Kui varajase kristluse aegadest pärineb ütlemine unus Christianus nullus Christianus, siis kaasaja religioossust iseloomustavaks väljendiks peetakse eelmisele vastandlikku believing without belonging.
Jeesus seadis armulaua ööl, mil ta ära anti. Tema kogudus oli laiali pudenemas: Juudas oli Jeesust ära andmas, Peetrus teda salgamas, ülejäänud jüngrid tema juurest põgenemas. Sel murenemise ja hajutamise hetkel andis Jeesus oma jüngritele oma ihu osaduse. Believing without belonging ajastu sarnaneb kaheteistkümne jüngri hajutamise ööga. Seepärast tundub olevat õige aeg järgi mõelda, mis õieti toimub siis, kui kogudus on koos selleks, et pühitseda armulauda. Järgnevalt vaatleme lähemalt missa ordinaariumi vormeleid Kyrie, Gloria, Sanctus ja Agnus Dei.
Armulaud vajab ettevalmistust, sest armu ei saa haarata möödaminnes nagu mütsi riiulilt. Kristuse ihu osadusest osasaamine eeldab ka kristlaste koosolemist ihu ja hingega. Jumalateenistuse liturgia, millesse armulaud on mähitud, suunab meid samm-sammult sellesama ihu osaduse suunas, et ristirahvas ei pudeneks laiali, ei muutuks nullus Christianus’eks.
Kyrie eleison
Inimene ei saa astuda Jumala ette oma õigust nõudes, vaid ainult armu ja halastust paludes. Liturgias vormub uskliku igatsus Jumalaga kohtuda sõnadepaari kyrie eleison. Et seda vormelit mõista, peame esmalt vaatama lähemalt sõna kyrie.
Sõnad „isand“ ja „Issand“, mida eesti keeles on võimalik eristada, ei ole niisama selgelt eristatavad kreeka keeles (ja enamikes teistes keeltes) ning neil on Uues Testamendis eri tähendusi. Aga selle, kui oluline on mõiste kyrios Kristusega seotuna, toovad esile kaks kirjakohta: Rm 10:9 järgi sõltub sellest inimese õndsus; Fl 2:5–11 inimeste poolt Jeesuse Kristuse oma Issandaks tunnistamine on kogu Jumala päästetöö eesmärk.
Kyrie iseenesest on vokatiiv („oo isand/oo Issand!“) sõnast kyrios. Vokatiiv rõhutab pöördumise tugevdatud emotsionaalsust, tungivat soovi. Paraku ei kajastu kyrie vokatiiv vastava eestikeelse vormeli grammatikas.
Nüüd vaatame lähemalt verbi eleeō. Seda võib eesti keelde tõlkida kahte moodi: „armu heitma“ või „halastama“ – ja huvitaval kombel on ida ja lääne kirik Eestis võtnud liturgias kasutusele erinevad tõlked – lääne kirikus „Issand halasta“ ja ida kirikus „Issand heida armu“. Küllap on see asjaolu seotud meie piiblitõlke ajalooga. Wastses Testamendis (1686) on näiteks Mt 15:22 tõlgitud „heida armo minno pähle“, aga esimeses eestikeelses Piiblis (1739) „hallasta minno peale“. Paistab, et „armu heitma“ on arhailisem, lõunaeestikeelne väljend ja „halastama“ uuem, põhjaeestikeelne vaste. Esimene tõlkevariant kõlab rohkem pöördumisena kuninga poole („Kristus Pantokrator, heida armu“), teine pöördumisena ennekõike Lunastaja poole ja tundub seepärast hoidvat madalamat profiili („rohkem nagu pimedad tee ääres, kust Jeesus läheb mööda“).
Kyrie eleison vormelina on olemas juba Vanas Testamendis, Septuagintas näiteks Ps 6:3; 9:14 või Js 33:2. Sealgi paistab see olevat pool-liturgiline hüüd. Eesti keelde on need Vana Testamendi kirjakohad tõlgitud „Issand, ole mulle / meile armuline“ (mitte „Issand, halasta“).
Mt 15:22 ja Mt 9:27 (pimedate hüüd) kohaselt on kyrie eleison palvehüüd haigete eest. Liturgias kujunes alates Apostellikest Konstitutsioonidest (4. saj) kyrie eleison’ist kristliku jumalateenistuse osa kui palvehüüd, mis kuulus eestpalvete juurde.
Kui roomlaste aladel sai kreeka keele asemel valdavaks ladina keel, muudeti ka jumalateenistused ladinakeelseks. Kyrie eleison säilis liturgias ainsana kreekakeelsena. Rooma liturgias lisandus Kyrie eleison’ile Christe eleison.
Hilisema Kyrie tekst koosneb kolmest fraasist: Kyrie eleison – Christe eleison – Kyrie eleison. Kui EELK (olgu siis vana või uut liturgiat) võrrelda õigeusu pühapäevase ehk Basilios Suure ja Johannes Kuldsuu liturgiatega, siis viimastes kordub: „Issand, heida armu“ kuuskümmend kuus korda pluss üks, mida diakon ütleb vaikselt. Kuuekümne kuuest korrast mõne kõrvust või mõtetest mööda laskmist võid endale lubada, ent kui kyrie kõlab vaid üks kord, siis on parem kohal olla ja kogu hingega kaasa paluda.
Gloria
Gloria tuleb otse jõuluevangeeliumist Lk 2:14, kuid ka sellel liturgia laulul on oma eellugu Vanas Testamendis. Kreeka doxa vasteks heebrea keeles on kavod. Vastava verbijuure esimene tähendus on „raske olema“, „kaalukas olema“, sellest tulenevalt on ta ka „rikas olema“, „auline olema“, „aupaistet omama“ jne. See sõna esineb Vanas Testamendis sageli profaanses kontekstis ja seotuna inimestega, midagi, mis on seotud rikkusega ja mis avaldab teistele inimestele muljet, näiteks 1Ms 13:2.
Seoses Jumalaga omandab kavod teise tähenduse. See on endiselt midagi, mis avaldab inimestele muljet, aga nüüd lähtub see Jumalast ja ei ole seega võrreldav inimese kavod’iga. Kavod on seotud Jumala eneseilmutusega. Läbi kogu Vana Testamendi on Jumal nähtamatu, aga Ta võib end kuulutada, ilmutada, manifesteerida läbi kevod-jhvh, näiteks 2Ms 24:16j. Transtsendentne ja kujuteldamatu Jumal saab kavod’i kaudu kohalolevaks ja inimestele nähtavaks-kogetavaks, sest Tema ise tahab end ilmutada.
Heebrea kavod’i kreekakeelse vaste doxa võib eesti keelde tõlkida mitme erineva sõna abil: „au“, „hiilgus“, „auhiilgus“, „kirkus“. Liturgiasse, vähemasti Gloria-vormelisse, on sellest sõnavalikust läinud kasutusele lühim variant „au“. Ühe teise jõulöö sündmusi kajastava piiblisalmi Lk 2:9 teekond läbi eesti piiblitõlke ajaloo näitab doxa tõlkimise võimaluste rohkust. Wastses Testamendis seisab selle koha peal „Issanda Auwustus paist neide ümbre“, 1739. a piiblitõlkes „Issanda au paistis nende ümber“, 1968. a piiblitõlkes „Issanda auhiilgus paistis nende ümber“ ja viimases piibliväljaandes (1997) „Issanda kirkus säras nende ümber“.
Väljend „au andma“ erineb mõnevõrra väljendist doxa kyriou (Lk 2:9), mis väljendab selgesti meeltega tajutavat Jumala ligiolu. Au andmine on inimlik tegevus, au ilmumine jumalik eneseavaldus. Siit tuleneb ka küsimus: kui asjakohane on meie keele eripärast tingitud gloria in excelsis Deo tõlge, mis lisab sellesse vormelisse verbi?
„Au olgu“ paneb rõhuasetuse sellele, et inglid (ja ka vaimulik jumalateenistusel) annavad au Jumalale. Algtekstis inglid mitte lihtsalt ei kiitnud Jumalat, vaid kuulutasid tema kohalolu selles hetkes. Seda aspekti annaks vast selgemalt edasi tõlge „Au Jumalal kõrges!“ Kreeka ega ladina keel ei eelda siinkohal verbi kasutamist.
Ühe traditsiooni kohaselt kasutati Gloria’t Rooma riituses esmakordselt euharistiaga seotuna paavsti poolt jõuluöö missal. Palju sajandeid oli Gloria jumalateenistusel reserveeritud jätkuvalt piiskopi jaoks. Seitsmendal sajandil võis juba ka tavaline preester seda laulda, aga temagi esialgu ainult ülestõusmispühadel. 11. saj-ks oli Gloria kujunenud iga piduliku jumalateenistuse osaks. Bütsantsi riituses retsiteeritakse Gloria’t tänini vaid pühapäeva ja pühade hommikupalvustes mitte peajumalateenistuses.
Sanctus
Kyrie ja Gloria on valmistanud koguduse ette Sanctus’eks. Püha, õigemini kolmkordpüha, asub liturgiliselt armulauaga jumalateenistuse keskpunktis. Sanctus’es ühinevad kogudus ja inglid kooriks juba teist korda. Ainult et kui Gloria’t on nimetatud Luuka evangeeliumi kontekstist lähtuvalt hymnus angelicus’eks, sest seda laulsid inglid laskudes taevast maa peale, siis Sanctus on nii Vanas kui Uues Testamendis ühtmoodi samuti taevaste olendite laul, aga see kõlabki taevas! Seda on kuuldud nägemuses ühe maise inimese, vastavalt prohvet Jesaja ja Nägija Johannese poolt. Mitte taevased olendid ei laskunud maa peale, vaid nägijad võeti vaimus taevasse. Piir maise ja taevase tegelikkuse vahel muutub Sanctus’es eriti õhukeseks või kaob sootuks.
Vormeli süda toetub Js 6:3-le. Heebrea keeles antakse ülivõrret edasi kordustega. Kahekordne püha oleks väga püha, kolmekordne on ülipüha. „Püha“ võiks tähendada ka moraalset täiuslikkust, kuid siin märgib ta ennekõike transtsendentsust, midagi täiesti teistsugust, midagi mis on omane vaid Jumalale. Üleni püha, patuta, maistest asjadest eraldiolev, puutumatu, rikkumatu. Püha on midagi niisugust, mida inimesed ei saa näha, isegi seeravid ei saanud, sest kahe tiivaga katsid nad oma palet. Inimesed saavad vaid näha Jumala Gloria’t, mida peegeldab kogu loodu ja on kord vähem kord rohkem kogetav ka inimmeeltega. Aga kui inimesele on siin elus antud võimalus kiita Jumalat nagu seda teevad inglid taevas, siis on talle samas antud ka võimalus jagada sama rõõmu, mis on inglitel taevas.
Jumal on vägede Issand, Iisraeli sõjapealik. Tema on kogu maailma ja kõigi rahvaste valitseja. EELK liturgias, nii vanas kui uues, on kasutusel heebreakeelne laensõna Seebaot / Sebaot. Eestikeelses katoliku kiriku liturgias aga on sama koha peal kasutusel väljend taevavägede Jumal. Professor Evald Saag on oma loengutes kasutanud siinkohal eestipärast kujundit „Malevate Issand“.
Nägemuses lendas pärast kolmkordpüha kuulmist Jesaja juurde üks seeravitest, käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ingel puudutas inimese suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud“ (Js 6:6j). Liturgias eelneb Sanctus’e laulmine armulauale. Varsti pärast Sanctus’e laulmist puudutavad armulaua annid uskliku huuli.
Kahtlemata oli trishagion juba Jeruusalemma kultuse liturgia püsiv osa. Taevase jumalateenistuse olemus on maise jumalateenistuse eeskujuks ja selle kujutis peegeldub Jumala rahva liturgia korras. Seda vormelit lauldes kohtuvad taevased väehulgad ja maine kogudus, juudid ja kristlased, ida ja lääne kirikud. Kõik nad tunnistavad, imetlevad ja austavad üheskoos Jumala pühadust.
Agnus Dei
Vormeli nimetus tuleneb Jh 1:29 ladinakeelsest tõlkest, mis esitab Ristija Johannese osutust Jeesusele: ecce agnus Dei qui tollit peccatum mundi. Kuid sellegi vormeli juured ulatuvad tagasi Vanasse Testamenti.
Omamoodi eellugu on 1Ms 3:21. Pärast pattu langemist ei kõlvanud inimesel seista Jumala ees nii, nagu ta oli. Seda taibates õmblesid inimesed viigilehti kokku ning tegid enestele põlled, kuid inimese oma jõust ja nõust ning taimede abist jäi väheseks. Jumal tegi ise (!) neile nahkriided. Nahkriided pidid olema valmistatud mõne looma nahast ja see omakorda tähendas tolle süütut surma.
Otseselt talle kohtame kõigepealt 1Ms 22:7j Iisaki ohverdamise loos. Seejärel on tallest juttu 2Ms 12, kus paasatalle veri kaitseb israeliite. Js 53:10 kohaselt annab Tall end ise süüohvriks ja teeb paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd (53:11). Samast kirjakohast lähtuvalt kuulutab Filippus Etioopia kojaülemale evangeeliumi Jeesusest (Ap 8:33–35).
Kogu eelpoolnimetatud vanatestamentlik ohvritalle sümboolika on tuttav ka Ristija Johannesele ja sellelt aluselt lähtuvalt osutab ta Jeesusele: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu“.
1Pt 18:19 on kirjutatud: „teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega“. Ilmutusraamat lausa kubiseb Talle piltidest.
Kui kogudus laulab Agnus Dei’d, on see justkui tema reaktsioon Ristija Johannese üttele Jumala Talle kohta. Kogudus vaatab Kristuse ohvri peale, kes tema eest on surnud.
Ristija Johannese ecce! eeldab silmade avamist ja pilgu tõstmist. Nägemine vaimulikus mõttes tähendab siinkohal Jeesuses Jumala ohvritalle nägemist. 1Ms 22:13j „tõstis Aabraham oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni. Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel. Ja Aabraham pani sellele paigale nimeks „Issand näeb“. Seepärast öeldakse tänapäevalgi: „Issanda mäel Issand näitab end“.“ Kristuses me näeme Jumala tegelikku palet.
Agnus Dei liitis Rooma missa ordinaariumi osaks paavst Sergius I († 701). Varem oli see olnud osa pühakute litaaniast. Algselt ei olnud kordamise arv piiratud, 9. saj muutus see arv kindlaks. Kleerus ja kogudus laulsid Agnus Dei’d kordamööda leivamurdmise ajal. Sellele lisandus hiljem palvehüüd miserere nobis ning 10. saj lisandus veel dona nobis pacem.
Õigeusu kiriku liturgias on Agnus Dei asemel preestri ja diakoni ühine kolmekordne vaikne palve, millele järgneb armulaualeiva tõstmine / kõrgutamine (Talle ülendamine).
Kokkuvõtteks
Eraldi võetuna ei ole ükski missa ordinaariumi vormel täpne ega ammendav. Kogu kiriku liturgiakeelt saadab tõdemus, et üksikud sümbolid ei ütle kunagi kõike. Nad jutustavad küll loo, aga mitte kogu lugu. Nad võtavad fookusesse ühe aspekti, aga mitte kõiki aspekte. Kyrie, Gloria, Sanctus ja Agnus Dei on otsekui muinasjutulised seitsmepenikoorma saapad. Igaüks neist viib liturgias osaleja hiiglaslike sammudega usu eesmärgi poole, kui vaid inimene suudab pühenduda ja usus kaasa astuda. Väljaspool kirikut suhteliselt tavalisena või arusaamatutena kõlavatest sõnadest ja sõnade ühenditest saavad jumalateenistusel saladuse uksed, mis aitavad minna lähemale Kristuse ihu osadusele ja pühast osasaamisele.
Kasutatud kirjandust:
Cobb, Peter G. (1989) „The Liturgy of the Word in the Early Church“ – The Study of Liturgy. Eds. C. Jones, G. Wainwright, E. Yarnold. 9. impr. London: SPCK.
Crichton, James D. (1989) „A Theology of Worship“ – The Study of Liturgy. Eds. C. Jones, G. Wainwright, E. Yarnold. 9. impr. London: SPCK.
Kittel, Gerhard (1935) „δοκέω, δόξα, δοξάζω…“ – Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, II Bd. Hrsg. Gerhard Kittel. Stuttgart: Kohlhammer, 235–258.
Rad, Gerhard von (1935) „כְּבוֹד im AT“ – Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, II Bd. Hrsg. Gerhard Kittel. Stuttgart: Kohlhammer, 240–245.
Wildberger, Hans (1972) Jesaja. 1. Teilbd.: Jesaja 1–12. Biblischer Kommentar: Altes Testament, 10/1. Neukirchen: Neukirchener Verlag.
Mare Palgi (1973) on EELK Kose Püha Nikolause ja Tuhala Kaarli koguduste õpetaja.
