisiku ja ühiskonna jaoks väga olulised, ei ole just keeruline mõista. Eriti õiguskorralduse ja eetilise kasvatuse valdkonnas kerkib keskne küsimus, kas meil on inimeste toimimisest ja tahtmisest rääkides mõtet teha neid selle kõige eest vastutavaks ja karistada neid eksimuste eest vastavalt olukorrale. Neurobioloogia uurimistulemuste ehk nende tõlgenduste tegelik plahvatuslik jõud seisneb minu hinnangul selles, et nad esitavad tähtsa küsimuse, kas ja millisel määral oleme oma tahtmises ja tegevuses sõltuvad jõududest nagu tunded, kalduvused, mida me ei suuda kontrollida, mille üle meil ei ole meelevalda. See mõjutab inimesepilti nii sügavalt, et võime liialdamata rääkida antropoloogilisest fundamentaalküsimusest. Aju-uuringud ja reformatoorne teoloogia, kui seda nii öelda võib, on teatud mõttes ühel meelel: meie tahtmist ja toimimist mõjutavad „valmisolekupotentsiaalid“, mille tekkimist ja olemasolu me küll ei kontrolli, aga me ei ole ka jõuetult nende meelevallas, vaid võime ja peame nende suhtes vastutustundlikult käituma.
Suur erinevus reformatoorse teoloogia ja aju-uuringute vahel seisneb aga selles, et Luther mõistis kõike seda, mis meid kujundab ja meie olemist ära määrab, Jumala kõikvõimsa (põhjustava või lubava) toimimisena, samas kui aju-uuringud kalduvad sinnapoole, et valmisolekupotentsiaalide kujunemine on tuletatav aju iseseisvast tegevusest. Jumala ja aju selline vastandamine on küll kummaline ja üks Jumalasse uskuv aju-uurija võiks kindlasti väita: „Seda, mis toimub ajus, võin käsitleda Jumala loova ja alalhoidva toimimisena“. Kas sellega kaob vastuolu? Ei, sest Luther mõistab Jumala toimimist, mis määrab ära meie tunded, tahtmise ja toimimise, mitte Jumala otsese mõjuavaldamisena inimese ajule, vaid alati kaudse toimimisena teiste inimeste, sündmuste ja kogemuste läbi.
Meie aju on ainult instrument või tööriist, aga mitte tegutsev ja meid kujundav subjekt ise. Ja Luther esindab Erasmuse vastu arusaama, et meil – inimestel – on maise elu küsimustes (söömine, joomine, laste saamine, vara omamine, moraalselt laitmatu elu) vägagi võimalus vabalt valida. Aga seal, kus on tegemist inimese põhiorientatsiooniga, tema õndsuse või hukatusega, ei ole inimesel neutraalset seisukohta, millest tulenevalt ta võiks valida või otsustada, vaid seal on inimene sõltuv Jumalast ning võib seda ainult tänulikult vastu võtta ja lasta endale osaks saada. See arusaam tähendab tõelist vabanemist ja tõelist vabadust.
Teoloogilisest vaatenurgast on sellepärast vaja ilmtingimata eristada vähemalt kolme „vabaduse“ mõistet, millest aju-uuringute kontekstis ja sellest lähtuvas filosoofilises diskussioonis kasutatakse vaid kahte:
1) tegevusvabadus, mõistetuna Looja poolt inimesele antud võimena oma võimaluste piires enese määratud valikuliste tegudega toimida (või ka toimimata jätta), kui ta seda tahab;
2) tahtevabadus, mõistetuna inimesele mitte antud ja tema jaoks kättesaamatu võimena oma baastundeid ja sellega oma tahtmisi ning soove enesemääratud valikuliste tegudega muuta;
3) ristiinimese vabadus kui igale inimesele tõotatud ja mõeldud õndsa elu määratlus. See on Jumala poolt inimesele osakssaava vabastusloo eesmärk ja tulemus, millega inimene vabastatakse Jumalast eemaldunud elu kõrkusest või meeleheitest, et elada Jumala lapsena – tütre või pojana – ning olla seeläbi kord ja alatiseks vaba murest oma õndsuse pärast. See vabastuslugu kujutab endast kujunemise protsessi, mida inimene ei käi läbi mitte ainult üks kord, vaid ikka ja jälle. Selle sisulise vabaduse kui vabanemise aluseks on tõde. Seepärast on Piibli kõige märkimisväärsem kirjakoht „vabaduse“ kohta Jeesuse sõna: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid“ (Jh 8:31j). Ja kes on tõeliselt vaba, sellel on ka süda, pea ja käed vabad, et seista aktiivselt oma kaasinimese ja meie maailma õndsuse ning hea käekäigu eest.
Ilmunud Hamburgi ja Schleswig-Holsteini kristlikus nädalalehes Evangelische Zeitung nr 18, 9. mail 2010, lk 6–7. Avaldatakse autori loal. Tõlkinud Kadri Lääs.
Wilfried Härlelt on Kirik & Teoloogia avaldanud varem artikli „Õigeksmõist täna“ (tlk Anne Burghardt). Vt 1. osa (K&T nr 2/ 23.12.2011) ja 2. osa (K&T nr 3/30.12.2011).
Wilfried Härle (1941) on Heidelbergi ülikooli süstemaatilise teoloogia emeriitprofessor ning üks juhtivatest Saksa vanema põlve evangeelsetest teoloogidest ja eetikutest. Ta oli 2002–2005 Saksa Liidupäeva uurimisrühma „Moodsa meditsiini eetika ja õigus“ liige ning 1997–2010 Saksamaa Evangeelse Kiriku (EKD) Avaliku Vastutuse Koja esimees.
