Eetiline mõõde iseloomustab meie elu kõiki tahke. Seda märkame näiteks siis, kui vaatleme keelt, mida igapäevaselt kasutame. Keel on inimsuhete omapärane, kõike ja kõiki hõlmav element. Nagu kala vees, eksisteerib inimene igapäevakeeles. Ja nagu vesi kujundab kala, kujundab keel inimest. Aristoteles defineeris seetõttu inimest kui sõna, „logost“ omavat looma (zoon logon echon). Millisel määral väljendub keeles inimelu eetiline mõõde? Seda võib igaüks ise püüda mõista ja kontrollida. Üks võimalus on võtta kätte mõni raamat – näiteks Lev Tolstoi „Anna Karenina“ – ja kriipsutada alla kõik sõnad, millel näib olevat eetilist väärtust või iseloomu. Tulemuseks peaks olema muljetavaldav tunnistus eetilise mõõtme läbivast kohalolust. On ju juba sõnad „inimene“ või „rääkima“ eetiliselt vormitud. Kuigi filmis „Siin me oleme“ kõlab küsimus „Jajaa, kas te olete inimene?“ konteksti tõttu tragikoomiliselt, ei ole see sisutühi tautoloogia, vaid viide inimese kui inimese juurde taandamatult kuuluvale eetilisele, normatiivsele mõõtmele. Aga ka „rääkimine“ on olemuslikult eetilise mõõtmega. Vestlus on alati teist inimest tõrjuv või tunnustav, suunatud tõele või valele, kantud siirast avatusest või kahtlustavast umbusust.
Milline on aga meie elu läbiva ja keeles väljenduva eetilise mõõtme päritolu? Üks mõjukas vastus tänapäeva eetilises arutelus ja kultuurilises teadvuses kõlab: inimene ise ja tema väärtustav, normatiivsust loov hinnang ja suhtumine. Eetilist mõõdet nähakse ainuüksi inimese kultuurilise väljendusena, mille ajend võib olla vähem või rohkem mõistuspärane. Eetilise tähenduslikkuse autor on kultuuris toimiv ja hinnanguid andev inimene – ja vastavalt kultuurilisele kontekstile erinevad ka eetilised nõuded ja seisukohad. Eetika on viimselt opus hominum – inimese töö.
Kuigi see inimese eetilisest produktiivsusest lähtuv seisukoht sisaldab olulist tõemomenti, on vastus eetilise mõõtme päritolu kohta ühekülgne ja ebapiisav. Eetilise tähenduse „sünnikodu“ on esiti ja eelkõige inimese passiivne avatus iseenda, inimsuhete ja maailma eetiliselt vormitud tegelikkusele. See on avatus võõrapärasusele, mille üle me ei saa vabalt käsutada, millega kohtumine on aga eetilise, inimliku kooselu jaoks olemusliku tähendusega. See toetab, juhatab ja inspireerib eetiliste normide, väärtuste ja vooruste kujundamist.
Üheks eetiliselt oluliseks võõrapärasuseks on inimese lõplikkus ja piiratus. Meie elu on haavatav, purunev ja ebakindel, märgistatud hädast, haigustest ja surmast. Inimesed on üksteisest sõltuvad. Igaühe sõnadest ja tegudest sõltub kaasinimese elu õnnestumine või ebaõnn. Inimese lõplikkuse ja sõltuvusega seotud võõrapärasus on inimelu eetilise mõõtme olemuslik osa ja tundlikkus selle suhtes on eetiliselt ülimalt oluline.
Eelnevaga on seotud eetiline võõrapärasus kui tingimatu, radikaalne nõue. Kohtudes teise inimesega hädas ja õnnetuses, võime kogeda isepärast, tingimatut nõuet olla kaasinimesele toeks ja abiks. Selle nõude allikaks ei ole sotsiaalne lepe või arvestav kalkulatsioon, vaid teise inimese häda ja sõltuvus, inimelu ise oma olemuslikult sotsiaalses, normatiivses põimituses. Kristlikust vaatepunktist kogeme selles nõudes elu ja olemise Autori – Jumala enda – nõuet, mis on Uues Testamendis väljendatud tingimatu armastusekäsuna.
Elu eetiline mõõde ammutab aga ka võõrapärasusest, milleks on inimelu positiivsed avaldused nagu armastus ja usaldus, halastus ja avatus, rõõm ja lootus. Need reaalsused vormivad meie elu ja olemist, olemata inimese elu ja kultuuri kujundava aktiivsuse „produkt“. Me kogeme armastust, usaldust ja lootust kui midagi, mis meid kannab ja millest me oleme haaratud. Nende reaalsuste kohalolu meie elus ei ole meie eetiline saavutus, vaid midagi, mida me elu autentsete võimalustena vastu võtame ja elame – või siis hävitame ja alla surume. Kristlikust vaatepunktist on siin tegemist elu ja olemise Autori – Jumala enda – loova ja alalhoidva toimimisega, opus Dei’ga. Need reaalsused on inimsuhete „igapäevane leib“, mille täielikul puudumisel inimlik kooselu närbuks.
Võõrapärasuse eetika meenutab meile elu lõplikkuse ja sõltuvuse, inimsuhetes kogetud tingimatu armastusenõude ja elu kandvate positiivsete reaalsuste esmasust inimliku toimimise suhtes. See meenutab meile, et elu eetiline mõõde ei ammuta üksnes inimese tähendusi loovast kultuurilisest võimest, vaid elu enda võõrapärasest tähenduslikkusest.
See meenutus on oluline, kuna inimest iseloomustab tung seda võõrapärasust lõhkuda, unustada või iseenda teeneks pidada. Ta on valdusi laiendav kolonialist võõrapärasuse maal, terra aliena’l. Ka kristlikust vaatepunktist väljendub meie patusus – suhte rikutus elu Autoriga – võõrapärasuse mitmelaadses eituses ja lõhkumises. Me tahame elu üle ise valitseda, olla tähenduslikkuse ainuke autor.
Võõrapärasuse eetika esitab väljakutse vähemalt kahele suurele väärarusaamale. Esiteks meenutab ta erinevatele eetilise relativismi ja konstruktivismi suundadele, et inimeste eetiline arutlus, kokkulepe ja fantaasia tuginevad elu enda eetilisele mõõtmele. Eetiliste normide, väärtuste ja vooruste sõnastamine ja täpsustamine toimub selle eetilise mõõtme toel. Teiseks on võõrapärasuse eetika kriitiline ja korrigeeriv, kui inimene või ühiskondlik grupp – ka näiteks kirik – kaldub inimlikku normide, väärtuste ja vooruste sõnastamist ja täpsustamist elu enda võõrapärasusega samastama. Esimesel juhul ülehinnatakse, teisel juhul alahinnatakse inimese eetilist produktiivsust; esimesel juhul unustatakse elu enda võõrapärasus, teisel juhul „ülendatakse“ inimlikud sõnastamis- ja mõistmispüüded ideoloogilisel moel nimetatud võõrapärasuseks.
Võõrapärasuse eetika on orientiiri-eetika. See toetab, juhatab ja inspireerib eetilisi sõnastamis- ja mõistmispüüdeid, ei võta meilt aga ära vastutust ja ülesannet elu ja ühiskonda – elu bioloogilisi ja sotsiaalseid aspekte – ise eetiliselt kujundada. Selleks peame arendama eetilist tundlikkust ja kasutama dialoogis mineviku ja olevikuga parimal võimalikul moel oma teadmisi, mõistust, kogemust ja fantaasiat.
Kristlik eetika mõistab võõrapärasuse eetikat Jumala toimimise horisondil ja asetab kõik eelneva ülima võõrapärasuse, meile Kristuses kingitud võõrapärase õiguse – iustitia aliena – valgusesse. See vabastab meid uueks eluks usus ja armastuses, eluks kaasinimese jaoks ja teenistuses. Kristlik eetika mõistab end nõnda võõrapärasuse eetika armastust täis kulminatsioonina. See mõistab inimest jumaliku armastuse – jumaliku võõrapärasuse! – ühteaegu nii sirgeselgse kui alandliku saadikuna (vrd M. Luther, „Ristiinimese vabadusest“, 1520).
Johann-Christian Põder (1977), dr. theol., on vanglate ja politseiares-timajade peakaplan, Greifswaldi ülikooli külalisteadur teoloogilise eetika ja meditsiinieetika alal.
