Vestlesime onkoloog dr Mari Lõhmusega onkoloogiast ja onkoloogiliste haigustega seotud müütidest ja tegelikkusest, mis vaatamata oma karmusele on ikka lootust andev ja tihti ka rõõmu pakkuv. Dr Lõhmusega töötame koos Põhja-Eesti Regionaalhaigla Palliatiivravi Keskuses. Tema on ka keemiaravi osakonna arst.
Hingehoidjana pean ääretult oluliseks, et arstide ja õdedega, kellega koos töötan, saaksin kõneleda ravitööst. On oluline saada paremini aru, kuidas patsiente aidata, mis laadi probleeme näevad nende juures arstid, mis abi näeb raviarst patsienti vajavat. Oleme jäänud nii mõnigi kord dr Lõhmusega osakonna õdede laua juures või tema kabinetis vestlema üldisematest meditsiiniprobleemidest ja inimest aitavatest asjadest, arutlema hingelistel ja eksistentsiaalsetel teemadel.
Katri Aaslav-Tepandi (K.A-T): Onkoloogia, vähk, pahaloomuline kasvaja – need on rasked sõnad, mida inimesed ei suuda tihti välja öelda. Kui inimene on saanud kas ise diagnoosi, või tema lähedane, siis esimene seos, mis tal neid sõnu kuuldes tekib, on surmahaigus. Kuidas kommenteerid?
Mari Lõhmus (ML): Vähihaigused on alati olnud tabu. Onkoloogia seostub halva prognoosiga, et mida head sealt ikka saab tulla – surmatõbi, nüüd pole enam midagi teha. Vaatamata selle, et järjest suurem osa haigestunutest saab kas vähist võitu või elab pikalt vähiga nagu kroonilise haigusega. Kahjuks jõuavad kõige rohkem ka meediasse sellised kurvad lood, kuidas kasvaja areneb kiiresti või kuidas ravivõimalused on ammendunud või vähk on väga noortel inimestel. Vähe on meedias kajastatud häid juhtumeid. Et mis sest ikka kirjutada, et inimene sai näiteks rinnavähist jagu, aga just neist peaks kirjutama. Meil on ju onkoloogias palju häid lugusid ka. Ja järjest rohkem haigusi leitakse tänu heale diagnostikale vara üles, ravi toimib ja ravitakse inimesed terveks. Elavad veel tüki häid aastaid ja vähihaigus ei tulegi tagasi. Neid jutte me räägime palju vähem, aga need aitaks müüte murda, ja inimesed jõuaksid varem arstide juurde. Muidugi ei saa need jutud olla lohutavad nendele inimestele, kellel on selline vähk, mis on juba ravimatu.
K.A-T: Oma kogemustest hingehoiutöös saan rääkida, et kui inimesed on saanud haigusele varases staadiumis jaole ja ravi toimib, siis nad räägivad oma lugu rõõmu ja tänutundega arstide, oma tähelepaneliku abikaasa või lähedase vastu. Tihti on mingi sisetunne öelnud, et tuleb järgi uurida, mis ja miks seal kehas ja enesetundes teistmoodi on, et on usaldatud oma sisetunnet. Ka on elukaaslane, mõni lähedane, sõber olnud see taganttõukaja, kui on märganud mingit muutust. On olnud juhtumeid, kus inimene ise polegi tundnud muutust, aga hooliv töökaaslane on olnud see, kes osutab tähelepanu, et kuule, oled kuidagi ära vajunud. Või mis sul tervisega on? Või on loetud-kuuldud samasugustest tunnustest kellegi teise näitel – ja see on andnud tõuke. Rasked on olnud vestlused inimestega, kui inimene ise tunnistab, et õigel ajal pole arsti juurde mindud või et perearst ei saatnud uuringutele, kuigi pikka aega juba valud seljas.
ML: Jah, paratamatult tekib haigestunud inimesel küsimus, et miks keegi varem ei uurinud, miks mul seda haigust ei leitud, miks mu haigust varem ei avastatud. Ses mõttes on vähk salakaval haigus. Sümptomid ei pruugigi tulla varem, kui alles kaugsiiretest ehk metastaasidest – see on esimene asi, mis annab haigusest märku.
K.A-T: Ollakse väga heitunud ja ehmatanud, kui vähk avastatakse, sest ikka on see ootamatu.
ML: Ega ennast ei oskakski sellesse olukorda panna. See uudis on ju inimese jaoks katastroof . Olen näinud, et see on laastav, isegi siis, kui mina arstina näen, et kasvajat on võimalik tervistavalt ravida, et kirurgilise kiiritusravi ja keemiaravi kombineerimisel on ravitulemused head. Puutun sellega tihti kokku, et patsient jõuab kasvajaspetsiifilise ravi alustamiseks keemiaravi arsti juurde, ja siis on šokk tihtipeale väga suur, et miks teda saadeti veel keemiaravi arsti juurde, et kas seda haigust ei saa siis välja opereerida. Minu kui arsti ülesanne on aidata inimesel lootust taas üles ehitada, siis kui juba ainuüksi teadmine, et ta saadeti keemiaravi arsti juurde, on tekitanud inimeses pettumust.
K.A-T: Kuidas sa ehitad lootust üles?
ML: Kui kasvaja on tervistavalt ravitav ja me loodame kasvajast võitu saada, siis seda ma räägingi. Ka teadmised selle haiguse ravi kohta aitavad. Tihtipeale on nii, et kasvaja on opereeritav ka diagnoosimise hetkel, aga me teame, et tehes kiiritus- või keemiaravi enne operatsiooni, elavad inimesed paremini ja kauem. Seda ma seletan, arvan, et teadmises on palju lootust. Tihti tulevad inimesed vastuvõtule vähese infoga, neil on ainult teadmine, et neil on pahaloomuline haigus või et on siirdeid. Nad tulevad teadmatuses ja hirmus, et mis nüüd saab, mis saab keemiaravi kõrvaltoimetest. Keemiaraviga käivad kaasas ka lood, et kõigil on väga halb olla, juuksed tulevad peast. Neid müüte on ka vaja üksjagu murda. Kõigil inimestel ei ole keemiaravi ajal väga halb olla ja juuksed ei tule kõigil ära. Paremas üldseisundis inimesed käivad iga päev tööl, teevad omi asju, nagu nad ennegi tegid. Ka on arenenud sümptomeid leevendava ravi võimalused keemiaravi kõrval, kas siis iivelduse või valu või kõhulahtisuse vastu. Ravimite hulk on hüppeliselt suurenenud ja kõrvaltoimed on uutel kasvajaravimitel ka teistsugused kui vanadel traditsioonilistel ravimitel.
K.A-T: Kas võib nii öelda, et palju onkoloogiaga seotud eelarvamusi ja hirme sünnib teadmatusest? Kui palju sa arstina pead vajalikuks, saad inimestega suhelda, kõigist neist ravi puudutavatest asjadest rääkida?
ML: Meile on kõige suurem piiraja aeg, mis ei lase visiitidel patsientidega põhjalikult arutada. Jah, meie kohustus on teavitada inimesi nii palju, kui palju nad ise soovivad. Nii sellest haigusest, ravi võimalusest, ravi oodatavast tulemusest. Visiiti mahub praktilise poole pealt ka ravimite tellimine ja retseptide väljakirjutamine. Ideaalses olukorras vajaksime selleks kõigeks rohkem aega. Seda, kustkohast see aeg võtta, ma küll ei tea (ohkab). Et üldse jõuda inimese igapäeva teemadenigi. Vahel uurin, et kuidas teil kodus on, kes teil tugivõrgustik on, et kellele te saate toetuda. Siis räägin inimesele omalt poolt, milline on meie haigla tugivõrgustik, kuidas saada palliatiivravi keskusega kontakti, kuidas õdedega, kuidas minuga. Need rääkimised leevendavad inimese teadmatuse tunnet. Et kui inimesel tekibki selline olukord, et ei tea, mida teha, siis inimene teab, kelle käest küsida. Oluline on, et inimene ei jääks meditsiini vaakumisse, et „keegi mind ei aita, mul on vähk ja ma olen üksi“.
K.A-T: Milline on sinu jaoks arstina inimesega suhtlemise ideaal?
ML: Iga inimese jaoks on vaja erinevat lähenemist. Kui ma vaatan tagasi oma elule meditsiinis – tegelikult on see pool mu senisest elust –, siis kindlasti on minust kadunud mingi naiivsus. Väga palju inimesi läheb meditsiini õppima, tahtes kõiki aidata, kõiki terveks ravida. Nüüd on minu töö selline, et enamikke haigestunud inimesi ei saa ma terveks ravida. Sellest saan ma aru, minu suurem osa tööst on, et võimalikult hästi ravida, nii et inimestel oleks vaatamata raskele haigusele võimalikult hea olla. Olen ka mõistnud, et inimeste „hea“ on väga erinev. Olen küll ja küll olnud selles olukorras, kus ma mõtlen arstina, et teen head ja tahan hästi palju ära organiseerida, ette mõelda, et patsiendil oleks võimalikult hea, aga siis tuleb välja, et selle inimese „hea“ pole üldse see, mida mina ette kujutan.
K.A-T: Kas sa mõtled nii, et teed raviskeemi, aga inimesel on selle tagajärjel väga halb olla?
ML: Ma püüan ette mõelda: kui tean, et näiteks kui vaja kasutada ravimeid, mis võivad kõrvaltoimena põhjustada iiveldust, et siis oleks patsientidel lahendus ootamas. Vahel mõtlevad inimesed, et valu on ära kannatamiseks ja see peab nii olema, et see on mulle saadetud ja ma pean sellega ise hakkama saama. Mina arstina aga mõtlen, et millised valu ravi võimalused on, kuidas ma saaksin seda inimest aidata. Meil võivald olla ka sellest osas erinevad arusaamad, millist abi see inimene vajab. Inimene võib mõelda, et tal on vaja vaimujõudu, et selle valuga hakkama saada, ära kannatada, ja arst mõtleb, et on vaja ravimeid, et selle valuga hakkama saada. Me adume seda probleemi erinevalt. Me peame arstidena mõistma inimest, mis tema probleem ja mure on, nii füüsiline kui hingeline. Võib-olla on hoopis sotsiaalsed mured kõige suuremad mured, või see, kuidas kass üksi kodus hakkama saab.
K.A-T: Kui palju sa patsientide muresid õhtul koju minnes kaasa võtad?
ML: Kõik, mis mul on, kannan ma endaga kaasas (naerdes). Seda jääb ajapikku vähemaks. Aastatega. Neid on võimalik kõrvale panna, aga osad asjad tulevad selgelt ikkagi kaasa koju. Õhtul enne und tulevad. Kõige suuremad mured ongi, et meil ei õnnestu kõiki vaevusi ja vaevasid leevendada. Mure, mis tuleb selle inimese pärast, keda püüan aidata, aga tean, et ikkagi ei ole hästi.
K.A-T: Puutud oma igapäevases onkoloogi töös kokku elu ja surma teemaga, inimeste hirmudega, keda sa aidata püüad. Kuidas sa ise neis teemades end tunned? Mõtled sa nende asjade peale?
ML: Iga päev mõtlen. Võib-olla tuleb see vanusega. Ma pole ju vana, aga ma ei arva, et minuvanused mõtlevad igapäevaselt surmast. Miks ka peaks? Pigem arvan, et 30-aastased ei mõtle, 60-aastased ei mõtle, 90-aastased ei mõtle – millal me siis üldse mõtleme? Võib-olla, et ka mõeldakse omaette, aga ei räägita neist asjust. Või siis, mida rohkem on üksindust, sotsiaalset isoleeritust, seda rohkem on nende teemade puhul meeleheidet. Inimesed võivad jääda oma haigusega üksi.
Näeme katkisi ja tülis perekondi siin haiglas palju. Isegi kui inimestel on lähedaste võrgustik olemas, siis on inimesed oma muremõtetes, haigusega seotud asjade osas, tihti ikkagi üksi. Ühelt poolt pole kerge lähedastega seda avameelselt arutada, et mul selline raske haigus, et mul pole enam palju aega jäänud – just selles mures on inimesed tihti üksi. Lähedastele ei taheta koormat panna, tahetakse lähedasi säästa. Püütakse üksteist hoida.
Olen aga näinud arstina, et kui avameelselt rääkida oma haigusest lähedastega, siis toimib üksmeelne ravi korraldamine elu lõpus, arsti ja perekonna vaheline koostöö paremini. Ning siis ka lepitakse. Mõni surm onkoloogia osakonnas on väga üksik ja kurb, aga mõni surm on ilus, just kui lähedased on patsiendi kõrval.
K.A-T: Jah, haigestumine toob üksinduse tihti veel teravamalt välja. Elu seab inimese silmitsi täiesti tundmatu olukorraga. Ja ka inimese silmitsi iseendaga. Ja kõik need asjaolud kokku, kogu inimese tervik – füüsis, sotsiaalsed suhted, psüühika, religioossus – on löögi alla. Ja seda uut olukorda me kardame, hirm haarab meid ainuüksi vaid mõtte puhul haigestumisest.
ML: Jah, on isegi kergem teise inimese käest, kes on sellises raskes olukorras, mitte küsida, kuidas sul läheb, kuidas sa hakkama saad. Sest see vastus võib olla selline, millega ei oska midagi teha. Oleme abitud, ei oska aidata. Ja nii see üksilduse ring süveneb veelgi.
K.A-T: Kas sa näed oma arstipraktikas tihti inimeste üksildust, üksindust?
ML: Selle tunneb hästi ära, kui inimesel on väga toetav sotsiaalne võrgustik, kui pere toetab. Et see on kohal, on olemas.
K.A-T: Olen vesteldes inimestega aru saanud, et haigus on tihti see, mis paneb hindama lähedaste ja sõprade toetust. Rõõmu tundma sellest, et on naaber, kes toob sulle poest toidu, kui sa ise ei jaksa. Tervena, ja uppununa igapäevaprobleemidesse, mis tihti näivad suured ja tähtsad, aga on oma olemuselt pigem kergekesed ja lahendatavad, ei suuda me tihti mõeldagi, mis on elus oluline. Kui kergekäeliselt unustame me elu pärissuhteid ja pärisasju, lubame neil minna. Alles raskuste ja surma palge ees taipame, mis on elus tegelikult tähtis.
ML: Arvan, et ükskõik milline šokk liigutab elus me väärtushinnangud paika, olgu see kasvõi raske haigus. Aga see toob väga selgelt ka esile, et kes on siis su jaoks olemas, kui läheb raskeks.
Mari Lõhmus (1985) on Põhja-Eesti Regionaalhaigla Keemiaravi osakonna ja Palliatiivravi keskuse onkoloog, MA Sc.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja ja õppejõud, Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.
