Arvamused

Progressiivsest ilmavaatest

Progressiivset kristlust on vahel vääriti käsitletud, mitte nii väga erinevana liberalistlikust kristlusest, mille radikaalsemates vormides justkui hüljatakse kristluse selline suur alustõde nagu inkarnatsioon. Arvan isiklikult, et isegi radikaalliberaalteoloogia ei saa lõplikult siiski läbi ilma traditsiooni toetuseta (ehkki küll modifitseerituna); juhul, kui see soovib jääda kristliku usundi piiridesse kasvõi näiteks kultuurkristlusena, tuleb tal ikka aeg-ajalt pöörduda põhitõdede juurde tagasi, olgugi et ümbertõlgendamise eesmärgil. Ta peab toitma oma „võõrustajalooma“, mille seljas parasiidina elutseb, sest see on talle eksistentsiaalselt oluline. Kui sureb esimene, sureb ka teine. Seepärast võib radikaalliberaalsust ikka näha konservatiiv-kiriklikes ringkondades kohalolevana või sellest mitte nii väga kaugele jäävana.

Liberalismi tonti ei peaks ületähtsustama, sest juba näiteks konservatiivne evangelikaal John Stott on viidanud asjaolule, et alates päevast, kui prantsuse üliõpilased ja töölised tulid Pariisis barrikaadidele ja asusid võitlema „autoriteetide“ – valitsuse, ülikooli, kiriku, perekonna, traditsioonide ja Piibli – vastu, on maailmas saavutatud mõningaid tõeliselt häid asju. Näiteks ühiskonna suurem avatus ja akuutsete probleemide arutlus.[1] Samuti on tunnistatud (näiteks N. T. Wright), et liberaalteoloogia esitatud väljakutse stimuleerib mõtlemist ja kriitikameelt, mis on arenguks (eriti akadeemiliseks) vältimatult vajalik. Kuid samas, kui radikaalliberaalteoloogia kipub usu traditsiooniliste vormide hülgamise tulemusena irduma pelgalt sotsiaalsesse sfääri, siis progressiivsel kristlusel on õnnestunud siduda radikaalsed traditsioonidevastased väljakutsed kummaliselt konservatiivse suhtumisega Jumalasse ja Pühakirja. Progressiivne kristlus on kombinatsioon või kesktee kahe usulise maailmavaate vahel, püüdes ületada dualistlikku pinget.

Keele tasandil sisaldab termin „progressiivne“ endas kasvamise, tõusmise ja tugevnemise tähendusi. Ka lingvistiliselt mõistetakse progressiivsust assimilatsioonina ehk ettepoole mõjuvana. Seega, progressiivsus ei tähenda kuidagi vana (traditsioonilise) hülgamist või selle unustamist. Vastupidi, see näeb vana kasutamist uue teenistuses ehk arengut väiksema valguse juurest suurema valguse suunas; baastõdede pinnalt varjatud tõdede poole.

Hans G. Gadamer on kirjeldanud oma hermeneutikas tõe tähendust varjamatusena, mida aletheia sisuliselt ongi.[2] Kuna varjatus ja salajasus kuuluvad mõlemad kokku, siis võib ka öelda, et uute tõdede avastamisel – või piibellikult öeldes, uutelt tõdedelt katte eemaldamisel (apokalypto) – toimub valgustumine (kryptos + apokalypsis = aletheia). Gadamer viitabki teadusele, mis muistse Kreeka arusaamise kohaselt ei olnud mitte loodusteadus (rääkimata ajalooteadusest), vaid matemaatika kui kõige täiuslikum tunnetusviis. Ja tõepoolest, see tunnetus on kogetav tehete puhul, mille tulemuse teadasaamisel kogeb rehkendaja valgustumist.

Kuid isegi matemaatikas on valgustumise tingimuseks teatud baasteadmiste eeldus – kasvõi näiteks korrutustabeli omandamine, mille kasutamisega saab katet eemaldada suurema või keerulisema arvväärtusega tõdedelt. Siin kohtame ka metoodilist problemaatikat. Kreeka methodos tähendab „järelekäimisetee“ ehk Gadameri järgi „alati jälle selle järele-käia-võimise“ tee. Võib esitada küsimuse, et kas taoline sama meetodi järele käimine ei vii meid jätkuvalt samadele tulemustele? On fakt, et ka meetod ise võib osutuda piiravaks uute tunnetuste kogemisel. Teaduses on see jääv dilemma, mis tähendab, et meetod peab olema pidevalt kontrollitav ja relevantselt kohaldatav. Kristluses võib see aga tähendada ka naasmist usaldusväärselt autoriteediallikate juurde, kasutades ajaloolis-kriitilist metoodikat.

Just seepärast ei alusta progressiivne kristlus Piibli autoriteediga, mis viib paratamatult biblitsismi, ega eralda Kristust tema kuulutusest, mis viib radikaalliberalismi. Progressiivne kristlus käsitleb Kristust ja kuulutust võrdse autoriteedina. Kaanon kaanonis ehk Kristuse isik ja tema sõnum Piiblis on baasteadmine, mille kaudu võib jõuda tuntu kaudu tundmatuni. Igas tekstis või narratiivis on tarvis jõuda selle elementaartuumani, mida saab leida esmalt üksikosi tervikust eemaldades, mitte seda kasvatades. Taoline deduktsioon peaks olema usaldusväärselt rakendatav methodos.

Kuna Piiblis kui kristluse alusdokumendis on samaaegselt materjali, mida raske mõista, ning materjali, mida ei anna enam lihtsamaks lihtsustada, siis on ka progressiivne kristlus uute uurimissuundade suhtes liberaalne ja akadeemiliselt kriitiline ning vanade suhtes konservatiivne ja ortodoksne. Termin „progressiivne“ iseloomustab neid, kes soovivad alal hoida mineviku väärtusi samas, kui nad liiguvad tuleviku suunas, mis on märkimisväärselt muutunud ja erinev; termin iseloomustab seega neid, kes soovivad mõista ajaloolisi religioosseid uskumusi seostatuna tänapäevase sekulaarse teadmisega. Kuid progressiivsed kristlased näevad väärtust pigem intellektuaalselt ausalt esitatud küsimustes kui absoluutsetes vastustes.

Lõpuks, on täiesti mõistetav, et sõnad „konservatiivne“, „liberaalne“ ja „progressiivne“ võivad meie seas muutuda kiiresti väärkasutatavateks, kui neid tarvitada normatiivselt ja poleemiliselt. Seepärast on siin esitatud argumentatsioon ajendatud ka pigem püüdest olla kirjeldav ja avatud objektiivsuse suunas – ehk progressiivne.

 


[1] Stotti arutluse kohta Piibli autoriteedi üle vt John R. Stott, Sissejuhatus piibliteadusesse (Tallinn: Logos, 2000), 139–157.

[2] Gadameri hermeneutika kohta vt Hans-Georg Gadamer, „Mis on tõde?“ – Filosoofilise Hermeneutika klassikat, tõlk Andrus Tool (Tallinn: Ilmamaa, 1997), 165–182.

 

 

Ergo Naab (1971) on Adventistide Koguduse Eesti Liidu Rakvere ja Jõgeva koguduste vaimulik, Eesti Piibliseltsi nõukogu ning Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoni liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English