Esiletõstetud lood

Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses (Mt 21:1–9)

„Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage poole Õlimäele, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle! Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: „Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi.”
Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud: „Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss.””
Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud: tõid emaeesli ja sälu ning panid rõivad nende peale ja tema istus sinna. Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi puudelt ja laotasid tee peale. Rahvahulgad aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!”” (Mt 21:1–9).

Vana Testamendi ettekujutus aukuninga saabumisest sobib ehk isegi tänapäevaga otsesemalt kokku kui Uue Testamendi kirjeldus Jeesuse saabumisest Jeruusalemma. Kuningas Taavet näiteks on kord laulnud: „Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla!
Kes on see aukuningas? See on Issand, tugev ja vägev Issand, vägev sõjas.

Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla! Kes on see aukuningas? Issand Sebaot, see on aukuningas!” (Ps 24:7–10)

Iga aeg ilutseb isemoodi. Aga kui kujutame ette iidse Jeruusalemma hiilgust ning tollaseid ettevalmistusi juutide paasapühaks, siis sarnanes see ju paljus meie jõulueelsete toimetustega. Elamud koristati piinlikult puhtaks ja löödi särama, turgudel tungles lähedalt ja kaugelt pühadeks linna kogunenud rahvas, valmistati traditsioonilisi roogasid ning templi väravaist astusid sisse ja välja lugematud inimhulgad. Elu ja melu oli küllaga. Loomulikult oli kogu pidulikkuse keskmeks püha traditsioon.

Aga kui evangeeliume tähelepanelikult lugeda, ei puudunud ka näiteks Jeesuse kaasaegsete hulgast usuleigus, uskmatus ega ka mitte kõiksugu muud patud. Ühtedele tähendasid pühad eelkõige head äri ja pidustusi, teistele pühalikku aega, mil mõtted ja teod meeleparanduses rohkem Jumala tahte järgi seada ja kolmandatele nii üht kui teist korraga. Selles mõttes oli suurte usupühade eelne valmistumise aeg tollal meie ajastuga sarnane. Pühadeks valmistumine hõlmab ikka kogu ühiskonda vaimulikest ja pühadeks koju saabuvatest peredest kelmide ning taskuvarasteni. Kõigile jagub tegemist.

Erinevus Vana Testamendi ajastuga on muidugi ilmselge. Meie usupühade raskuskese on nihkunud paasapühalt jõuludele. Veel Jeesuse maapealse elu ajal ei teadnud tema sündimise pühast keegi mitte midagi. Tänaseks igiammu kinnistunud kirikuaasta pühade järjestuse ning traditsiooni kujunemiseks kulus pikki sajandeid pärast Issanda ülestõusmist ja taevaminekut. Jõulude pühitsemine ning sellele eelnev neli nädalat kestev ootamisaeg on tegelikult hiline nähtus näiteks Kristuse ülestõusmise pühitsemise kõrval. Aga pühade traditsioonide järgimise tavad omandavad uusi vorme vahel ka päris lühikeses ajaperioodis.

Minu lapsepõlves ning esimestel ametiaastatelgi ei märganud tänavapildis jõuludeks valmistumist mitte mingil viisil. Kui, siis ainult selle poolest, et alates detsembri algusest olid lettidelt eemaldatud igasugused valged küünlad. Neid võis uuesti müüma hakata alles alates 26. detsembrist, et siis töörahvas saaks aastavahetusel valgustatud nääripuu ümber viina võtta. Noil aegadel pidi kirikupühadeks valmistuma ning neid päris pühi pühitsema sotsialismi viljastavates tingimustes keset hallisombust argipäeva. Ristirahvas varus tollal jõuluküünlad näiteks aasta võrra ette. Advendiaeg tähendas ennekõike südametes valmistumist.

Minu lapsepõlve advendid algasid kirikuaasta esimese pühapäeva eelse laupäeva õhtul, kui süütasime kuusel esimese küünla ning seadsime end kuulama adventvesperi ülekannet Soome raadiost. Pea eranditult algasid need muusikalised raadiojumalateenistused Vogleri „Hosianna“ helidega. Sama laulu, aga eesti keeles laulis alati esimese advendi jumalateenistusel ka meie oma kirikukoor.

Tänavu möödub mul omamoodi juubel. 50 aastat tagasi seisin viieaastase poisikesena isa käekõrval Kuusalu kirikus suure hulga koguduse ees. Isa abiga võtsin altarilt väiksele küünlale tule. Seisin rahva ees ning laulsin:

Jõua jälle, jõuluime,

küünlad kuldselt särage.

Huuled, kuulutage nime,

mis meil toonud õndsuse.

Eemale küll eksisime,

siiski sind nüüd ootame.

Jõua jälle, jõuluime,

tule, rahu taevane.

Laulsin seda viisil „Võitle hästi, kui sind armsast”, aga sõnade päritolu pole mul enam meeles.

Mäletan, kuidas küünlarasv tilkus sõrmedele ja hangus kiriku jaheduses käe külge kinni. See häiris ning kippus sõnu sassi ajama, aga kuidagi sain ikka hakkama. Siis läksime koos isaga altarisse, kus sain süüdata kummalgi advendikuusel esimese küünla. Mu elu esimene teenistuskohustus kirikus oli sellega täidetud.

Täna särab linn ja maa täites jõulutuledes kohati juba enne kirikuaasta lõppugi. Vilgas jõuluäri käivitub aastast aastasse üha varem. Juba ammu enne adventi hakkavad kassaaparaadid laulma mammonale hosiannat. Ka kirikutesse tuuakse jõulueelsete kontsertide tõttu suured jõulupuud varakult valmis ning lastakse neil ka enne jõululaupäeva kaunilt särada.

Ega selles ju midagi halba ei ole, et igaüks tegeleb advendiajal suurte ja oluliste jõuluettevalmistustega. Kurb on aga, kui terve kuu kestva jõululaada keskel ununeb, et advendiaeg pole mitte üldrahvalikku kingijagamispüha sissejuhatavad väiksemad peod, vaid hoopis paastuaeg. Seega peaksime eelseisva nelja nädala vältel nii palju kui vähegi võimalik käituma täiesti vastupidiselt turumajandust haaranud ostuhullusele ning tegelema oma hinge eest hoolt kandmisega. Vaatama üle endale püstitatud lähemad ja kaugemad eesmärgid. Küsima endalt, kas iga mure, millega end koormame on üldse kandmist väärt. Hoolitsema, et meie lähedased ja kaugemad inimsuhted oleks rajatud armastusele ja hoolimisele. Ning kui see päris ideaalselt ei õnnestu, siis vähemalt otsima lepitust endaga ja teistega. Selgemaks mõtlema, mis kogu meie olemisest ja elatud elust kord igaviku palge ees natukenegi väärt võiks olla. Proovige! Taolised pühadeks tehtavad ettevalmistused mõjuvad väga hingekosutavalt. Pealegi on see muide ka rahakotile oluliselt kahjutum ning lõppkokkuvõttes kogu maakerale kergem taluda.

Esimese advendiaja pühapäeva evangeeliumist loeme: „Rahvahulgad, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!” (Mt 21:9)

Jeruusalemma saabumisest jutustav lugu on esmapilgul juubeldav ning suursugune kirjeldus kuninglikust sissemarsist. Tähelepanelikumal lugemisel aga leiame Jeesuse alandlikkuse märke, mida erinevad jutustajad on teadlikult rõhutanud. Kuningate Kuningas ei saabu oma tulisel sõjaratsul, vaid laenatud ja vaevatud tööloomal – eesli seljas. Ei saada teda väärikas õukond, säravais mundreis ja haljaste mõõkadega ihukaitsjad, vaid pikast teekonnast väsinud relvitud jüngrid. Ka tervitajate hulk on juhuslik. Pole seal väärikaid aukandjaid ega kõrgema seltskonna glamuurseid kujusid. Jeesuse eel ja järel juubeldav rahvahulk on pigem selline, kelle hõiskeid ametlikud usujuhid põlgusega taluvad. Nimetatakse ju evangeeliumites mitmel korral, et korralike juutide arvates oli Jeesus tölnerite ja muulaste sõber ning kerjuste ja langenud naiste kuningas.

Ja ometi! Kui rahvas oleks ka vaikima sunnitud, hakanuks kivid kisendama. (Lk 19:40) Tulija oli ju Jumala Poeg ise! Jumala aulisusega ongi kohtuda võimalik vaid alandlikkuses.

Hiljuti väitis üks minister, et põlvili ei saa valitseda. Ta eksis rängalt. Tegelikult suudab tõeliselt valitseda vaid põlvili laskudes. Ametinimetus „minister“ tähendabki ju teenija ametit. Euroopa kuningriikides (kunagistes ja ka praegustes) on kuningaks kroonimise üheks oluliseks rituaaliks kroonitava põlvitamine Jumala altari ette. Alles siis antakse talle privileegid ning kohustused, mille ees kõik alamad peavad kummardama. Läbi ajaloo on valitsejate raskeim proovikivi olnud isekusest hoidumine. Jõuline ja jäärapäine enesekesksus on reeglina valitseja kindla allakäigu ja vahel ka kogu riigi langemise kindel eeldus.

Advendiaja rõõmusõnum on Jumala Poja alandlikkus. Ühtlasi on see käsk ja kutse tema rahvale. Kristuse kiriku ülesanne on ka täna Lunastaja alandlikkuse eeskujul kuulutada pääsemist vangidele, lunastust patustele, vabadust rõhutuile ning armastust tõrjutuile. Seepärast, järgides oma Issandat, otsigem teda sealt, kus ta on leitav – alandlike hulgast, sest: „Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja!” Sk 9:9

Õnnistegija Jeesus Kristus. Õpeta meid Sinu alandlikkuse eeskuju järgima nii, et suudame inimliku uhkuse ja hukkamõistu oma ellusuhtumisest ja ka uskumise viisist välja heita ning puhta südamega alandlike hulgas seistes kord Sinu taastulemist tervitades hoosanna hõisata.

Aamen.

 

Mart Salumäe (1963) on EELK Põhja-Ameerika praost ja Toronto Peetri koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English