Uudised ja oikumeenia

Jeruusalemma ringkonnakohus langetas otsuse seoses antiikesemete võltsimise süüdistusega

Neljapäeval, 14. märtsil, avaldati Jeruusalemma ringkonnakohtu kohtuniku Aharon Farkashi otsus tähelepanuväärses ja mõjukas arheoloogiliste võltsingute kaasuses. Viimased kaks süüdistatut, antiikesemete koguja Oded Golan ja antiikesemete vahendaja Robert Deutsch, vabastati süüdistusest. Kohtuotsus ei laiene kaasusest puudutatud antiikesemetele. Vaidlus jätkub.

Kohtuotsus puudutab otseselt kõiki südikaid piiblilugejaid, kes hindavad Piiblis nimetatud tegelasi, sündmusi või objekte kinnitavaid uudiseid arheoloogilistest leidudest. Kümme aastat tagasi jõudis avalikkuse ette rida leide. Kuulsaimad nendest on ossuaar ehk keraamiline kirst lahkunu luude hoidmiseks, mille raidkiri omistas selle „Jaakobusele, Joosepi pojale, Jeesuse vennale“, ning vanaheebrea raidkirjaga kivi, mis kinnitab Juuda kuningas Joase renoveerimistöid Jeruusalemma templis 9. saj eKr. Mõlemad „tõestavad“ usklikele olulisi asju: kristlastele, et Jeesus oli tõesti olemas, ja juutidele, et Jeruusalemmas oli 9. saj Saalomoni tempel. Teaduse ja veel rohkem populaarteaduse maailmas laineid löönud esemed on sundinud teadlasi mitte ainult vaidlema, vaid ka üksteist süüdistama.

„Mida me oleme püüdnud siin teha, on luua rahvusvaheline pretsedent,“ kommenteeris kohtuprotsessi üks riiklikest süüdistajatest Dan Bahat ja lisas: „See on esimene kord, kui keegi tõi antiikesemete võltsimise kohtu ette“. Iisraeli politsei ja muinsuskaitseamet deklareerisid kohtuprotsessi alguses, et on avastanud laialdase pettusevõrgustiku, ent peavad nüüd tunnustama kohtuotsust. Vaatamata lugematule hulgale uuringutele kõige moodsamate vahenditega ei ole õnnestunud tõestada ei vaidlusaluste esemete, eelkõige nendel olevate raidkirjade ehtsust ega võltsiseloomu. Kohtunik Farkash kommenteeris juhtumit nii: „Süüdistajal ei õnnestunud süüdistusest tõestada rohkemat kui põhjendatud kahtlust, et ossuaar on võltsing ja et hr Golan või keegi tema tellimuse alusel on selle võltsinud.“ Kohtunik ütles ka: „Ei saa öelda, et raidkiri ossuaaril on päris ja autentne ning on kirjutatud 2000 aastat tagasi.“ Ta tunnistas lugematute eksperthinnangute kuulamise järel nende vastuolulisust ja ebapiisavust kellegi süüdismõistmiseks.

Ent kohtunik on oma otsust kommenteerinud ka nii: „Absoluutne tõde polnud Golani juhtiv lambike“. See puudutab otseselt kaasaegset antiikesemete turgu, musta turgu ning eelkõige piibliarheoloogiat. Viimane on väga keerukas ettevõtmine, samas suures ohus ennatlike otsuste ja võltsingute tõttu. Kaevamisi tuleb läbi viia väga hoolikalt, leide tuleb konserveerida, säilitada, leiukonteksti kirjeldada ja leide publitseerida erakordse põhjalikkusega. Eriti konkreetsed olud, arheoloogiline kihistus, naabruses leiduvad esemed jne, mille keskel leid esile tuleb, ütleb eseme kohta rohkem kui ese ise. Iga eksimus või tahtlik väärtegu moonutab arusaamu muistse Iisraeli ajaloost ning piiblitekstide tekkimise kontekstist. Sellele lisandub moraalne kahju, mis tekib, kui vääruudis mõnest leiust põhjustab kogu maailma kristlastes pikaks ajaks petlikku eufooriat, enne kui eseme võltsolemusele jälile jõutakse.

Kõige keerulisem ongi olukord antiikesemete turul liikuvate esemetega, sest nendel puudub leiukontekst ja selle usaldusväärne kirjeldus. Au- ja saamahimu, aga ka soov kinnitada Piibli ütlusi ajalooliste tõenditega esile kutsunud hulga võltsinguid. Epigraafiliste tekstide uurija professor Christopher A. Rollston Emmanueli Kristlikust Seminarist USA-st ütleb, et „jääb faktiks, et võltsinguid on tehtud rohkem kui kakstuhat aastat ja ma ei näe, et see muutuks. Tegelikult ei muutugi kunagi… sest põhjusi võltsinguteks on palju, äraostetavusest /…/ poliitika- ja religioonivallani“. Antiikesemete turult ostetud esemete saatus on aga teaduslikus mõttes ette määratud. Neid ei saa iialgi usaldada sajaprotsendiliselt, isegi siis, kui tehakse kindlaks, et materjal või ese, millele nt raidkirju võltsitakse, ongi ehtne ehk 2000 või 3000 aastat vana.

Mainzi ülikooli piibliheebrea ja epigraafika lektor Reinhard G. Lehmann on kirjutanud „Joase raidkirja“ käsitledes järgmised read: „/…/ võltsijad panustavad kogu oma jõu, oskuse ja teadmise, et petta nii-nimetatud „kõvasid teaduseid“, aga neil ei ole õnnestunud petta filolooge ja paleograafe: sellel, kes on võimetu mõtlema ajaloolisuse, ajaloolise lingvistika või kõrgema kriitika kategooriates, kes loeb Piiblit äärmiselt konservatiivse hermeneutika abil ja loeb heebrea keelt ilma igasuguse filoloogilise kihistamiseta /…/, pole vahendeid ega isegi tahtmist neid petta.“

Teaduse ja absoluutse tõe huvides ei ole võimalik kahjuks iialgi väita, et kahtlasest kontekstist pärit esemed midagi tõestavad. Isegi laialdaselt aktsepteeritud ja otse kaevamistelt ilmsiks tulnud leidude puhul, nagu näiteks Tell Dani raidkiri, millel oletatavasti on nimetatud „Taaveti koda“ ehk dünastiat, on teadlasi, kes kahtlevad nende autentsuses. Siit järeldub aga, et me saame midagi teada vana Iisraeli või Jeesuse aja kohta mitte üksikute detailide põhjal, vaid ainult üldpildi põhjal, mis tekib lugematu hulga pisiasjade kooskõlas.

 

Allikad: American Schools of Oriental Research blogilehekülg, NewsFeed Researcher, Christopher A. Rollstoni koduleht, Reinhard G. Lehmanni artikkel.

 

Märkus: reedel, 16. märtsil, üleval rippunud uudis sisaldas valeinformatsiooni. Toimetus vabandab eksitamise pärast ja tänab teadlikku lugejat Ain Riistanit. Siinne on parandatud ja oluliselt täiendatud uudis.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English