„Aga see sündis neil päevil, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. Too esmakordne üleskirjutus toimus ajal, mil Küreeinius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärismaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende seal olemise aegu said päevad täis ja Maarja pidi maha saama, ja ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest et neil polnud ruumi majas.
Ja karjased olid sealsamas kandis õitsil ja valvasid valvekorriti öösel oma karja. Ja Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda auhiilgus säras nende ümber ja nad lõid kangesti kartma. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja tunnustäheks teile on see: teie leiate ühe lapsukese mähitud ja sõimes magavat.“ Ja äkitselt oli ingliga koos taevase maleva hulk Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu Tema heameele inimestele!“
Ja see sündis, et kui inglid olid nende juurest ära läinud üles taevasse, ütlesid karjased üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda asjalugu, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!“ Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja sõimepandud lapsukese. Aga nähes Teda nad teatasid loost, mis neile oli räägitud sestsamast lapsest. Ja kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile rääkinud. Aga Maarja talletas kõik need lood, neid oma meeles mõlgutades. Ja karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud, nõnda nagu neile oli räägitud.“ (Lk 2:1–20)
Armsad õed ja vennad! Neid ridu Luuka evangeeliumis nimetatakse jõuluevangeeliumiks, s.t jõulu rõõmusõnumiks. See on kõige kuulsam tekst, mida jõulude ajal kirikus loetakse. See tähendab muidugi, et selles tekstis avaldub jõulude sisu. Kõneldes sellest, miks jõulupühi tähistatakse, heidab tekst aga ühtlasi valgust sellele, kuidas neid tähistada. Meile ei kõnelda küll mingisugustest üksikutest kommetest või tavadest. Kuna aga kõneldakse sellest, mis teevad jõuludest jõulud, on võimalik ütelda midagi ka nende kohase tähistamise viisi kohta.
Tekst sisaldab kolm osa. Kõigepealt kõneldakse meile ühest ajaloolisest sündmusest. Meile jutustatakse, kuidas ühel konkreetsel ajal, ühes konkreetses kohas sünnib laps. Sündmus, mida jõulud tähistavad, on niisiis ühe lapse sünd. Aga miks tähistatakse selle lapse sündi? See ei ole iseenesest selge. See ei ole iseenesestmõistetav. See on saladus – jõulusaladus. Teksti teine osa avab sündmuse tähenduse, teeb saladuse avalikuks. Kuidas? Nimelt läbi teatavaks tegemise, kes on see laps. Karjastele kuulutatakse, et Petlemma sõimes on sündinud Päästja, kes on Issand Kristus. Sündmus ei ole iseendas selge. Sellele tuleb valgust heita, see tuleb teha avalikus. Viimaks jutustatakse, kuidas inimesed – iseäranis karjased ja Maarja – avalikuks tehtud jõulusaladusele reageerivad.
1. Jõulusaladusest saame kõnelda üksnes seetõttu, et see saladus on tehtud avalikuks. Jõulusaladus on Jumala tulemine inimese juurde. Kuidas on Jumal tulnud? Kui lapsuke! See on tõepoolest midagi, mis väärib „imeks“ nimetamist! Siin leiavad põhjaliku paranduse kujutlused sellest, kes ja milline on Jumal. Jõulusaladus – see on suure Jumala, kõige nähtava ja nähtamatu Looja tulemine maailma väikese ja väeti lapsukesena. Jõulusaladus on lapsuke, kelles on ühendatud taevas ja maa, Jumal ja inimene, Looja ja loodu.
Jumal ei tule, et inimlikke suhteid alandada või pea peale pöörata, vaid et neid ülendada ja uuendada sideme läbi Jumalaga, panna neid kandvale alusele. Jumal ei tule nõudma rohkem pingutust, vaid andma jõudu. Ta tuleb, et võtta enese kanda meie kurjust, hoolimatust, armastuse vähesust ja puudumist kaasinimese vastu. Ta tuleb, et võtta enese kanda see, mis on meie saatus ja pärisosa – nimelt surm, sidemete katkemine. Jeesuslapses on meile avatud Jumala süda. See on armastava ja andestava Isa süda. Jeesuslapses saab nähtavaks, et maailma hoiab koos armastus – Jumala armastus, Jumala kirglik armastus maailma ja inimese vastu. Sellel sidemel püsib elu! Jumal kannatab sellepärast, et me teda ei armasta. Seepärast muutub ka maailm pimedaks. Või olgem leebemad: maailm muutub hämaraks. Meie südametes valitseb hämarus, kuna selles puudub armastuse valgus. Nii muutume me kartlikeks, umbusklikeks. Meie maailm muutub võitlusväljaks. Meie elu muutub olelusvõitluseks. Jõulusaladus on see, et Jumala süda, mis kannatab meie kartlikkuse, umbuslikkuse, pilkamise ja põlguse all, ütleb meile: „Ärge kartke!“
Hirmul on teadupärast suured silmad. Iseäranis suureks lähevad need Jumala ees. Igasuguste vahenditega püüame Jumalat saada oma kontrolli alla, teda alla suruda. Ohu tajumine võib muuta kaunikesti nutikaks. Aga kes saab kontrolli alla kõige nähtava ja nähtamatu Looja? Kes suudab suruda alla kõikväelist Jumalat? „Ärge kartke!“ – nende sõnadega kergitatakse jõulusaladuse katet. „Ma kuulutan teile suurt rõõmu!“ – Jumal hoolib meist niivõrd, et tuleb meie sekka, läitma meie südametes armastuse valgust, avama meie meeli, võtma meilt kartust ja hirmu iseenda, teiste ja Jumala ees. Hirmu, mis ei lase meil tõeliselt elada. Hirmu, mis ei lase meil tõeliselt märgata teisi enda ümber, hirmu, mis teeb meile Jumalast vaenlase, kellest on vaja lahti saada. Hirm kammitseb. Hirm seob meid selle külge, millega oleme harjunud, ning võtab julguse astuda uusi samme. See paneb meid klammerduma oma senise elu külge ka siis, kui me sellega tegelikult rahul ei ole. Vähemalt on see tuntud ja harjumuspärane.
Hirm ja kartus ei kanna elu ega muuda seda paremaks. Meie elu, meie ühiskond, meie maailm ei muutu paremaks rangemate seaduste, suurema kontrolli ja tõhusama karistamise läbi. Nii on võimalik ehk säilitada välist korda, aga elu ei püsi välisel korral. Ei maailma ega meie elu hoia koos väline kord. Maailm muutub paremaks üksnes uuenemise läbi, mis algab meie südametest – sellest, kui me märkame, mis hoiab maailma koos, kui me märkame, mis ühendab inimesi ning sõlmib meie fragmentaarse elu tükkidest kokku sisemiselt korrastatud terviku. Selleks on Jumala armastus. Tema armastuse side seob, hoiab koos ja kannab. Jõulusaladus on lapse sünd, kelle elu on meie eest elatud elu, kelle kannatus on meie eest kannatatud kannatus. Nii rajab Jumal meiega uue sideme, rajab „rahupõlve taeva alla“.
Nagu öeldud, on jõululaps Looja tulemine Sinu ja minu juurde. See, kellest ei ole suuremat, tuleb väikseimana! Nõnda teeb Jumal nähtavaks selle, kes ta on ning avab ühtlasi seda, mis on maailm ning kes oleme meie. Maailma ja elu võti ei ole mingisugune füüsikaline vormel, vaid Jumala armastus inimese vastu. See on side, mis kannab meie elu – Jumala armastus! Ta on tulnud meie juurde, et kanda meid siinses elus – aga ka üle selle.
2. Mis siis aga ikkagi teeb jõulusaladuse avalikuks? Sellele on eelnevas tegelikult juba vastatud. See on Jumal ise. Tulles maailma, liidab ja ühendab ta inimese enda külge. Jeesuslaps on Jumala armastuse ühendus inimesega. Ei ole midagi, mis loidaks heledamalt ja valgustaks eredamalt kui armastuse ühendus. Niisiis, jõulusaladuse teeb avalikuks Jumala armastuse valgus. Just sellepärast, et jõulusaladus on avalik, pühitsetaksegi jõule. Jõulude pühitsemine on märk sellest, et Jumala ja inimese vahel valitseb rahu – armastusel, mitte hirmul või sundusel rajanev rahu. Jumala kirglik armastus inimese vastu sütitab inimese armastuse Jumala vastu. Inimese vastus jõulusaladusele on jõulupüha tähistamine.
3. Kuidas aga tähistada jõulusid? Igal juhul kuulub selle juurde avalikuks tehtud jõulusaladusest tunnistuse andmine. Jõulusündmusest tunnistuse andmine. Jõulude pühitsemine sisaldab – kui kasutada jõuluevangeeliumi sõnastust – „nende lugude“ edasiandmist ja nende üle mõtisklemist. Samas see, mis neis lugudes sisaldub, ei ole midagi sellist, mis on kunagi ammu toimunud, aga tänaseks meie jaoks ükskõik. See toonane sündmus – jõululapse sündimine – on ületamatult aktuaalne. Kõne all on meie igaühe elu kandev side. See on Jumala suhe sinusse ja minusse. See on suhe, mis muudab meid kartmatuks ja rõõmsaks. „Ärge kartke!“, „Rõõmustage!“
Niisiis, jõule tähistame me siis, kui jõulusaladus saab avalikuks. Meile eelnenud inimpõlved on meid valgustanud selle suhtes, mis on jõulud. Ka meie oleme kutsutud jõulusaladusest kõnelema, osakssaanud valgust teistega jagama. Jõulupühad ja jõulujumalateenistus on mõneti nagu Petlemma linn. Meil on võimalik jääda linna müüride äärde või käia selle ümber ringi. Ometi on nii, et väga paljud tulevad jõulude aegu kirikusse. Kuskilt on jõudnud nende teadvusse, et just siin kuuleb sellest saladusest, mispärast jõulusid pühitsetakse. Nii tullakse kirikusse kokku, et üheskoos laulda rõõmsat tänulaulu ning lasta – nagu ütlevad laulusõnad – jõululapsel sündida „oma südamesse“.
Nii palju inimpõlvi on läinud sellest saadik, kui keiser Augustus lasi kuulutada välja rahvaloenduse. Ühe lapsukese sünniga sai alguse inimkonna uus olukord Jumala ees: selles lapsukeses on Jumal avalik sellena, keda ei ole vaja põlata või karta. Jõululaps on see, kelles inimkond on loodud uueks, kelle valguses kurjus, ebaõiglus ja surm on nähtavad lootusetult vananenutena. Jõululaps, Jeesus Kristus, on jõuluvalgus. See valgus ei kustu ka siis, kui jõuluküünlad on lõpuni põlenud. Jõuluküünlad ei ole ju jõuluvalgus, ehkki nad annavad sellest märku.
Nii ongi jõulupühad julgustus ja kinnitus elamiseks valguse lastena. Selle valguse lastena, millega loidab maailma ja meie elu koos hoidev armastuse side. Meil ei ole vaja karta: see, mis tõeliselt kannab ja mis püsib – isegi üle surmapiiri –, see võib näida küll nõrga ja väetina, aga tegelikult on see kõikväeline. Jumala armastus on kõikväeline.
Ärgem siis laskem endid pimestada, ärgem laskem endid eksitada. Seepärast – ei millegi muu pärast, ei millegi vähema pärast – tähistame me jõulusid. Ja seepärast tuleme me jõuludel ka jõulukirikusse. Me tuleme kokku ja paneme tähele, nii jõululugemisi kuulates kui jõululaule lauldes, kuidas meile eelnenud inimpõlved on andnud tunnistust jõulusaladusest. Ärgem leppigem ka meie jõuluajal vähemaga kui sellega, et imestada imede ime üle. See ime – jõuluime – on avalik! Selle üle saab imestada: imestades mõista ning mõistes imestada. Mida rohkem me seda mõistame, seda imestusväärsem see on. Aga see ongi ju armastuse saladus. Inimlikul viisil tunneme seda küllap kõik vanemate ja laste, sõprade, naise ja mehe vahelisest suhtest. Jõulusaladus on aga Jumala armastuse saladus maailma, inimese, sinu ja minu vastu. Ja see on imestusväärseim! Aamen.
(Kõne Zürichi Martin Lutheri kirikus eestlaste jõulujumalateenistusel 11.12.2004.)
Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent, EELK vikaarõpetaja, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige.
