Artiklid

Vana Testamendi tähendus kristlikule usule (2. osa)

Kristliku usu süda

Sellega oleme jõudnud kristliku usu südamesse. Me eeldame seejuures, et Jeesuse enda kuulutus ja kuulutus Jeesusest kui ristilöödust ja ülestõusnust üksteisest erinevad ja jätame esmalt Mäejutluse sinnapaika. Kiriku keskne sõnum ütleb, et Naatsareti Jeesus on surnud ristil patuste jaoks, kõikide aegade vagade ja õigete lunastuseks läinud alla surmavalda ning kolmandal päeval Jumala üles äratatud ja taevasse tõstetud. Jeesuse surma tõlgendatakse ohvrimüstika traditsioonis asendava kannatu- sena, et need, kes temasse usuvad, vabastatakse kõikidest nende pattudest. Aga juba selline piiramine näitab, et ohvrikujutus on üle võetud nihestunud mõttes. Sest ohver toimib tegelikult per se, iseenesest. Alles sekundaarselt tehti ohvri lepitav jõud sõltuvaks nende religioossest-kõlbelisest väärikusest, kes ohvri toovad. Mõeldud on seega siduvat õndsustähendust, mis saab Jeesuse elule ja surmale osaks tema ülesäratamise ja Jumala, Isa juurde tagasipöördumise jõul. Apostel Pauluse sõnade järgi saab tema ülestõusmise jõust osa (ja seega vabaduse tema läbi rajatud patu ja surma) vaid see, kes läheb surma koos Jeesusega.

„Kas te siis ei tea,“ kirjutab apostel roomlastele, „et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud Tema surma sisse? Me oleme siis ühes Temaga maha maetud ristimise kaudu surma sisse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse kaudu, nõnda ka meie võime käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega“ (Rm 6:3–5). Et avada selle mitte ainult esmapilgul keerulise teksti tähendust, peame meelde tuletama, et kreeka sõna baptizein, mida tõlgime „ristimiseks“ (sks taufen), tähendab tegelikult „sisse kastma“ (sks eintauchen). Alles kristliku keelepruugi kaudu omandas see rituaalse tähenduse „ristima“. See kehtib ka germaani tegusõna kohta, mis läheb tagasi gooti sõnale daupjan „sisse kastma“. Ristimine on vette sukeldumisena seega Kristuse surma sümboolne-rituaalne kaasategemine, millega ristitav annab end tingimatult Jumalale üle; see on koos Jeesusega suremise sümboolne akt ja selle kohaselt enda tingimatu üleandmine Jumalale. Kristlane võtab siis tingimatult omaks enda lõplikkuse, ta tunnistab vastu- väideteta ja eeltingimusteta, et ta peab surema. Sealjuures ei tohi ta hirmunult küsimusi esitada, kas surmaga on kõik läbi või kas tõepoolest on olemas igavene elu. Sest ainult tingimatu Jumalale andumine puhtas usalduses viib küsimusteta ja õnneliku kindlusetundeni Jumala segamatus läheduses. Ohtlik on meie jaoks see, et selle asemel, et tingimatult Jumalale anduda, ihaldame igavest õndsust. Kõlab paradoksaalsena, tabab aga asja tuuma: kes küsib, kas igavest elu on olemas, esitab vale küsimuse. Kes väidab, et surmaga on kõik läbi, annab vale vastuse, sest sellele küsimusele pole ühtki veenvat vastust; aga kes seda eitab, arvab endal olevat õigust teada, mida talle kui lõplikule, nähtuste maailmaga seotud olendile ei ole antud. Jumal ei vasta viimsetele küsimustele mitte sõnadega, vaid sellega, et annab meile rahu, mis laseb kõikidel küsimustel vaikida ja meil vabana surmahirmudest selles elus edasi elada. Ülestõusmispühade sõnum kuulutab seda tõde, et täielik andumine Jumalale sisaldab ka kindlusetunnet igaveses pääsemises Temas. Mitte surm ei ütle meie, inimeste kohta viimset sõna, vaid Jumal, ja Tema on igavene elu.

 

Patu vägi ja kristlase vabadus

Rahutagamisprogrammid ei saa maailma teha rahulikumaks nii kaua, kui inimesed ei muutu rahumeelsemaks. Viha ja kadedus, isekus ja kasumijanu on omaenda lõplikkuse eest põgenemise haiged tulemid. Selle asemel, et lõplikkust tunnistada ja saada vabaks ligimese jaoks, pimestab see meeli ja laseb enesealalhoiutungil sünnitada kõige iseäralikumaid veidrusi. Patt, mille väe on Kristus murdnud, ei seisne mitte tuhandes üksikus patus, vaid väljendub neis. Sest patt – mõeldes kaasa Kierkegaardiga –, on omaenda mina absolutiseeri- mine, tingimatu iseolemisetahe ning surma eest põgenemisena ühtlasi ka kogu liha valitsev surmahaigus. Neile, kes seda põevad, jääb Jumala tegelikkus suletuks, nende pilk ei ulatu kaugemale kui surmani, mille eest nad põgenevad.

Kristlase uus vabadus on oma lõplikkuse tingimatu omaksvõtu vahetu tagajärg. Et Jumal on talle aega andnud, on tal aega, ja kuna tal on aega, siis võib ta teistes tunda ära omaenda teised. Piibellikku ligimese armastamise käsku (Lv 19:18), mida me tõlgime tavaliselt Kreeka Piiblit Septuagintat järgides: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“, võib küllaldastel süntaktilistel põh- justel tõlkida ka: „Armasta oma ligimest, ta on nagu sina!“ Kuldne reegel, mille kohaselt tuleb teistesse suhtuda nii, nagu soovitakse, et endasse suhtutaks, et teist inimest ei tohi kasutada vahendina, on lõppude-lõpuks kogu eetika tähtsaim põhimõte.

Kristlik nõue armastada vaenlast ja vastata seeläbi Jumala headusele, kes laseb sadada nii õigete kui ülekohtuste peale (Mt 5:43–48), on küünarpuu, millega meie väikekodanliku kristluse mõõtmisest ei saa iial küllalt. Nii saame teadli- kuks sellest, kui kaugele maha oleme Jeesusest kui usu algatajast ja täideviijast jäänud ja milline on erinevus küll Tema ja meie, normaalsete kristlaste vahel. Ma nimetan seda kristoloogilisest erinevusest teadlikuks saamiseks, sest meie allumine sellele kogemusele tähendab jesuloogia lõppu, selle lõppu, et Jeesus muudetakse sotsiaaleetiliseks ideaalkujuks, ning laseb meil aimata, et Jeesus tuleb Isa juurest ja meie tema järglastena jääma ikka algajateks, kes oleme määratud Jumala armust.

 

Vanast ja Uuest Testamendist

Kui proovime lõpuks kõigele siin käsitletule veelkord pilku heita, võime öelda, et vanatestamentlik vagadus vabastatakse oma tõelisesse olekusse seeläbi, et sellele järgneb Jeesus. Vana Testamendi prohvetite ja psalmide kuldsed sõnad võivad ja tohivad saata nüüd ka kristlast tema teel, niivõrd, kuivõrd nad õpetavad meid Jumalat usaldama ja sellest usaldusest lähtuvalt palvetama. Messias ehk Kristus Jeesus ning Pärsia-aegses ja hellenistlikus juutluses oodatud Messias on kaks põhimõtteliselt erinevat tegelast: maailmavalitseja ideaal, kes alistab rahvad, viib Iisraeli vägevuse tippu ja siis mõistab kohut õiglase vürstina (Saalomoni psalm 17), kaotab kristliku sõnumi valguses keh- tivuse, sest viimases on rahvuslikud, soolised, rassilised ja klassipiirid kaotatud. Erinevust vanatestamentlike ootuste ja Kristuse Jumala riigi kuulutuse vahel ei tee miski selgemaks kui Jeesuse vastus Pilatuse küsimusele, kas ta on juutide kuningas (Jh 18:36–37): „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. /…/ Mina olen selleks sündinud ja just selleks tulnud maailma, et tunnistada tõe poolel.“

Kõik, mida inimesed siinses maailmas ette võtavad, seisab nende lõplikkuse märgi all ja jääb seega ohustatuks vääritimõistmistest ja kurjast tahtest, mis on siis alati kõige ohtlikum, kui ta esineb hea tahtena. Seepärast ei pea Jumala riik olema sellest maailmast, vaid olema aktuaalne nende jaoks, kel on osa Jumala kingitud sisemisest rahust. Või, öeldes apostli sõnadega: „Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus. Sest kes sel kombel teenib Kristust, see on Jumalale meelepärane ja tunnustatud inimeste poolt“ (Rm 14:17–18). Vaatamata sellele jääb õigluse riik poliitiliselt sama- moodi heuristlikult utoopiaks nagu maailm, mis peab muudetama paradiisiks läbi kõikide inimeste kuulekuse ustavuses Tema juhatuse vastu. Lõplikkusest märgistatuna ja situatsiooni mõistmisvõime poolest piiratuna ei suuda me, lõplikud, ideaali teoks teha, vaid saame selle poole ainult püüelda, muidugi teades, et rahu ja õigluse riiki ei saa ühegi selle olemusele võõra vahendiga saavutada. Veel jätkab Jeesuse manitsus, et ühel ajal ei saa teenida Jumalat ja mammonat (Mt 6:24), radikaalsel viisil prohvetite sotsiaalkriitilist kohtu- ähvardust. Ta püsib meneteekelina igasuguse majanduskorra kohal, milles tehakse kasv ja kasu eesmärgiks iseeneses.

Teisi inimesi koheldes teostub kristlik vabadus valmiduses jätta nendele nende vabadus, mitte pannes neid kuidagi paika ega kasutades neid pelga vahendina, vaid mõeldes koos nendega solidaarselt viimseist asjust, surmast ja Jumalast. Asju koheldes realiseerub vabadus võimes mitte rippuda südamega nende küljes, vaid neid kasutades, mil selleks on aeg ja mil nad rõõmu valmistavad, ilma et neile omistataks igavikulist väärtust ja neist hoitaks kramplikult kinni. See, kes seisab vastu muutusele kui tegelikkuse põhimõttele, murdub seeläbi. Apostel Paulus on seletanud kristlasele kohast suhtumist hos me, „nagu poleks“ laadis sisemise distantsi abil. Kristlane on igast olukorrast ees seeläbi, et on valmis olema kõigeks tulevaks avatud ja nõnda vastama oma lõpliku eksistentsi muutlikkusele ja loobumusele. Jõudu selleks annab talle kindelolek, et Jumal jääb kõiges kaduviku sündmuste muutuvuses talle igaveseks pelgupaigaks. Nii manitseb apostel korintlaste lõhestunud kogudust tülis selle üle, kas kristlane tohib abielluda või peab jääma vallaliseks, sõnadega (1Kr 7:29–31): „Aga seda ma lausun, vennad: aeg on piiratud! On ju lõpuks nii, et ka need, kellel on naised, ometi on, otsekui neil ei oleks, ja need, kes nutavad, otsekui nad ei nutaks, ja kes rõõmustavad, otsekui nad ei rõõmustaks, ja kes ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud, ja kes maailmast saavad kasu, otsekui nad ei kasutaks seda ära. Sest praeguse maailma tegumood on möödumas.“

Selline loobumus ei ole kibestunud, pole surmakurbusest märgistatud, vaid rõõmsalt valmis vastu võtma inimesi, keda Jumal asetab teeraja äärde, ja sama rõõmsalt nautima, mis ta südant rõõmustab; sest ta võtab oma saatuse vastu palverändurina, nii, et ta võiks koos saksa romantiku ja veendunud katoliikliku kristlase Joseph Freiherr von Eichendorffiga tunnistada:

„Maailma oma tusa ja õnnega
tahan ma, palverändur nüüd valmis,
astuda vaid kui sillale
su juurde, Issand, üle ajavoolu.“

Et teile antaks selliseks eluks ristiinimese vabaduses jõudu, olgu nüüd lõpetuseks minu soov ja minu palve teile, Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule ja kogu kristlaskonnale.

 

Autori loal tõlgitud (Urmas Nõmmik) ja avaldatud teksti aluseks on EELK Usuteaduse Instituudis peetud külalisloeng.

 

Vt artikli esimest poolt siit.

 

Märkus: Uue Testamendi kirjakohtade ja psalmide tõlked pärinevad väljaandest „Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi Laulud“. Tallinn: EELK Konsistoorium, 1990.

 

Otto Kaiser (1924) kuulub vanema põlve väljapaistvamate protestantlike teoloogide ja Vana Testamendi teadlaste hulka maailmas. Ta on Marburgi ülikooli emeriitprofessor, Kurhessen-Waldecki kiriku emeriitvaimulik, Tartu, Jena ja Salzburgi ülikoolide audoktor. Erakordselt viljakalt ja kadestamisväärse vaimse ja vaimuliku ulatusega teadlaselt on ilmunud lugematu hulk raamatuid ja artikleid. Olulisemate hulka kuuluvad Der Gott des Alten Testaments. Theologie des Alten Testaments („Vana Testamendi Jumal. Vana Testamendi teoloogia“, 1993–2003), mitmes trükis ilmunud Einleitung in das Alte Testament („Vana Testamendi sissejuhatus“, viimane 1984), samuti mõjukad Esimese Jesaja ja Nutulaulude kommentaarid (sarjas Das Alte Testament Deutsch). Ta on olnud Vana Testamendi juhtivate ajakirjade ja sarjade väljaandja, terve põlvkonna teadlaste õpetaja. Mitu korda on ta olnud Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisprofessor ja mänginud märgatavat rolli Eestigi nooremate teadlaste ja teoloogide kujunemisloos.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English