EELK põhikirja §10 (1) sedastab, et „EELK vaimuliku ameti astmed on piiskop, preester (õpetaja) ja diakon“. Seega on EELK-s üks, seesmiselt jaotatud vaimulik amet. Õpetaja ja diakoni ordinatsioon ei eelda varasemat vaimulikku ametisse kuulumist, kuid piiskopiks võib saada vaid preestriks ordineeritud vaimulik ning seetõttu ei ole piiskopi ettevalmistus eristatav õpetaja omast. Niisiis, arutledes vaimulike hariduse ja ettevalmistuse üle, on EELK põhikirjast lähtuvalt olulised kahele teineteisest eristatud vaimulike rühmale, diakonitele ja õpetajatele, antav haridus ja haridusnõuded.
Kirjas efeslastele on read: „Ta on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks: pühade ettevalmistamiseks abistamistööle, Kristuse ihu ehitamisele, kuni me kõik oleme kasvanud usu ja Jumala Poja taipamise ühtsuse täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda“ (Ef 4:11–13). See kirjasõna koos EELK põhikirja §3, mille kohaselt „EELK ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine ning sellest tulenevalt haridus-, diakoonia- ja misjonitöö tegemine ja muul viisil kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine“, võtab kokku kõigi vaimulike, ka õpetajate ja diakonite hariduse ning ettevalmistuse eesmärgid, õigemini eesmärgi: olla sobivalt ette valmistatud Jumala Sõna kuulutamiseks, et ehitada üles Kristuse ihu, Kirikut.
See tõsiasi on oluline, kui tahame täpsemalt määratleda vaimulike hariduse profiili ning ettevalmistust. Selle tõdemuse olulisus kasvab võrdeliselt ootus- tega, mis ühiskond meie kirikule ja tema töötegijatele esitab: vaimulikud olgu ka hariduse edendajad ja kandjad, kohaliku kultuuri- ja ühiskondliku elu toetajad, ühiskonna ja kõigi inimeste teenijad, väljendagu eetilisi seisukohti keerulistes küsimustes, võtku sõna ebaõigluse korral, kutsugu korrale poliitikuid, aidaku inimesi, keda ühiskond ei suuda või ei taha aidata jne. Kõigi nende ja paljude teistegi ootuste taga on ühelt poolt soov muuta elu Eestis paremaks ja inimväärsemaks, aga samas ka püüd allutada kirik ja tema vaimulikud igapäevase elu funktsionaalsete eesmärkide teenistusse – anda vaimulikele inimlikult mõistetav ja kõigile maiselt head tegev roll. Kui hästi see püüdlus on õnnestunud, ei ole selle arvamusloo puhul oluline. Samas aga on oluline mõelda, kas ordineeritud vaimulik on kutsutud ja seatud täitma neid ühiskonna ja inimeste sageli põhjendatud ootusi.
Ülalnimetatud põhikirjalised ülesanded on määravad kõigi EELK vaimulike ettevalmistamisel. Samas on selle ühe, vaimuliku kuulutusameti erinevatel rakendustel täiesti erinev roll Sõna kuulutamise töös. See tõsiasi kajastub erinevate vaimulike ametite ordinatsioonikordades, vannetes, aga ka nende kiriklikes õigustes ja vastutuses.
Siinkohal on oluline meelde tuletada, et mitte alati ei ole kirikus pikki aastaid toimiv praktika ja tavad parimaks kriteeriumiks, mille alusel hinnata ja kujundada vaimulike ülesandeid ja rolle. Kui 1990. aastatel ei ordineeritud enam lõpetamata kõrgharidusega vaimulikke aseõpetajateks, vaid taasalustati diakonite ordineerimist, siis kujunes kiiresti välja praktika, et diakonitest said praktikas vähese või puuduva haridusega kohalikud pastorid, kelle ainus väline erinevus kirikuõpetajast oli keeld kanda õpetaja ametiristi. Nende ordinatsiooni kord oli lihtsustatud täisõigustega vaimulike ordinatsiooni liturgia ning ordinatsioonil loetletud kohustused rõhutasid rohkem kristliku ligimeseteenimisülesannet kui kirikuõpetajal.
Kiriku vaimulike ettevalmistus seisab mitmel erineval toel, mis õppimise käigus peaksid omavahel tasakaalu leidma: teadmised, vaimsus ja hoiakud, oskused ning kogemused. Haridus, mille kirik annab oma tulevastele vaimulikele, ei saa ignoreerida neist ühtegi – kuigi nii kogemused kui osalt ka oskused omandatakse tegeliku vaimulikutöö käigus.
Kiriklike talituste käsiraamat sedastab diakonite ordinatsiooni jumala- teenistusel, et „diakonid on kutsutud teenima Kristust oma ligimestes. Nende ülesanne on aidata ja toetada neid, kes kannatavad ihulikult või hingeliselt, anda kristlikku kasvatust, kuulutada evangeeliumi ja juhtida koguduse eestpalvet. Koguduse õpetaja abilistena aitavad nad pidada jumalateenistusi, eeskätt kaasa teenides altari sakramendi jagamisel kirikulistele ning haigetele ja vanadele kodus ja haiglas.“
Seega on diakonitele antud eriline viis inimesi ja seeläbi Kristuse kirikut teenida. Sellest lähtudes võiks diakoni haridusnõudeks olla mitte õpetaja omast lühem lahjendatud teoloogiline haridus, vaid tema missiooni ja eelnevalt omandatud haridust arvestav kiriklik haridus, millele antakse kirikukeskne rakendus. Samas peaks sellel haridusel ja ettevalmistusel olema seos koguduse igapäevase jumalateenistusliku eluga. Selle arusaama üheks heaks näiteks EELK-s on pretsedent, kus üks kõrgema teoloogilise haridusega teoloog keeldus teadlikult õpetaja ordinatsioonist ning taotles diakoni ordinatsiooni – selleks, et anda diakoniametile oma eeldustele vastav, kuid õpetajaametist erinev sisu ja profiil.
Preestri ordinatsiooni kord kirikukäsiraamatus nimetab, et „Preestri ülesanne on jutlustada Jumala Sõna, pühitseda sakramente, õpetada ja teha hingehoiu- tööd – olla sel moel karjaseks Jumala karjale“ ning „et Sinu rahvast valmistada koguduse ülesehitamise ja teenimise tööle“. See ülesanne eeldab vaieldamatult kompetentsust kõikides traditsioonilistes akadeemilise teoloogia distsipliinides. Samas tingib Eesti ühiskonna kiriklikest traditsioonidest võõrandumine ning üldine religioossete teadmiste puudulikkus vajaduse väga selgelt kujundada õpetajate hariduse missionaarne ning apologeetiline profiil, mis aitaks kirikuõpetajal kõnetada inimesi nende omaksvõetud ja ühiskonnas tunnustust leidnud arusaamistes.
Kui Jumala Sõna kuulutamine erineval viisil tunnistatakse vaimulike põhiliseks ülesandeks, siis annab see selge suuna ka kiriklikule akadeemilisele haridusele ning vaimulike ettevalmistusele. Iga vaimulik peab suutma täita temale antud kuulutusülesannet, olgu see siis jumalateenistuse, kateheesi, diakoonia või misjoni kaudu. Selleks on vaja õppida tundma nii kiriklikku pärandit ja Jumala Sõna kui ka ühiskonda, milles EELK on kutsutud tegutsema. Kõik vaimulikud on maailmas Jumala saadikud, kellele on antud missioon. Selle missiooni profiili tingivad nii igale vaimulikule antud erinevad vaimu annid kui ka tema võimed ja kohalikud olud.
Seetõttu vääriks teoloogilist läbimõtlemist ja üldkiriklikku arutelu, mida Sõna kuulutamine tänases Eestis nõuab. Mitte selleks, et vastata või võtta täitmiseks ühiskonna ootusi, vaid selleks, et vastata Jumala kutsumisele ja kuulutada Jumala Sõna keeles ja viisil, mida inimesed mõistavad. See ei tähenda tingimata, et jumalateenistust tuleks lihtsustada või kõrvaldada sellest piibellikud tõekspidamised ja nõudmised. Pigem seda, et me mõtleksime sügavalt, kuidas ja mil viisil me religioosset keelt oma jumalateenistustel elusana hoiame ning mõtestame. Lahendus ei ole kindlasti haridustsensuse alandamine või kõigile ametitele sarnaste, kuigi neist mõnedele väiksemate nõudmise esitamine. Küll aga võiks olla otstarbekas vaimuliku ameti võimalike profiilide mitmekesistamine. Tasuks taas kaaluda ka aseõpetajate rolli taastamist neile, kellele akadeemiline haridus Jumala Sõna tundmaõppimisel käib üle jõu, kuid kellel on Jumala kutse ja annid Sõna kuulutamiseks ja õpetamiseks ning inimeste Jumala juurde juhtimiseks.
Meie praegune kiriklik praktika ei soosi akadeemilist haridust, kuigi enamus ei kahtle selle olulisuses. Küllap jääb vaimulike haridus ning vaimulik ettevalmistus veel pikaks ajaks kiriku eest seisvaks keeruliseks ning koormavaks ülesandeks. Annaks Jumal, et me ei avastaks teoloogilise hariduse olulisust kirikus alles siis, kui see on muutunud väga väheste eesõiguseks või hoopis käest libisenud.
Tiit Pädam (1958), dr. theol., EELK reservvaimulik; õppejõud Uppsala ülikooli teoloogiateaduskonnas.
