Piiblit ei ole võimalik mõista ilma selle tekkimise, seega ka usundiloolise taustata. Selline arusaam on piibliteadlaste hulgas võtnud üha rohkem maad ja viinud selleni, et Iisraeli usundiloo käsitlusi ilmub igal aastal üha rohkem. Sealjuures annavad uurimisloo keerukast seisust ilmselt kõige paremini tunnistust need – enamasti inglisekeelsed – raamatud, mille pealkirjas sisaldub sõna „usund“ mitmuses. Üha rohkem mõistetaksegi Iisraeli usundilugu Vana Lähis-Ida usundite maailma osana ning usundilise mitmekesisuse ilminguna.
Mainzi ülikooli judaistika professor Michael Tilly ja Vana Testamendi ja piibliarheoloogia professor Wolfgang Zwickel on laiale lugejaskonnale kirjutanud järjekordse Iisraeli usundiloo (Religionsgeschichte Israels. Von der Vorzeit bis zu den Anfängen des Christentums [„Iisraeli usundilugu. Eelajast kuni kristluse alguseni“], Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 2011, 220 lk). See on moodne sissejuhatus usundilukku, sest näeb Iisraeli usundit osana muistse maailma usundiloost, pühendab piisavalt ruumi vahetute Iisraeli naabrite tutvustamisele, arvestab olulisemate hilispronksiaegsete süüria ja kaanani tekstide ning pildilise materjaliga. Lisaks ei sea ta kõige algusesse esiisade aega, nagu oli vanasti tavaks, vaid alustab käsitlust 10 000 aasta tagant – kiviajast – andes piisava ülevaate ka pronksiaegse kaanani kultuuri kohta. Eriti moodne on see käsitlus aga selle poolest, et leiab lõpuks ometi adekvaatselt ruumi Jeruusalemma Teise templi ajale 5. saj-st e.Kr kuni 1. saj-ni p.Kr, mis ju kõige rohkem on tekkivat judaismi, Vana Testamendi kirjandust, aga ka kristlust mõjutanud. Vähe sellest, raamatu teeb harukordseks varakristliku aja vaatlemine Iisraeli usundiloo loomuliku osana.
Eelnevale lisaks seisneb raamatu esimese kahe kolmandiku tugevus kahtlemata selles, et W. Zwickel on väga hästi kodus Süüria-Palestiina piirkonna arheoloogias. Esemelise ja pildilise materjali sisuline kaasamine nii väikese mahuga raamatus on allakirjutanu meelest eeskujulik. Autor on ise küll ühes eravestluses avaldanud kahetsust, et kirjastus ei tahtnud raamatusse pilte. Sellest on kahtlemata kahju, sest tema kasutatud metodoloogia nõuab illustratsioone. Arheoloogia osa kõrvale jättes tundub aga, et Zwickel on pisut liiga optimistlikult suhtunud Vana Testamendi tekstide tulususse ajaloosündmuste rekonstrueerimisel. Vaatamata sellele, et ta kuulub kindlasti väga kriitiliste teadlaste hulka, ei saa allakirjutanu siiski päris nõus olla 12.–8. saj sündmuste taastamisega, sest selle jaoks on materjali endiselt liiga vähe ja käsitlused spekulatiivsed.
Raamatu kolmanda kolmandiku autor M. Tilly tunneb suurepäraselt hilise Teise templi aegset usulist mitmekesisust Iisraelis. Arusaam, et tekkiv judaism polnud kaugeltki monoliitne nähtus, on Uue Testamendi teaduse kõrval lõpuks ometi hakanud mõjutama ka Vana Testamendi teadust. Kui Jeesuse ajast on teada mitmed juudi parteid, siis varasemas ajas nähakse üha rohkem samaarlaste liikumise mõjukust.
Ehkki raamatus jäetakse mainimata võimalus, et Gerizimi mäel võis Jahve tempel olla püsti juba ennegi kui Teine tempel Jeruusalemmas, on samaarlased vähemasti teeninud ära eraldi peatüki. Lisaks on arvestatud senisest rohkem näiteks hassiididega, Qumrani kogukonnaga, apokalüptikutega (ehkki sellist terminit pole kuigi palju veel juurutatud) – võrdsena näiteks variseridega. Allakirjutanu arvates võinuks aga maalitud pilt olla veelgi mitmekesisem: põhjendatud on kahtlus, et olulist osa Vana Testamendi tekstidest on mõjutanud nn vaeste teoloogia ja nn õigete liikumine, ning et nii hassiide kui Qumrani kogukonda tuleks nimetatud nähtustega kindlasti suhestada.
Kokku võttes on M. Tilly ja W. Zwickeli raamatu puhul tegemist väga soovitatava lektüüriga kõigile, kes tahavad kokkuvõtvat ja kaasaegsete teadmiste seisu arvestavat sissejuhatust piibliraamatute tekke tausta.
