Intervjuu EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse abiõpetaja Jaak Ausiga, kes kaitses pisut rohkem kui kuu jagu päevi tagasi magistritöö. Oma koguduse elu koguduseliikme pilgu läbi ja koguduseliikme ootusi kiriku suhtes kaardistanut usutles meie toimetuse poolt Jaan Lahe.
Jaan Lahe (JL): 28. detsembril toimus EELK Usuteaduse Instituudis selle õppeasutuse ajaloo suurim magistritööde kaitsmine – kaitsjaid oli kümme inimest. Üks neist olid ka sina. Palju õnne magistritöö eduka kaitsmise puhul! Sinu töö äratas tähelepanu sellega, et kirjutad teemal, mida tänaseni on väga vähe uuritud, kuid mis võiks huvitada kiriklikku avalikkust ja eriti meid, vaimulikke – sa uurid koguduse elu koguduseliikme pilgu läbi ja koguduseliikme ootusi kiriku suhtes.
Kuidas tulid mõttele sellisest teemast kirjutada?
Jaak Aus (JA): Mõte sündis aruteludest kirikus, kus jäi sageli üles küsimus, mida arvavad koguduse liikmed. Näitena võiks tuua otsustamise, kui palju ja millise sagedusega võiks koguduseliikmetele saata informatsiooni elektrooniliselt.
Teine teemade ring, mis huvi pakkus, oli seotud õpetuslike küsimustega. Usuvabaduse egiidi all on palju olnud juttu sellest, kas lapsi tohiks ristida enne täiskasvanuks saamist või mitte. Kui sellised diskussioonid toimuvad ühiskonnas, mõjutab see kindlasti ka koguduseliikmete arvamust. Seepärast uurisin, millised on hoiakud ja suhtumised sakramentide suhtes. Oleme palju arutanud koguduses jumalateenistuse temaatikat, jutlustega seonduvat, vabatahtliku tööd ja ikka kontekstis, kuidas näevad ja mõistavad seda koguduseliikmed ning kui palju üldse teatakse koguduses toimuvast. Küsimusi, mida koguduseliikmetele esitasin, oli 39.
JL: Kirjelda lühidalt, mis meetodit sa oma töös kasutasid?
JA: Kasutasin uurimuses kvantitatiivset küsitlusuuringut. Selle meetodi kasuks langetasin otsuse põhjusel, et kvalitatiivsetes meetodites on tavaliselt liialt väike kogum, keda intervjueeritakse, ja ma julgen kogemusele tuginedes väita, et tulemused on vägagi subjektiivsed. Ei taha öelda, et minu valitud meetodil puudusi poleks, kuid küsitletavate hulk on siiski suurem ja kindlasti kaalukam. Koguduseliikmed said vastata valikvastustega küsimustele, oli ka võimalus kommenteerimiseks, mida kahjuks kasutati vähe. Ankeeti täitis 387 koguduseliiget.
JL: Kirjelda lühidalt, milliste uurimistulemusteni sa jõudsid?
JA: Oluline on, et koguduseliikmed said tagasisidet, et nende arvamus on koguduse juhtidele oluline. Oli tore märgata elevust ja saginat küsitluse tegemise ajal. Oli kuulda, et toimusid ka omavahelised arutelud nendel teemadel, näitena võiks tuua küsimuse jumalateenistuse algusaja kohta.
Hea meel oli tõdeda, et sakramente peetakse tähtsaks. Samuti on jumalateenistus meie koguduseliikmetele oma terviklikkuses oluline. Jutlust tähtsustati natuke rohkem kui muid osi, aga see vahe ei olnud märkimisväärne. Pihi osa võiks aga ehk rohkem tähtsustada.
Uuringu tulemusena võib kahjuks tõdeda, et Piiblit loevad koguduseliikmed väga juhuslikult ja isegi harva. Ka regulaarne palvetamine on omane vaid väikesele osale vastanutest. Selle üle tasuks vaimulikel kindlasti mõelda.
Koguduseliikmetel on suur huvi selle vastu, mis koguduses toimub. Oleme ilmselt liikumas selles suunas, et inimesed ei otsi enam infot, vaid saavad infot. Otsivad need, kes vajavad midagi konkreetset, aga üldine info saabub niigi ja võetakse teadmiseks. Infot on vaja rohkem jagada.
Ka on oluline väikerühmade töö koguduses ja seda mitmesuguses vormis, et jõuda ka suures koguduses vahetumalt inimesteni.
JL: Kas uurimistulemused olid sinu jaoks üllatavad?
JA: Üllatavat oli, kuid rohkem said vast oletused kinnituse. Ega vaimulikud ju palju tea, mida tegelikult arvatakse. Näiteks on mind kritiseeritud jutluste osas, aga uuring näitas, et meie jutlustega on enamik vastanutest kas rahul või väga rahul, nad peavad neid sisukateks ja ajakohasteks.
Positiivselt üllatas, et sakramente peetakse tähtsaks. Positiivne oli ka see, et kogudusele on tähtis koos laulmine ja ka koorides osalemine. See ühendab ja koorid annavad teistelegi julguse laulda, olles n-ö eestlauljad. Üllatas ka soov saada kogudusest infot rohkem kui seni. Oleme kartnud rohkem postitada, sest tundus, et inimesed on infost küllastunud, aga ei ole. Tahe koguduses midagi teha on olemas.
Üllatas kindlasti see, et nii vähe loetakse pühakirja ja et palveelu on juhuslikku laadi.
On, mille üle arutleda.
JL: Mis oli seda uurimust tehes suurim avastus sinu enda jaoks?
JA: Ehk see tõdemus, et peab rohkem küsima, mitte oletama, mida arvatakse ja mõeldakse. Selliste küsitluste tegemine ei ole üldse keeruline, kui on olemas koguduseliikmete korralik andmebaas.
JL: Kuidas see uurimus sind igapäevases kogudusetöös aitab?
JA: Väga palju. See annab kindlust, et otsused, mida koguduses tehakse, on õiged, sest tagasiside oli muidu väga juhuslik. Samuti saab selle uurimuse tulemustele tuginedes mõelda, millele pöörata tähelepanu leeriõpetuses, informatsiooni jagades jne.
JL: Kas selliseid uurimusi tuleks teha ka teistes meie kiriku kogudustes? Kes seda peaks organiseerima?
JA: Loodan, et minu uurimus annab hea tõuke. Kuigi kogudused on erinevas olukorras, maa, linn jne, on inimesed loomu poolest ikka ühesugused. Ka infotehnoloogia ja telekommunikatsioon loovad eeldused info kättesaadavuseks kõigile, arvamuse kujundajaks ei ole vaid poes räägitav või koolis õpitav.
JL: Kuivõrd peaks kirik arvestama oma liikmete soovide ja ootustega?
JA: Kindlasti peab arvestama. Arvan, et kirik ei pea oma õpetust muutma ja kindlasti ei tohiks minna kaasa kõigega, mida maailm pakub. Samas tuleb arvestada, et inimesi mõjutavaid tegureid on palju rohkem, kui oskame arvata. Arvan, et ei aita vaid see, kui näiteks liikmeannetuse puhul räägime kontekstis „peab“. Meil tasub küsida, kas inimene tajub ja teab, mida ta saab või kas ta vastutust tunneb. Peame vaimulikena paljusid asju iseenesestmõistetavaks ja loomulikuks, aga kas ka inimesed sellest nõnda aru saavad?
Arvan, et siin on palju teha nii igas koguduses kui EELK-s tervikuna.
