Arvamused

Jätkusuutlikkusest koguduses

Koguduse jätkusuutlikkust võib hinnata erineval viisil. Tavaliselt seostatakse seda ristitud liikmete lisandu-misega. Mõnikord arvutatakse jumalateenistuse külastajate protsenti koguduse liikmetest või regulaarselt kaasa aitavate vabatahtlike protsenti koguduse täisõiguslike liikmete hulgast. On neid, kes vaatavad eelarvet: kas sisse tuleb vähemalt sama palju, kui välja läheb. Aga jätkusuutlikkuse mõõduks võib olla ka erinevate põlvkondade esindatus koguduse tegevustes ja jumalateenistusel. Sellel viimasel tahangi peatuda.

Seisan juba kolmandat ülistuslaulu püsti ja üritan püüdlikult kaasa laulda. Eelistaksin nii muusika kui sõnade poolest teistsuguseid laule. Mõtlen, kas noored tunnevad samamoodi neil teenistustel, kus mina või minuealised pastorid laule valivad. Nagu kuuleks võõrast murrakut tuttavast keelest – peaaegu saad aru. Aga hinge ei puuduta.

Hingepõhjas tunnen siiski rõõmu. Kiriku vasaku löövi neli esimest pingirida on noori inimesi täis ja kui neid silmanurgast piilun, näen, et nende hinge puudutab see muusika küll. Muusika on ju nii mõjus kommunikatsiooni- vahend. Mul on hea meel ülistusgrupi innustusest ja pühendumisest jumalateenistuse muusikat juhtides. Nad ei esine, vaid aitavad koguduselgi Jumalale keskenduda. Ja see puudutab ka minu hinge.

Eri põlvkondade kaasamine on koguduslikus kontekstis tõsine väljakutse, sest inimeste vajadused on erinevad. Jah, olen kuulnud lastest, kes istuvad nii pooleteist-tunnise jumalateenistuse kui sellele järgneva pühapäevakooli tunni kenasti paigal, aga isiklikult ma selliseid lapsi ei tunne. Vanadest hümnidest usulist inspiratsiooni ammutavatest noortest pole ma isegi kuulnud. Mõne kuu eest olin tunnistajaks sündmusele, kui noor täiskasvanud mees kogudust tervitades ütles kõigepealt paar lauset kantslist, siis istus pinki tagasi ning esitas oma tervituse videolt.

Tean kogudust, kus noore pastori juhitud jumalateenistused sundisid osa keskealisi ja vanemaid koguduseliikmeid lahkuma naaberkogudusse. Hea, et oli kuhu minna – linnainimeste eesõigus. Vahel tundub lausa, et mida teisejärgulisemate asjadega on tegemist, seda kergemini tekivad põlvkondadevahelised ebakõlad.

Kuulun kogudusse, mis on olnud emakoguduseks kahele hilisemale noortekogudusele. Kõik – nii saatjad kui ka minejad – kogesid rõõmsat üllatust sellest, kuidas Jumal vastloodud kogudusi õnnistas. Ma ei kahtle, et see oli Jumala kutse. Kasvõi sellepärast, et iga minemine tekitab ruumi uutele noortele, esile kerkivad uued juhid ja vastutusevõtjad. Aga ikka kripeldab mu südames mõte, miks nad läksid. Kas neil oli oma unistusi ja kutsumust võimatu emakoguduses teostada?

Usun, et eri põlvkondade kaasamine koguduse teenimisse ja juhtimisse on väljakutse, millest sõltub koguduste jätkusuutlikkus. Sellele väljakutsele vastamine pole lihtne, selle suunas tuleb kasvada. Tuleb leppida sellega, et vahel on asjad teistmoodi kui meie eelistame. Mõnikord lausa võõrastavalt teistmoodi. Erinevate, eriti just nooremate inimeste kaasamine eeldab suuremeelsust võimu käest ära anda ja riski, et alati ei tule kõik kohe nii välja, nagu ootaks. Nad riietuvad ja käituvad teistmoodi, kui ootame. Erinevustega leppimine võib olla vahel raske. See eeldab küpsust ja võimet näha asju suuremalt.

On perejumalateenistus. Läbivaks teemaks maja ehitamine liivale või kaljule. Noored teevad modifitseeritud näidendit kolmest põrsakesest. Uskumatult loominguliselt, aga paraja meluga. Lapsed esimestes ridades vaatavad silmad suured, keegi ei nihele. Vaatan ringi – keegi ei paista pahanduvat.

Ühised pargi koristamised, koguduse koguperelaager, toiduannetuste kogu- mine puudustkannatavate perede jõulupakkidesse, Keenia lastele kogutav kooliraha ja kaasateenimine koguduse kohvikus pärast jumalateenistuse lõppu on mõned näited tegevustest, mis on hästi eri põlvkondi ühendanud.

Mõne aja eest toimus esimene kohtumine eesti- ja venekeelsete pühapäevapäevakooli laste vahel. „Me ei teadnudki, et vene laste laulud nii ilusad on, kuigi veidi nukrameelsed,“ ütles mulle üks eestlasest õpetaja hiljem. Sõbrapäeva perejumalateenistusel oleme otsustanud pidada teenistuse mitte ainult eri põlvkondadega koos, vaid kutsume eestikeelse teenistuse ajal „külla“ ka vene- ja ingliskeelse osakonna lapsed ja täiskasvanud. Pole veel otsustanud, mis keelt kasutame, ilmselt kõiki kolme.

Erinevad põlvkonnad koguduses asetavad meid küsimuse ette, kas näeme Jumala riiki dünaamilise või staatilisena, muutuva või alati samasugusena. Kas tõeline kristlane on nagu meie? Või võib ta ka teistmoodi olla?  See, kuidas suhtume teistsugustesse – konservatiivsematesse või uuendus-meelsematesse, koraali- või ülistuslaulude eelistajatesse, sotsiaalse aktiivsuse või sisemise vagaduse primaarseks pidajatesse, noorematesse või vanematesse, võib otsustada meie jätkusuutlikkuse ka laiemas mõttes.

Küpsust koguduse eri põlvkondadega arendades omandame midagi, millel on suurem väärtus – nii ajalikus kui igaveses perspektiivis. Selle käigus õpime märkama, mis on tõeliselt oluline. Näeme Jumalat üksteises. Näeme Jumalat endast erinevates inimestes. Ja oleme ikkagi kogudus.

 

Einike Pilli (1968), teoloogiadoktor, on EEKBL Tartu Salemi koguduse liige, Tartu Ülikooli Elukestva õppe keskuse konsultant, Kolm Talenti OÜ koolitaja ja konsultant, EEKBL Kõrgema Usuteadusliku Seminari (Tartu) ja International Baptist Theological Seminary (Praha) õppejõud.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English