Tiina Ool ordineeriti 19. veebruaril Tallinna piiskoplikus toomkirikus ning 1. märtsist asus ta tööle Kuressaare Laurentiuse koguduse abiõpetajana. Eriti pidulikuks teeb sündmuse asjaolu, et tegemist on meie arvutuste kohaselt 100. vaimulikuga, kes on seatud EELK õpetaja ametisse pastoraalseminari rajamisest alates. Selle rõõmsa sündmuse kajastuseks palusime Tiina Oolil vastata mõnedele küsimustele.
Kerstin Kask (KK): Millised on olnud sinu kõige olulisemad verstapostid teel vaimuliku ametisse?
Tiina Ool (TO): Kõige olulisemana võin nimetada õpinguaastaid Usuteaduse Instituudis. Need aastad ei olnud minu jaoks mitte ainult teadmiste omandamiseks, vaid ka vaimulikuks kasvamiseks. Samal ajal sain üha enam abistada ka kodukoguduse õpetajat jumalateenistustel. Pastoraalseminari astumine ei tulnud mitte kergelt. Proovisin oma sisimas kaua vastu puigelda Jumala kutsele vaimulikuameti valikul, esitasin endale (ja Jumalale) üha uusi vastuväiteid, miks see amet ei ole minu jaoks. Mõne aasta pikkune laagerdumine oli hea aeg enda järgi katsumiseks ja nii võisin seminari astudes vaid nentida: „Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa.“ Samuti olen tänulik ka selle pooleteise aasta eest, mis jäi pastoraalseminari lõpetamise ja ordinatsiooni vahele. See oli tihe palveaeg, omamoodi prooviaeg, kui palju ma usaldan kõiges Jumalat.
KK: Mis sind töös kõige enam rõõmustab?
TO: Olen rõõmus ja tänulik, et saan teenida abivaimulikuna Kuressaare kogudust – kogudust, kus olen kasvanud ja kus minu eest on palvetatud. Eriliselt südames on aga mulle olnud ja on vaimupuudega inimeste teenimine. Oma esimese armulaua sain pühitseda kristliku liikumise „Usk ja valgus“ Kuressaare kogukonna palvusel. Ja seni on minu kolmenädalases vaimulikustaažis kõige kirkam päev, kui sain teha armulauaga jumalateenistusi Mõisamaa ja Koluvere hooldekodudes. Mõlemas hooldekodus kogunes jumalateenistusele kaks korda rohkem inimesi kui eelnevalt oletati. Koluveres sain ka käia majades, külastada neid, kes ei saanud jumalateenistusele tulla, ja sealgi armulauda jagada. Nii palju säravaid nägusid, kallistusi ja samas siirast ja harrast usku, mida seal kogesin! Teenida inimesi ja Jumalat – see ongi ju suur rõõm!
KK: Mida pead vaimuliku töö suurimateks väljakutseteks?
TO: Jagada oma aega nii, et kõigi tööde ja tegemiste kõrval oleks hingamisaega ka endale, aega nii puhkuseks kui ka enda vaimulikuks laadimiseks.
Veebiajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegium soovib värskele õpetajale Jumala õnnistust ning palju rõõmu ja jõudu!
