Uudised ja oikumeenia

Peapiiskop Rowan Williams kõneles kirikute rollist ühenduses inimõigustega

Peapiiskop dr Rowan Williams (foto: Peter Williams/WCC)

Oma avalikus loengus 28. veebruaril 2012 Kirikute Maailmanõukogu[1] peakorteris ütles Canterbury peapiiskop Rowan Williams, et Inimõiguste ülddeklaratsioon on „ajalooline teetähis“, mis võib tema sõnul olla vahel „vääriti mõistetud“, eriti „kultuurikontekstides, kus valitsevad individualistlikud eeldused“.

Inglise Kiriku peapiiskop Rowan Williams kõneles inimõigustest, usust ja inimväärikusest, viibides visiidil Kirikute Maailmanõukogu keskuses Genfis.

Ta rõhutas, et inimõiguste keele lahutamine religioossest keelest ja religioossetest institutsioonidest tähendaks „kaotada midagi, mis on ajalooliselt otsustava tähendusega“.

Ta mainis olulist rolli, mis kirikutel oli Lõuna-Aafrikas ja Ida-Saksamaal, kus kirikute aktiivsel osalusel jaatati ja kaitsti universaalseid inimõigusi.

„Võitlus apartheidi (rassilise eraldatuse ja diskrimineerimise – toim) vastu oleks olnud Lõuna-Aafrikas ilma kirikute panuseta oluliselt teistsugune; ja Ida-Saksamaal oli kirik peaaegu ainuke koht, kus oli võimalik vaba arutelu ning sai luua teistsuguseid tulevikunägemusi,“ ütles peapiiskop.

Ta tegi ettepanekuid, kuidas ületada lõhet õigustest kõnelemise ja usuliste veendumuste vahel.

„Lõhe religioonide ja õigustest kõnelemise vahel on murettekitav seetõttu, et ülddeklaratsiooni keel on mõeldamatu ilma taolise moraalse universalismita, mille eest astub välja religioosne eetika,“ ütles peapiiskop.

Oma loengus juhtis peapiiskop kuulajate tähelepanu ka seadustele, mida kasutatakse seksuaalvähemuste, etniliste vähemuste ning ka religioossete vähemuste vastu. Käsitledes religioossete institutsioonide rolli, mainis ta Anglikaani Osaduse[2] järjekindlat toetust abinõudele, mis kaitsevad seksuaalseid vähemusi hirmutamise eest.

Religiooni roll inimõigustes

Peapiiskop nimetas religioonide rolli seoses inimõigustega oluliseks, kuna see ühendab osaduslikke ja kultuurilisi aspekte, mis sisaldavad mittenõustumist inimõiguste eitamisega.

„On otsustava tähtsusega, et ajastul, mis on sageli ühtaegu sentimentaalne, utilitaristlik ja kannatamatu, ei laseks me õiguste keelel liikuda liiga kaugele oma juurtest, mis asuvad pühaduse tunnustamises,“ ütles peapiiskop.

Ta rõhutas, et inimõigused saavad alguse inimväärikusest, mis nõuab hõlmavamat valmisolekut tunnustada ning avaramat kuuluvuse jaatamist.

„,Väärikuse kultuur‘ on näiteks see, kui isiku vabadus töötada või võimalus töötada on oluliseks moraalseks proovikiviks,“ ütles ta viidates õigusele tööle, nii nagu seda kirjeldatakse Inimõiguste ülddeklaratsioonis (artikkel 23).

Kirikute Maailmanõukogu sekretariaat, Oikumeenilises Keskuses[3] toimunud loengu korraldaja, pidas peapiiskopiga mitmeid kõnelusi, kus käsitleti kirikute ees seisvaid väljakutseid osalemisel inimeste õiguste kaitsel.

„Peapiiskop andis meile hea aluse arutelu jätkamiseks inimõiguste ning inimväärikuse – usule ja osadusse kuulumisele tugineva väärikuse – olemusliku sideme üle,“ ütles Kirikute Maailmanõukogu peasekretär õp dr Olav Fykse Tveit.

„See oli väga oluline innustus meie tööle inimõiguste nimel paljudes kontekstides, kus olukord ei ole hea ei inimväärikuse ega inimõiguste järgmise ja kaitsmise osas,“ lisas Tveit.

Allikas: WCC.

 

Peapiiskop Rowan Williamsi ettekande „Inimõigused ja religioosne usk“ täieliku teksti ning audiosalvestuse, samuti seda üksikasjalikumalt kajastava pressiteate leiab Canterbury peapiiskopi kodulehelt.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) sidemed Inglise Kiriku ja Canterbury peapiiskopiga ulatuvad kahe maailmasõja vahelisse perioodi. Alates 1994. aastast on EELK Inglise Kirikuga täielikus kirikuosaduses Porvoo Osaduse vahendusel, mis ühendab peamiselt Skandinaavia ja Baltikumi luterlikke ning peamiselt Briti saarte anglikaani kirikuid. EELK on Kirikute Maailmanõukogu liige alates 1963. aastast. Tihedat koostööd teeb Kirikute Maailmanõukoguga ka Eestis tegutsevaid kirikuid ühendav Eesti Kirikute Nõukogu.

 



[1] Kirikute Maailmanõukogu (World Council of Churches) on keskne oikumeenilise liikumise organ, kuhu kuulub üleilmselt 349 liikmeskirikut enam kui 120 maalt. Liikmeteks on enamik evangeelse traditsiooni suuri kirikuid (luterlased, reformeeritud, metodistid, baptistid jne), anglikaani kirikud, vanakatoliku kirikud ning enamik õigeusu ja vanu oriendikirikuid. Roomakatoliku kirik ei ole Kirikute Maailmanõukogu liige, ent teeb sellega mitmetes valdkondades koostööd ning on kahe keskse komisjoni (Usk ja kirikukord, maailmamisjon ja evangelisatsioon) täieõiguslik liige.

[2] Anglikaani Osadus (Anglican Communion) ühendab üleilmselt iseseisvaid anglikaani, resp episkopaalseid kirikuid, mis on täielikus osaduses Inglise Kirikuga, mida mõistetakse osaduskonna emakirikuna, ja eriti selle juhtiva peapiiskopi, Canterbury peapiiskopiga. Osaduskonda kuulub ca 385 piiskopkonda kokku ca 80 miljoni kristlasega.

[3] Oikumeenilises Keskuses Genfis paiknevad lisaks Kirikute Maailmanõukogule mh järgmiste organisatsioonide ja osaduskondade keskused: Euroopa Kirikute Konverents, Rahvusvahelised Oikumeenilised Uudised, Luterlik Maailmaliit – Kirikute Osadus, Reformeeritud Kirikute Maailmaosadus ja Rahvusvaheline Kristlike Üliõpilaste Ühendus. Samuti on see asukohaks Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi, Moskva Patriarhaadi (Vene Õigeusu Kiriku) ja Metodisti Maailmanõukogu püsivatele delegatsioonidele.

 

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English