Arvamused

Põgus sissevaade religioonita religiooni olemusse

Võime teatavate mööndustega öelda, et kaasaegne maailm kaugeneb religioonist. Kuid kas kõikidest religiooni või spirituaalsuse vormidest? Kas sealjuures saab olla näiteks kristlust ilma religioonita? Või religiooni ilma institutsioonita? Käesoleva kirjutise eesmärgiks ongi mõtiskelda selle üle, mida kujutab endast taoline intrigeeriv, kuid samas ka paradoksaalne nähtus, nagu seda on religioonita religioon. Selle üle arutlemiseks on vaja perspektiivi nii religiooni kui ka sekularisatsiooni definitsioonidesse; ning samuti võtame mõttelõnga harutamiseks appi ideed sellistelt mõtlejatelt, nagu Dietrich Bonhoeffer (1906–1945), John D. Caputo (s. 1940) ja Peter Rollins (s. 1973).

Meie arutelu sujuvaks kulgemiseks peame üritama defineerida religiooni. See ülesanne ei ole kaugeltki mitte kergemate killast, kuid eesmärgiks on siinkohal leida definitsioon, mis kõige paremini teenib meie eesmärki rääkida religioonita religioonist. Eelkõige pakub meile kasuliku sõnastuse religiooni defineerimiseks Elmar Salumaa (1908–1996): „[—] võiksime usundiks nimetada „kogu inimkonda kõikidel aegadel hõlmavat kollektiivset või individuaalset, välispidist või enam sisemist suhtlemist nende reaalsustega, mille suhtes kõik kogetav ning tajutav, kõik eluseosed, taevas ja maa, looduslikud ja sotsiaalsed nähtused ning antused leiavad mõistmist ja kogemist vaid esialgsetena ning alluvatena“, kusjuures pole oluline, kas neid reaalsuseid nimetatakse jumalusiks või nimetatakse neid ebaisikulisteks jõududeks.“(Elmar Salumaa, Süstemaatilise teoloogia käsiraamat, Tallinna: Kirjastus Logos, EELK Usuteaduse Instituut, 2009, 369–370).

Sellest tulenevalt on samuti tähtis juhtida tähelepanu sellele, mida religiooniga soovitakse saavutada. Üldiselt on (mööndustega) selle nähtuse eesmärgiks taotleda mingeid hüvesid, mis vähendavad religioossete indiviidide maiseid kannatusi, või küllust viljakama elu elamiseks; sealjuures on vägagi primaarseks eesmärgiks Jumalaga kontakti saavutamine. (E. Salumaa, Süstemaatilise teoloogia käsiraamat, 370) Käesoleva arutelu seisukohalt on tähtis just see hüvede saamise ning ka kannatuste leevendamise perspektiiv. Tegemist on riskialtide aspektidega, mille puhul on religioonil oht muutuda tooteks, millega täita indiviidi sees pesitsevat eksistentsiaalset tühimikku – kuid sellest hiljem.

Kui rääkida religioonita religioonist, siis on tähtis teadvustada fakti, et kõnealuse fenomeni tekkimist saab vaadelda koos ühe teise Läänemaailmas laialt levinud nähtusega, milleks on sekulariseerumine[1]. Nimetatud nähtust iseloomustab – eelkõige institutsionaalse – religiooni  kahanev roll nii üksikisiku kui ka ühiskonna elukorralduses. Intrigeerivama ning siinse arutelu eesmärgiga hästi sobiva sõnastuse saame taaskord Salumaalt: „Sekularisatsioon [—] ehk ilmalikustumine on nähtus, mida uusimalt paljud nimekad teoloogid hindavad positiivselt (Dietrich Bonhoeffer, Friedrich Gogarten, Paul Tillich jt) kristliku maailma- ja elukäsitluse seadusepärase tulemusena ja viivad selle kooskõlla piibelliku loomisõpetusega. Sekularisatsioonis omandab maailm taas oma koha Jumala loodud maailmana. Sõnum Kristusest on maailma „vabastanud deemoneist ja desakraliseerinud“ andes talle tagasi ta „jumalatahtelise reaalsuse“ ning kaitseb seda igasuguse „demoniseerimise, diviniseerimise ja klerikaalse eestkoste eest“ (Horst Georg Pöhlmann).“ (E. Salumaa, Süstemaatilise teoloogia käsiraamat, 387).

Selline käsitlus sekularisatsioonist avab meile põnevaid perspektiive religiooni kui nähtuse vaatlemiseks. Eelkõige võime näiteks rääkida sellest, kuidas ka Kristus tuli inimkonda religioonist vabastama. Teda võib pidada üheks mässumeelse subjekti prototüübiks, kes Vana-Iisraeli usundit korrigeerima hakkas ning inimesi Seaduse-vangistusest vabastama tuli. Kuid kas selleks, et maailma päästa religioonist oli vaja ühte ideaalset religiooni, mis teeks lõpu kõikidele religioonidele? Kas Kristuses elatud elu võib olla ka religioonivaba elu? Kas meil on vaja religiooni selleks, et elada Kristuses? Kas õigem oleks siinjuures siis pigem rääkida religioonita kristlusest? Liigume siinkohal edasi varem mainitud autorite juurde ning ehk saame mõnele neist küsimustest ka vastuse.

Autoritest, keda siinkohal tutvustame, on konkreetselt kasutanud fraasi religioonita kristlus Dietrich Bonhoeffer, kes on seda ideed käsitlenud näiteks ühes oma vangipõlves kirjutatud kirjas Eberhard Bethgele (1909–2000). Kirja sisu puhul on tegemist paratamatult provokatiivse mõttekäiguga, mille juured, nagu Bonhoeffer viitab, ulatuvad juba Karl Barthi (1886–1968) mõtlemisse. Kirjas mõtiskleb autor selle üle, milline võiks olla kristlik sõnum ilmalikustunud rahvale ning sealjuures, milline oleks ilmalik tõlgendus kristlusest. Sealjuures küsib ta endamisi, kas religioonituid kristlasi on üldse olemas? Või kas Läänemaailma arusaam kristlusest on eelmäng täielikult religioonivabale maailmakorraldusele? Kui jah, siis mis on kiriku roll selles? (Dietrich Bonhoeffer, Vastupanu ja andumine. – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid,Koost. W. Härle, T.-A. Põder, Tartu: Ilmamaa, 2013, 414–415) Samas kirjas konstateerib Bonhoeffer ka üht tõdemust, millele me eelnevalt viitasime Salumaa kaudu: „Kristus ei ole siis enam religiooni objekt, vaid midagi hoopis muud, tõeline maailma Issand.“ (D. Bonhoeffer, Vastupanu ja andumine. – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid, 415).

Bonhoeffer kritiseeris oma kaasaegset kirikut eelkõige seetõttu, et see olla liialt – negatiivses mõttes – sekulariseerunud ning sealjuures kaotanud oma tõelise arusaama nii Kristuses elamisest kui ka Jumala armust. Ta leidis, et kirik oli liialt langenud odava armu levitamise kammitsaisse ning pidas seda kiriku surmavaenlaseks. Bonhoefferi arvates jagatakse kirikust armu igas võimalikus suunas liialt lihtsalt. Sealjuures on armul (aga tegelikult ka Kristusel/Jumalal) oht muutuda laiatarbekaubaks. (Dietrich Bonhoeffer, Järgimine. – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid,Koost. W. Härle, T.-A. Põder, Tartu: Ilmamaa, 2013, 363) Oht on tegelikult veel optimistlikult öeldud – arm on juba saavutanud toote loomuse. Sellest on kujunenud ebajumalateenistus, millega üritatakse täita inimese eksistentsiaalset tühimikku. Selle perspektiivi juurde tuleme aga tagasi Peter Rollinsi mõtlemist tutvustavas osas.

Lähtudes sellest, et Bonhoeffer arvas, et arm on liialt kergesti kättesaadav laiatarbekaup, ning mõtiskles selle üle, kuidas tõlgendada kristlust ilmalikult, võime arutlusobjektiks võtta ühe kirikukriitilise aspekti. Kas oleks liigne öelda, et ehk olekski vaja kirik eraldada Kristlusest sellisel määral, et lahutada institutsioonist armuandmise agentsus? Kirik võiks olla eelkõige pedagoogiline ning teenistuslik organisatsioon, mille eesmärk on vahendada teadmisi ning meetmeid, mis viiksid otsija Jumala armuni. Sealjuures tähendaks see seda, et kirik peaks loobuma retoorikast, nagu käiks Jumala arm ainult nende kaudu. Kristlus peaks Jumala teenistusena toimima ka ilma seda korraldava organisatsioonita. Maised instantsid ei saa juhtida tõelist tõde, vaid tõeline tõde tuleb elust, kus Kristus on kaasteeline. Ka Bonhoeffer leidis, et Jumal võiks olla teispoolsus meie keskel: siinset maailma ei pea eraldama muust; s.t. transtsendentne ei ole Bonhoefferi arvates selle ees ülimuslik, sest kui Kristus sai inimeseks, siis maailm sai heaks kiidetud (kuid tuleb täheldada, et Jeesuse surmaga sai maailm süüdi mõistetud, aga ülestõusmisega taas vabastatud elamaks uut elu) (Traugott Vogel, Religioonifilosoofia. Filosoofia ja kristlik teoloogia dialoogis, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2015, 199–200).

Teiseks mõtlejaks, kelle perspektiivi religioonitust religioonist me siinkohal põgusalt käsitleme on John D. Caputo. Tema üks peamisi lähenemisi elule on hoiak, mille kohaselt me peaksime võtma elu sellisena nagu see on – kogu selle rõõmu, kurbuse ning üleüldise traagikaga. Caputo arvates ei ole tähtis see, keda me armastame, kui me armastame Jumalat, vaid see, kuidas me armastame, kui me armastame Jumalat. Ta viitab sellele, et kirikud tegelevad rohkem „keda“ kui „kuidas“ küsimusega. Sealjuures ongi tähtis see, et Jumalat tuleb teenida läbi elu kumava õiglusega, mitte religioossete riitustega. Jumala heaks elamine toimub väljaspool konventsionaalseid religioone: heroiliste indiviididena, kes võitlevad rõhutute eest. Seega Jumala arm ei ole organiseeritud religiooni hallata, sest see on selleks liiga mõjuvõimas ning tähtis. Kuidas muudmoodi saaks nimetada asja, mis ei anna lõplikke vastuseid, vaid avab lõputu küsimuste plejaadi? Jumal ei ole siin enam reduktsionistlikult kõikide küsimuste vastus, vaid Jumal on just see, kellest lähtuvalt tekivad uued küsimused. (vt John D. Caputo, On Religion, London, New York: Routledge, 2019, 172–207).

Sellest väikesest ning mitte mingil juhul ammendavast sissevaatest Caputo mõtlemisse näeme kohe puutekohti Bonhoefferi filosoofiaga. Eelkõige toimib see kontseptsioonis, mis käsitleb teispoolsust siinpoolsuses. Võime Caputo mõtlemisest välja lugeda, et Jumal ning tema armastus peavad meile olema praktilised kaasteelised maise elu elamiseks, sest Jumala armastuses elamine on Jumala õigluse maapealne rakendamine. Caputo arvates ei ole religioon kristlasena elamiseks oma riitustega esmatähtis, vaid pakub toetust õigele olemisele. Võime kõrvutada ka Caputo arusaama kinnistatud vastustest ning Bonhoefferi perspektiivi odavast armust. Ka odav arm väljendub kinnistatud vastustena, mille puhul ei ole Kristuses elamine justkui esmatähtis. Kuid avatud küsimused annavad võimaluse Kristusel toimida, sest ette antud vastustega küsimused on usu surm. Siinkohal võime spekuleerida, et Seadus, mida Kristus tuli tühistama, kuulus surmavalda, sest tähtis ei olnud mitte usk, vaid heaks kiidetud vastustega õiged teod, kuid mitte usust lähtuvad õiged teod. Ja ette söödetud vastused toimivad justkui toode – miski, mis peab täitma eksistentsiaalset tühimikku, mida inimesed ei suuda omaks võtta. Siinkohal lähmegi edasi järgmise mõtleja juurde.

Ka Peter Rollinson konventsionaalse kiriku suhtes kriitiline. Siinkohal esitan Rollinsi teosest The Idolatry of God (2012) vabatõlkelise tsitaadi, mis võtab hästi kokku tema kriitika selle suhtes, kuidas kirik meile evangeeliumit kui head sõnumit edastab: „Seda müüakse meile kui asja, mis võib kõik meie ihad rahuldada, aga mitte kui asja, mis kutsuks meis esile muutuse, mille poole me tegelikult ihaleme. Nagu iga teisegi toote puhul, mis lubab meile rahuldust, saab Kristusest kõigest järjekordne objekt maailmas, mille kaudu üritatakse meile pakkuda mõistmist ning täielikku rahuldust. Jeesust on seega meile esitletud kui lahendust kahele teineteisega seotud probleemile: me eksisteerime täielikus pimeduses, kui asi puudutab kõiksuse tähendust, ning me oleme oma kohaga selles pimeduses täiesti rahulolematud.“(Peter Rollins, The Idolatry of God, London: Hodder & Stoughton, 2013: 2).

Mida inimene teeb siis, kui ta teeb Kristusest objekti? Ta teeb temast iidoli – teeb temast pelga ebajumalateenistuse objekti. Ka Rollins näeb, sarnaselt eelnevatele, et kirik on madaldanud Kristuse tähtsuse jumalikust subjektist suvaliseks selvetooteks. Tema arvates tänapäeva kirik on teinud Jumalast iidoli, mille eesmärgiks on täita meie elus haigutavad (eksistentsiaalsed) tühimikud. Aga kes veel nii teeb? Põhimõtteliselt kõik maailma tööstused, kes midagi toodavad. Jumalast saab tarbeese, mis kätkeb endas lubadust meie elu ideaalseks teha. Jumal on siis põhimõtteliselt nagu uus Ferrari, käekott või elektrooniline vidin. Selline teguviis on vägagi konkreetselt seotud pärispatuga, mida võib mõista kui midagi sellist, mille puhul inimsubjekt on millestki ilma jäetud. Niinimetatud iidolobjektid on siis need, mis pretendeerivad asjatult seda auku täitma. (P. Rollins, The Idolatry of God, 25–26).

Sarnaselt Bonhoefferile ja Caputole näeb ka Rollins, et klassikaline organiseeritud religioon on Jumala/Kristuse tähtsuse põhimõtteliselt tühistanud. Ka varem mainitud odav arm ning kinnistatud vastused on Kristuse iidoliks tegemisega seotud. Nagu varem sai mainitud, siis Jumala arm oli Bonhoefferi arvates kõigest laiatarbekaubaks madaldatud. Täpselt niimoodi arvab ka Rollins, kes leiab, et kirikust on saanud suurtööstuse analoogia, kes üritab müüa toodet. Selleks tooteks on Jumala armu pähe müüdavad heaks kiidetud vastused veel küsimata küsimustele. Kui igale küsimusele on vastus juba eelnevalt olemas, siis kuidas me saame siin üldse rääkida usus elamisest? Prantsuse filosoof Alain Badiou’ (s. 1937) ütleks selle peale, et kirik loob simulaakrumit. See tähendab, et tõde konstrueeritakse enne, kui saab olla tõde indutseerivat sündmust, siinkohal küsimust (vt Alain Badiou, Eetika. Essee kurjuse mõistmisest, Tartu: EYS Veljesto, 2017). Simulaakrum muutub aga totalitariseerivaks fundamentalismiks.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Läänemaailma sekulariseerumine ei tähenda seda, et usk Jumalasse või muusse transtsendentsesse kaoks. Kaugeltki mitte. Viimase elujõulisuse ilmselgeks näiteks on esoteeriliste suundumuste suur populaarsus, s.h. pendeldamine, selgeltnägemine jne. Kuid ega ei kao tegelikult ka kuhugi usk Jumalasse. See usk pigem teiseneb ning need uued derivatiivid lähevad tihtipeale vastuollu institutsionaalse kirikuga, kes üritab oma olemasolu õigustada, vastates heaks kiidetud vastustega igale tekkivale küsimusele. Ehk on meil kõigil – eelkõige organiseeritud religioonil – õppida midagi eelneva kolme mõtleja ideedest? Kiriku olemasolu on endiselt õigustatud ning see kehtib ka tulevikus. Aga kirik peab õppima inimesi uutmoodi kõnetama. Kirik ei tohi pakkuda kõigest rahuldust, vaid peab kutsuma esile radikaalse transformatsiooni inimeses, tehes seda usu võimalusi tutvustades.



[1] Sekulariseerumise üheks põhjuseks võib pidada ka seda, et kiriklik autoriteet on vastandanud oma teadmised maailmast muudele sissevaadetele meid ümbritsevast reaalsusest. Selline olukord on lükanud indiviidi dilemma ette, kus ta peab olema ise autoriteediks maailmakäsitluse valimisel. (Jan-Olav Henriksen, Religion as Orientation and Transformation, Tübingen: Mohr Siebeck, 2017, 201)


Arvamuslugu põhineb esseel, mis on kirjutatud EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo õppekava aine „Religioonifilosoofia“ raames.


Sander-Ingemar Kasak (1990), MA eesti kirjanduses (Tartu Ülikool), EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistrant, EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English