„Rituaal – usu- või kombetalituse kord, tavandite kogum; loomadel sotsiaalse signaalina toimiv käitumistava“ (ÕS 1999).
Hommikune kohv, jalgade pühkimine enne uksest sisse astumist, käepigistus peale tehingu sooritamist – kõik need ja paljud teisedki on rituaalid, mida sooritame igapäeva elus. Need toimingud on muutunud juba nii tavaliseks, et me ei mõtle nende tagamaadele ega päritolule. Rituaalid ja tavad on olnud ja küllap ka jäävad meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Tänapäeva inimene ei mõtestagi tihti oma teatud toiminguid rituaalina, oleme lihtsalt harjunud nii tegema või toimetama.
Igaüks loob enda jaoks oma rituaalid. Sellised, tihti vägagi lihtsad tavad, elavad ja muutuvad koos inimese endaga. Küpsemaks saades tunduvad mõned noorpõlve rituaalid lapsiku või naeruväärsenagi. Ajuti on need aga üliolulised ja möödapääsmatud. Olgu siis nendeks rituaalideks head ööd musi koos kassiga või pühapäevahommikused pannkoogid viigimarjamoosi ja piimaga.
Rituaalide püsimine sekulaarses (versus religioosses maailmas) on kindlasti üheks põhjuseks, miks me seostame end rohkem või vähem erinevate kultuuriruumidega. Jälgides erinevate rahvaste ja religioonide tavasid, märkame, et paljud rituaalsed tegevused on omased erinevatele usunditele või vähemalt on sarnane nende sügavam tähendus. Veelgi enam, loomade käitumises võime samuti näha rituaalseid tegevusi. Eelkõige on need jälgitavad paaritumisperioodil ja järglaste eest hoolitsemisel. Kindlakskujunenud käitumisega antakse paarilisele vihjeid vastassugupoole esindaja võimekusest ja tugevusest. On arvatud, et siin peitub ürgne instinkt saada kõige tugevamad ja tervemad järglased. Paljude linnuliikide värvikirevat pulmarüüd on loodusteadlaste poolt peetud samuti teatud mõttes rituaalseks. Rituaalsed puudutused on loomalastele enamasti kindla informatsiooniga (käsk, keeld, hoiatus vms). Huvitav on see, et nende liigutuste tähendus kandub loomariigis edasi põlvest põlve.
Inimeste maailmas on rituaalidel aga oluliselt erinev sisu – me mitte ainult ei pea neid sisukaiks, vaid me oskame neid ka mõtestada, siduda need erinevate tõekspidamiste, emotsioonide ja aja kulgemisega.
Rituaal jääb rituaaliks seni, kuni on selge, mida rituaal tähendab, mis on rituaali olemus, millised nähtused, seosed ja vormid on selle rituaali loomisel, tekkimisel olnud ja on siiamaani (A. Turovski, 2007).
Ilmalikus maailmas toimivad rituaalid ja tavad lähtuvad ju paljuski religioossest mõtlemisest. Tänapäeva inimene, kes on kasvanud mõnes mõttes suurte protesteerimiste ajastutel (hipiliikumine, seksrevolutsioon) vastandab end paljuski traditsioonilisele religioossele maailmale. Vastandab traditsioonilisele ja samas tugevdab alateadlikult sidemeid jõulise pärandiga. Tänapäeva rituaalide seotusest religioosse, meie mõistes kristliku traditsiooniga, võib tuua ohtralt näiteid igapäevaelust. Ülipopulaarsed rebastenädalad gümnaasiumides ja ülikoolides on ju oma olemuselt samad, mis pühitsus- või ka initsiatsiooniriitused. Maailma kõrgmood toob aksessuaaridesse roosipärja ja mitte religioosse palvekeena, vaid ehtena. Ja kui paljude igapäevasesse keelekasutusse kuuluvad fraasid: „issand jumal“ või „tule taevas appi“. Keeleteadlased ütleksid, et tegemist on ühe või teise inimese kõne parasiitväljenditega.
Selline käitumisviis ja reaktsioon olukordadele ning sündmustele, mis kuuluvad loomupäraselt meie ellu, on turvaline, sageli teadvustamata norm. Tarvitseb vaid sattuda teistmoodi keskkonda, kui tunneme millestki olulisest puudust. Tavaliselt ei oska me seletadagi, miks. Me lihtsalt oleme harjunud teatud asjade ja tegevustega kindlatel aegadel. Siin ka üks isiklik kogemus: paar aastat tagasi olin jõulude ajal koos isaga Iisraelis. Kuigi paljud paigad, mida külastasime, on läänemaailma inimeste jaoks selgelt seotud jõulude ja Jeesuse eluga, elab Iisraeli riik sel ajal oma tavapärast elu. Ei jõulumuusikat ega väljamüüke ega jõulupuid kaunistamas linnaväljakuid. Ja tõelised jõulud algasid minu jaoks ikkagi siis, kui hotelli fuajees nägin ilutsemas kaunistatud jõulupuud. Mis siis, et alles mõni tund tagasi olin olnud Petlemmas jõulusõime juures.
Rituaalid religioosses ühiskonnaski on suundumas teatud muutuste teele. Näiteks võiks tuua Nepali hinduismi. Traditsiooniliselt on septembris-oktoobris toimuva dashain-festivali kaheksandal päeval toodud vereohvrit tänutäheks jumalatele, kes saavutasid võidu deemonite üle ning kindlustasid maailmas hapra, aga püsiva tasakaalu. Kaasajal on aga üha rohkem inimesi, kes käivad küll ohverdamas, kuid kitse või kodulinnu veristamise asemel lüüakse altaril katki küps kookospähkel. Selle rituaali muutumise põhjuseid võib olla mitmeid. Esmaselt võiks ära mainida seda, et kõik religioonid hakkavad tasapisi liikuma nüüdisaja normidega ühtlustumise poole. See tähendab seda, et soovitakse ikka ja jälle, olenemata oma usutunnistusest, sarnaneda ülejäänud maailmaga. Teiseks säärase rituaali kohastamise põhjuseks võib olla inimeste mõttemallide muutumine, nende kohandumine kaasaja uute elunormide ja ka elustandarditega. Pean silmas seda, et inimestel ei ole enam mugav võtta teiselt elusolendilt elu, ka religioossel eesmärgil. Mõnes mõttes joonistub siin välja religioonidele üldomane nõue – ei tohi tappa –, mis võimendub kindlasti hinduistliku mõttemaailma kontekstis, kus elu ja uuestisünd on loomulikuks osaks kogu elava toimimises. Seega, rituaali väline muutus otsekui rõhutab veelgi suuremat õilsust ja lugupidamist just nimelt elava suhtes.
Läänemaailmas üldiselt levinud arusaama järgi on üks jõulisemalt rituaalidest kinni pidavaid ühiskondi juutide oma. Seda usutakse nii Iisraeli riigis kui ka diasporaas elavate juutide kohta. Väga vanad ning kanoonilised tavad ja rituaalid on täitmiseks ilma vähimategi muutusteta. Vähemalt nii tundub see esialgu. Hingamispäeva ehk sabati tähendust on juutide juures muidugi võimatu alahinnata. On isegi öeldud, et just sabati pidamine aitas juutidel diasporaas jääda truuks oma esivanemate pärandusele ja säilitada identiteet. Siiski on tänapäeva Iisraeli elanikkonnast tõsiusklikke vaevalt 20% elanikkonnast ja siingi saame rääkida muutustest rituaalides. 21. sajandi elurütm ja kiire tempo seab siin uued ja ürgsele käsuõpetusele tihti vastandlikud normid. Sabat on paljude juutide jaoks muutunud mõnusaks puhkepäevaks, mil ollakse koos perega. Kaasaeg on siin varjutanud absoluutse töötegemise keelu, sest elustandardid on niivõrd muutunud ja kvaliteetaeg koos perega ei ole mõeldav ilma kaasaja hüvedeta. Poeglaste ümberlõikamine või pühitsustseremoonia bar mitsva on kujunemas mitte niivõrd religioosse sisuga riitusteks kuivõrd traditsiooni järgimiseks. Semiidi rahvaste rituaalne ümberlõikamine, mis juutide juures on olnud märgiks Jumala ja Aabrahami ja tema järglaste vahelisest liidust, on aga läänemaailmas ammugi saanud hoopis teise sisu ja kindlasti on see pigem esteetiline kui religioosne. Eestis tehtavatest ümberlõikamisoperatsioonidest juutide hulgas on vaid mõned üksikud seostatavad religioossete tavadega (dr Evo Kaha 2011, suuline märkus).
Lapse sündimine perre, täiskasvanuks sirgumine, abiellumine ja surm on inimese elukaares olulisemad murranguhetked, mil kiriku tegevus lõikub inimese eluga (M. Tiitus, „Kiriklikest ja ilmalikest siirderiitustest“). Inimese elu koosnebki paljudest üleminekutest, kus tema seisund muutub. Ristimisel saab temast kogukonna liige, leeriõnnistamisel tunnistatakse laps täiskasvanuks. Sünd, puberteediiga, kihlus, abielu, surm – neid üleminekuid on oluliseks peetud, sest puudutavad kogukonda tervikuna. Väga paljud rituaalid, millest peetakse kinni, on seotud just selliste eriliste perioodidega inimese elus.
Inimestele on oluline tunnetada tuttavat, järgiproovitut, kindlat. Põlvkondadevaheline side kinnistub rituaalidest kinnipidamises. See loobki turvatunde, teadmise, et ei olda üksi. Samasugust käitumist on loodusteadlased kirjeldanud ka loomariigis.
Ühtekuuluvuse loomine läbi kindlakskujunenud tegevuste ja tavade. See, kes teeb seda, on meiega. See on nagu omamoodi salakeel, mis on mõistetav ja aktsepteeritav ainult teatud inimeste poolt. Inimene otsib maailmas turvalisust ja seda pakubki rituaal. Kasvõi muutununa on see ikkagi võimalus olla osaleja kogukonna tegemistes. Mitte keegi ei taha olla kõrvalseisja, pealtvaataja.
Ja lõpuks jääb ikkagi küsimus, milleks rituaalid. Vastus peitubki ilmselt sügavamal inimloomuses. Oleme ikka otsijad, kes kasvõi alateadlikultki soovivad leida vastuseid igavikulistele küsimustele.
Kasutatud kirjandus:
Partridge, C. (2006) Maailma usundid. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Halme, L; Parviola, J; Sjöblom, T; Vaaramo, R. (2010) Usundid: müüdid, jumalad, tavad, sümbolid. Tallinn: Koolibri.
Erelt, T. (toim) (1999) Eesti keele sõnaraamat. ÕS 1999. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Jürgenstein, T.; Schihalejev, O. (2011) Usundimaailma suured küsimused. Tallinn: Koolibri.
„Rituaalne käitumine loomadel“ (2007) St. Simonis, 22.03.2007, http://simuna.wordpress.com/2007/03/22/rituaalne-kaitumine-loomadel/ (26.01.2012).
Tiitus, M. (2009) „Kiriklikest ja ilmalikest siirderiitustest,“ Eesti Kirik, 19.08.2009, http://www.eestikirik.ee/node/7798 (23.01.2012).
Maria Roberta Org (1996) on Tartu Katoliku Kooli õpilane.
