Aasta alguses ilmus Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) egiidi all ning Eerik Jõksi koostatuna ja toimetatuna artiklite kogumik „Astu alla rahva hulka. Artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist“. Raamat algab poetess Anna Haava ridadega luuletusest „Astu alla“: „Astu alla, rahva hulka, / Õpetaja, karjane, / Et ei kasvaks kuristikud, / Kaljud teie vahele.“
Haava luuletus on toimetaja Jõksi suurepärane leid kogu raamatu juhtmotiiviks, sest kogumik on koostatud pidades lugejatena silmas eelkõige Eestimaa kirikute ja koguduste vaimulikke. Lühidalt kokku võttes on tegemist EKN religioonisotsioloogilise uuringuprojekti „Elust, usust ja usuelust“ tulemuste põhjal kirjutatud artiklite kogumikuga, kus erinevate valdkondade religiooniuurijad – teoloogid, usundiloolased, tegevvaimulikud, sotsioloogid – arutlevad meie inimeste usklikkuse ja vaimulaadi teemadel. Lisaks analüütilistele artiklitele, mis käsitlevad sotsioloogiliste uuringute tulemusi või loovad neile käsitlustele ajaloolist tausta, on raamatus ka mahukas peatükk: „Mida tahaks vaimulik teada oma koguduse liikmest?“ Siit leiab nelja vaimuliku – ülempreester Igor Prekupi (MPEÕK), ülempreester Aleksander Sarapiku (EAÕK), pastor Meego Remmeli (EEKBL) ja praost Jaan Tammsalu (EELK) – kirjutised, millele on võetud kommentaarid veel neljalt vaimulikult: preester Andrei Sõtšovilt (EAÕK), pastor Ergo Naabilt (AKEL), piiskop Philippe Jourdanilt (RKK) ja piiskop Ago Lilleorult (EKNK). Niiöelda praktikute ja uurijate dialoogina üles ehitatud kogumik peaks loodetavasti vähendama sihtrühma hulgas leiduvat pelgust või skepsist sotsioloogiliste uuringute tulemuste kasutamise suhtes.
Interdistsiplinaarsus on antud kogumiku puhul kindlasti üheks tugevaks küljeks. Raamatu koostaja jättis autoritele oma valdkonna spetsiifikast ja vaateviisist lähtuvalt üsna vabad käed religioonisotsioloogiliste andmestike analüüsimisel ja seletamisel. Kusjuures mitte alati ei jõudnud artiklite autorid samades uurimisküsimustes ühesugustele järeldustele, mis teeb lugemise kindlasti põnevamaks. Ka ei ole raamatu alguses täpselt kokku lepitud terminites: mida tähendab mõiste „usklik“, milline on mõistete „usk“ või „religioon“ tähendus vastajale? Viimane ei ole mitte ainult käesoleva kogumiku probleem, vaid probleem, mis esineb kõigi kvantitatiivsete meetoditega läbiviidavate uuringute puhul ja mis pakub alati rohkelt kõneainet kõikvõimalikele kriitikutele. Edaspidiste uuringute „Elust, usust ja usuelust“ etappide jooksul on kavas terminoloogiale küll senisest suuremat tähelepanu pöörata, kuid üsna kindel on ka see, et kõiki tõlgendamisprobleeme kvantitatiivsete (küsitlus)uuringute puhul ületada ei õnnestugi.
Nagu juba eelnevalt märgitud, tugineb enamik kogumiku artiklitest ajavahemikus 1995–2010 EKN tellitud ja uuringufirma Saar Poll teostatud religioonisotsioloogiliste uuringute „Elust, usust ja usuelust“ andmestikel (kokku neli mahukat uuringut, mille käigus küsitleti igas etapis ligi 1000 inimest). Nende uuringute tulemusi on ennegi avalikkusele tutvustatud, kuid esimest korda otsustati andmete analüüsimiseks luua uurimisgrupp ning viia läbi eraldi suur konverents (toimus novembris 2010 Tartus).
Lugeja peaks saama koguteose põhjal üsna hea ülevaate eestimaalaste usust ja vaimulaadist 21. sajandi alguskümnendil, sealhulgas meie moraalsetest tõekspidamistest, väärtustest, ootustest kirikule, ristiusu, kiriku ja kristlaste kuvandist, meie usklikkuses võrreldes ülejäänud Euroopaga ja paljust muust. Olles üks kogumiku autoritest, soovin loomulikult, et raamat jõuaks võimalikult paljude meie teoloogide ja vaimulike töölauale ning oleks neile tõhusaks abiks nende igapäevases kuulutustöös. Ehk siis, osundades veelkord Anna Haavat: „Astu alla rahva hulka, Õpetaja, karjane!”
