Arvamused

Kirik ja meedia – kes vajab keda?

Kirik on meedium, kuivõrd ta vahendab sõnumit. Sotsiaalkonstruktivistlik kommunikatsiooniteooria ei lase teabe edastajal keskenduda ainult iseendale ja sõnumile, vaid sunnib mõtlema ka sellele, kes teabe vastu võtab, sest vastuvõtja osaleb tähenduse loomise protsessis, kasutades selleks oma eelteadmisi, infotöötlusharjumusi, sotsiaalset võrgustikku ja elukogemust.

Samal ajal on meedia omandanud mõningaid religiooni tunnuseid: inimesed identifitseerivad ennast kvaliteet- või tabloidmeedia tarbijatena, valivad endale arvamusliidri ja tõekspidamised, mida ei püütagi kriitiliselt analüüsida.

Näib, et meil on probleem: kirikut analüüsitakse ja meediat usutakse. Päris kindlasti on meil aga üks teine probleem: meedia ei saa kirikuga hakkama ja kirik ei saa meediaga hakkama. Nende probleemidega tegelemiseks on meil mõttekas käsitleda kirikut kui organisatsiooni ja meediat kui turgu.

Alustame lihtsamast ning püüame eristada sisekommunikatsiooni ja välis- kommunikatsiooni. Korralik organisatsioon vajab mõlemat. Sisesuhtlus hoiab organisatsiooni koos, toetab ühiseid väärtusi, aitab lahendada probleeme, kinnistab teatavaid käitumisviise ja taunib teisi. Sisekommunikatsioonis kujuneb enamasti välja mingi oma „kaanani keel“ ja tavad, mida väljasseisjale on raske ratsionaalselt seletada. Tähendusloomes on tähtis koht kordumisel ja järjekindlusel, aga ka sellel, et iga kommunikatsiooniprotsessi osaline tajuks oma positsiooni.

Kirikul on sisekommunikatsiooniks oma vormid ja traditsioonid: peapiiskopi karjasekiri, koguduste aruanded, konsistooriumi otsused, pühapäevane jutlus, sakramendid, kirikukogu ja selle otsused jms. Oluline on seegi, mis vaimulikul seljas ja kas kukk on kullatud, ehkki need elemendid võime tihtipeale lugeda juba väliskommunikatsiooni hulka.

Väljapoole suunatud kommunikatsioonis ei ole kaanani keelega midagi peale hakata. Sõnum peab olema selge ja mõistetav ka sellele, kes igapäevaselt kiriku siseeluga kursis ei ole. Parimal juhul aitab sisekommunikatsioon kaasa sellele, et organisatsioonist kujuneb positiivne, toetav ja huvitatud kuvand. Sõltuvalt organisatsiooni väliskommunikatsioonist tekivad ühiskonnas organisatsiooni suhtes ka teatavad ootused, võibolla isegi üldine arusaamine sellest, et teatud küsimustes on organisatsioon lausa ekspert. Nii kiputakse kirikuid sageli pidama eetika või surma spetsialistideks.

Tuleme tagasi oma probleemide juurde. Alustada tuleks sisekommuni- katsioonist ja kiriku liikmete positsiooni tugevdamisest. Meil ei ole puudust ristitutest ja leeritatutest, küll aga napib liikmeannetajaid ja eriti vähe on neid, kes kiriku liikmena oleksid nõus sõna võtma. Kiriku liikmel või ka heatahtlikul kiibitsejal peab olema võimalik saada informatsiooni kõigi kirikuelu aspektide suhtes. Kui tuua näiteks EELK, siis oleks mõistlik muuta Eesti Kirik tasuta liikmeleheks (või kuukirjaks), mille saab postkasti või kogudusse iga EELK liige ja mida tasuta jagatakse igal jumalateenistusel – tasu võiks küsida vaid kojukande eest. Sisekommunikatsiooni jaoks ei ole eriti mõistlik üle koormata selliseid formaate, milles traditsiooniliselt antakse sõna vaid ühele osapoolele – näiteks ei ole kantsliteadetes eriti mõistlik noomida kogudust vähese kirikuskäimise eest, kui kogudusel pole harjumust pingist vastu hõigata, et pühapäevane buss võeti käigust ära. Kindlasti ei ole mõtet sisekommunikatsiooniks kasutada neid võimalusi, mida pakuvad Eesti Rahvusringhäälingu kanalid – kui näiteks hommikumõtisklusel on ligemale 70 000 kuulajat, siis pole ilmselt väga tark pakkuda neile keeruka ülesehitusega liturgilist teksti, mille sügavam mõistmine võib eeldada teoloogilist kõrgharidust. Pealegi ei ole kõik 70 000 kuulajat sama konfessiooni või kiriku liikmed.

Sisekommunikatsioon on ajamahukas ja toob kohati rohkem pettumusi kui rõõme, aga ilma selleta ei ole ühelgi usuühingul midagi peale hakata. Kuni pole usaldavat osadust, on kirik üsna jõuetu, aga ilmselt pole erilist vahet, kas see osadus sünnib füüsiliselt koos olles või kas või internetis.

Väliskommunikatsioon seevastu näib olevat iseendale häda kaela tõmbamine – meedia tegutseb turuloogika kohaselt ning sõltub publikuhuvist, publik aga paistab tahtvat ainult verd ja pisaraid. Kiriku või kiriku töötegijatega seotud skandaalimaigulised olukorrad nopib meedia kindlasti üles, sest seni on kirik oma väliskommunikatsioonis lähtunud eeldusest, otsekui oleks kirik üldiselt eetilisem kui muu ühiskond. Eksimusi selles vallas ei andestata. Enamgi veel – kirik, kes soovib ennast väljapoole näidata kui hooliv, ligimest armastav, avatud organisatsioon, peab hoolega treenima igaühte, kes teeliste kiriku uksel istub. Ainuüksi ukse avamisest jääb väheks, kui teelist ootavad kirikus pikad käsulauad: sinna minna ei tohi, pildistada ei tohi, jumalateenistuse ajal kirikusse tulla ei tohi (!), vaimulikku kõnetada ei tohi… Milleks teelisele selline kirik? Kusjuures häda on veel eriti suur, kui suvine rändaja on oma koguduses avatust ja usaldust kogenud – ta ei ole kuidagi ette valmistatud selleks, et sama kiriku teises koguduses vaadeldakse teda altkulmu kui võimalikku pildirüüstajat ja tema pettumus on seda suurem.

Pean väliskommunikatsiooni alaseks fopaaks ka seda, et Eesti Kirikute Nõukogu rahastatud saated piirduvad ETV-s „Ajaliku ja ajatu“ ning pidulike jumalateenistustega. Kui esimese (nagu ka ERR saate „Kirikuelu“) suhtes on siinkirjutaja rahulolu pigem kasvanud kui kahanenud, siis jumalateenistustega on lugu teisiti. Jumalateenistuse kui suhtlusformaadi mõistmine on jõukohane vaid sagedasele kirikulisele, kes ühel või teisel pühal kogemata on pidanud koju jääma. Kirikuvõõram või lihtsalt teisest traditsioonist pärit inimene kogeb pigem järjest kasvavat võõristust, kui kuuldav-nähtav teda kuidagimoodi ei kõneta: miks lauldakse, mida loetakse, kuidas ma selle kõigega suhtestuma peaksin? Katoliku kiriku olulisemaid missasid on ETV-s teinekord ka kommenteeritud – vahest oleks aeg mõista, et ERR potentsiaalne auditoorium on Eestis tavapärasemate usundite suhtes sama võhiklik kui katoliku missa suhtes.

Või öelgem teisiti: probleem pole mitte jumalateenistustes, vaid selles, et kirikute muu tegevus ei ulatu üle uudiskünnise. Ilmselt ei ulatuks ka jumalateenistused, kui just EKN neid ülekandeid rahaliselt ei toetaks. Ometi pakuvad kogudused kogukondadele rohkesti võimalusi, mis vääriksid tutvustamist märksa laiemalt. Siin pole küsimus mitte uhkustamises või oma saba kergitamises, vaid pigem tasakaalustatuma pildi loomises. Ei ole mingit põhjust rahul olla senise meediakajastusega, kuna Eesti kogudused on märksa rikkamad ja tugevamad, kui turureeglite põhjal tegutsev meedia omaalgatuslikult kajastab. Ja oma organisatsioonist adekvaatse pildi loomist ei tohiks tagasihoidlikkus küll keelata. Pigem äratab kahtlust olukord, kus kiriku headest ettevõtmistest ei tea kohati ka kiriku liikmed ise. Mida te seal varjate?

 

Kadri Ugur (1966), PhD, on Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi teadur ning EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English