Elukultuuri Instituudi (vt siit) poolt välja antud „Surmakultuuri arhitektid“ (vt siit ja siit) ei ole uusaja mõtte süvatrendide kirjeldamine ja analüüs, nagu on hiljaaegu eesti keeles ilmunud Hannah Arendti „Mineviku ja tuleviku vahel“, vaid esitab Donald DeMarco ja Benjamin Wikeri kahekümne kolme väljavalitud 19. ja 20. sajandi „tegija“ portree. Pjedestaalile üles rivistatud persoonide käsitlused on eelnevalt publitseeritud ajakirjas The National Catholic Register.
Kultuur kui selline ei teki iseenesest, vaid on artefakt ja vajab visiooni ja projekti ning pädevaid ehitustöölisi nagu iga templi ja torni kerkimine. Kas kõiki rambivalgusesse seatuid saab just „arhitektideks“ nimetada – see eeldaks loovust, mida Judith Jarvis Thomsoni või Jack Kevorkiani puhul küll kuidagi ei hooma, nemad on pigem, piltlikult väljendades, korralikud krohvijad –, aga eks seda tiitlit võib võtta metafoorina. Pisut pidulikum.
Veelahkmeks on kõik seksuaalsusega seonduv ja suhtumine meditsiinitehnoloogia pakutavasse. Juhtoinaste, väljendume viisakamalt, arvamusliidrite eraelu paljastamine, lahkamine ja vaagimine on 21. sajandi uus trend. Neuroteoloog Roland Karo täävitab: on käes aeg hakata vaatama, kuidas teaduslikud ja religioossed tõekspidamised mõne teadlase tegelikus elus täpsemalt põimuvad ja, ehk olulisemaltki, kuidas teineteist mõjutavad. On soovitav vaadelda seoseid mitte abstraktsete teoreetiliste mudelite prisma läbi, vaid konkreetsete mõtlejate biograafiate kaudu (vt R. Karo, Genoom ja Genesis. Kaks aitioloogilist teksti, K&T nr 19/ 20.04.2012). DeMarco ja Wikeri etüüdid näitavad, et tulemus on sünge. Mitmes mõttes.
Tuleb välja, et valdavalt on tegemist traagiliste kujudega, kes on saanud oma lapsepõlvekodus traumad – väga süngelt Wilhelm Reich, Helen Gurley Brown, Alfred Kinsey ja Margaret Sanger – või kogenud isikliku elu nurjumist nagu Margaret Mead ja Simone de Beauvoir – ja siis oma reaktsioonid disaininud üldkehtivaks ühiskonnateooriaks. Näiteks Sigmund Freud pöördus ikka ja jälle tagasi ilma isata üleskasvamise fantaasia juurde. Tema jaoks tähendas isa superego ja seega vabaduse piiramist. Freud kui suur vabastaja pidi ise olema täiesti vaba. Juudi-kristliku traditsiooni perspektiivis on ilma isata ainult Jumal-Isa. Kuulutada ennast isatuks tähendab kuulutada ennast Jumalaks. Pole juhuslik, et lisaks Freudile maadlesid isatuse probleemiga ka Schoppenhauer, Nietzsche ja Sartre.
Ayn Rand alias Alisa Rosenbaum, kes propageeris, „et edaspidi vähegi ehtsat elu elada, tuleb meil loobuda kõlblusvastastest altruisminormidest ja omaks võtta elustav individualismipraktika“ (lk 65), sai maruvihaseks, kui tema armuke leidis endale noorema kaaslase (lk 73). Charles Darwin teadis: „On üllatav, kui kiirelt viib vajadus hoolitsuse järele ja valesti suunatud hoolitsus kodustatud tõu taandarenemisele, ja vaevalt, välja arvatud inimese enda puhul, tuleks kellelegi pähe lubada oma kõige viletsamatel loomadel paarituda.“ Et vältida oma rassi edasist taandarenemist, „peaksid mõlema sugupoole kehalise või vaimse peetusega esindajad abielust loobuma“ (lk 94j), – kuid tal endal oli kümme last, kellest elama jäi küll ainult seitse. DeMarco on sarkastiline: „Võttes arvesse tema õpetust tugevama ellujäämisest, on huvitav märkida, et kõik tema enda lapsed olid üpris nõrga tervisega“ (lk 86).
„Vaevalt saab vastu vaielda, et Comte oli harukordne egoist“ (lk 152), jne. Ent tegemist on suurte silmakirjatsejatega. Autorid rõhutavad, et mitmed neist ei pea viimsepäeva kohut ootama, vaid on saanud juba karistuse kätte. Mõned on hälbelised, kas nümfomaanid nagu Brown ja Sanger, põevad paranoiat (Reich) või sügavat depressioon (Sanger). Francis Galton avastas üsna pea pärast abiellumist, et tal pole bioloogiliselt võimalik lapsi saada. Suur päriliku geniaalsuse eest seisja, kelle jaoks oli kõige kõlblikumate võimendunud soojätkamine pakilisemaid ülesandeid, suri lastetuna. Derek Humphry lähedaste saatust silme ette seades sedastab DeMarco: „„Kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad!“ Sama kindlalt saavad enesetapu külma embust tunda need, kes propageerivad enesetapmist kui üht vastust elamise probleemidele“ (lk 348).
Kuid küsimuste küsimus on: kuidas selliste, tegelikult äpude kurva kuju rüütlite vägi saab olla nii atraktiivne? Poolearuseid on olnud igal ajal, aga selleks, et nad saaksid iidoliks, peab publik just neid pidama väärt vendadeks. Cosmo-tüdruku puhul on see selge, eks meiegi kodumaal ole bravuuritaare, kes võidavad igast skandaalist populaarsusele lisa (muidugi, eks see neetud vanadus teeb nendelegi lõpuks liiga). Üldisemalt aga võib öelda, et Führer’i ja Duce koha täidavad massimeedia ajastul reality-show’d. Surmast hiilgava performace’i teinud Breiviki kohtufarssi kajastama lendas üle ilma kokku 800 erikorrespondenti, iga tema sõna saab tiražeeritud ja miljonid kommenteerivad ta mundreid ja lipsuvalikut.
Nn „surmakultuuri“ tekke ja leviku puhul peab kartma, et tegemist ei ole niivõrd (või üksnes) tipparhitektide sihiteadliku loominguga – Ernst Haeckel ja Peter Singer on muidugi olulised –, vaid pigem nähtusega, mida semiootik Umberto Eco analüüsis juba 1961. aastal. Samastamisväärt ideaalina ei vajata superman’i, vaid everyman’i. Televisioon esitlebki ideaalina läbini keskpärast inimest. „Omaenese võiduka ja elusuuruses näite varal veenab Mike Bongiorno seega publikut keskpärasuse väärtuses. Alaväärsuskompleksi tekitamata pakub ta end välja ebajumala pähe ja tänulik publik tasub talle armastusega. Ta kehastab ideaali, mille saavutamise nimel pole kellelgi vaja pingutada, sest kes iganes ongi juba tema tasemel. Ükski religioon pole eales olnud oma järgijatega sedavõrd leebe. Temas nullistub olemise ja olemiskohustuse vaheline pinge. Ta ütleb oma jumaldajaile: Jumal olete teie, püsige paigal“ („Minipäevik“, e.k 2006, lk 38).
Kõik on seotud kõigega, üks tegu või vaade tingib teised. Arengud meditsiinitehnoloogias näitavad, et Jumalast lahtiütlemisega ei ole lahti öeldud funktsioonidest, mis kuuluvad Jumalale, need on lihtsalt omistatud iseendile. Nüüd oleme meie need, kes määratlevad hea ja kurja, kes määratlevad sünni, elu ja surma. Oleme need, kes peavad looma iseennast sellise näo järgi, nagu meile endile juhtub meeldima. Meie endi antud Kümne Käsu esimesel käsulaual seisab, et meil ei tohi olla muid jumalaid iseenda kõrval, ning teisel – esimesest tuleneval –, et igaüks peab armastama oma tahet üle kõige muu (lk 30).
DeMarco on resoluutne: „Elukultuur on edukas vaid niivõrd, kuivõrd kõik inimesed pingutavad sama asja eest“ (lk 349). Kõik? On see üldse mõeldav? Nagu Varro Vooglaid oma saatesõnas ütleb, ei ole ju „käesolev raamat kirjutatud mitte selleks, et pakkuda lugejaile intellektuaalset naudingut, vaid selleks, et kutsuda inimesi täielikus aususes peeglisse vaatama ning langetama oma elu suhtes põhimõttelisi otsuseid. Igaüks peab valima, kummal pool rindejoont ta elukultuuri ja surmakultuuri vahelises võitluses seisab, sest halle tsoone ega erapooletust siin ei eksisteeri“ (lk 18).
Lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse, kuid kitsas on värav ja ahtake tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad. Elukultuuril ja surmakultuuril puudub igasugune ühisosa ning nende vahel ei ole mingit eikellegimaad. Püha Paulus nendib: Bonum est homini mulierem non tangere. Ei saa olla „natukene süütu“. Keegi muu ei suuda õppida seda laulu kui vaid need sada nelikümmend neli tuhat, kes on ära ostetud ilmamaalt. Need on need, kes ei ole endid rüvetanud naistega, nad on puhtad nagu neitsid.
Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.
