Esiletõstetud lood

Jutlus lastekaitsepäevaks

Täna on lastekaitsepäev

„Ent jumalakartus on suur tuluallikas,

kui inimesele piisab sellest, mis tal on.

Ei ole me ju midagi toonud maailma,

nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia.

Kui meil on aga elatist ja ihukatet,

siis olgu neist meile küll.

Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse. Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu.

Sina aga, Jumala inimene, põgene selle eest!

Taotle õigust, jumalakartust, usku,

armastust, kannatlikkust, tasadust!

Võitle head usuvõitlust,

hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud,

kui sa oled andnud hea tunnistuse

paljude tunnistajate ees.“ (1Tm 6:6–12).

Kiriku perenõustaja vastuvõtul räägitakse lastest päris palju. Vahest on mureks oma laste kasvatamine ja lapsevanemaks olemine, teine kord enda lapsepõlve haavad ja leinad. Tihti püütakse enda sisemist last üles otsida.

Paljud vähekindlustatud pered jõuavad EELK Perekeskustesse läbi omavalitsuste lastekaitse suunamise, osad näiteks koguduste vaimulike soovitusel. Toetudes Jumala lubadustele ja perenõustaja professionaalsetele teadmistele, püüame peresid toetada sellisel viisil, et armastus, lepitus ja üksteise mõistmine võiksid kasvada. Tegeletakse inimese haavatavuse ja tunnetega ning loomises meisse külvatud headuse pildi üles otsimisega. Selle tulemusena osatakse peredes tülitseda konstruktiivselt, kuulatakse üksteist rohkem, pole vaja tarvitada vägivalda ega sattuda sõltuvustesse ning andestatakse rohkem ja aktsepteeritakse üksteist ilma soovita kogu aeg üksteist muuta.

Lapsevanemad arvavad päris tihti, et kui kuulata last ja anda talle vabadust, läheb kasvatus käest ära ja lapsest saab pidurdamatu. Küpses vanuses lapsevanemad muretsevad oma täiskasvanud laste valikute, otsuste ja elukäigu pärast. Vahel tekib tunne, et last võetakse kui varandust ja omandit, kelle elu soovitakse kontrollida ja suunata seni, kuni eluõhku jätkub. Laste uskmatuse pärast muretsevad lapsevanemad noomivad oma laste eluviisi ja kardavad hukkamõistu enda, teiste ja Jumala poolt. Osad püüavad vägisi tirida lapsi Jumala juurde, teised katkestavad suhtlemise, kolmandad leinavad.

Tulevasel hingamispäeval on meil kirikukalendris 2. pühapäev pärast nelipüha ja teemaks „Kaduvad ja kadumatud aarded“, mis teemana viib mõtted materiaalsete ja kadumatute andide vahelisse võitlusesse meie südameis. Pühapäevases tekstis on kirjas:

„Ent jumalakartus on suur tuluallikas,

kui inimesele piisab sellest, mis tal on.

Ei ole me ju midagi toonud maailma,

nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia.“ (1Tm 6:6–7).

Lastekaitsepäeval meenutan oma vanaema, kes on minu elu kõige olulisem eeskuju ja vägev tunnistus Jumala kaitsest Tema laste suhtes. Minu vanaema elus oli usk Jumalasse loomulik osa igapäevaelust ja õhkas Temast iga sõna ning teo juures rahuna ja rõõmuna. Ta armastas oma 11. last ja meid, suurt hulka lapselapsi nii väga, et ükski meist ei jäänud ilma positiivse tähelepanuta. Kallistuste ja süle juurde käisid ilusat sõnad, palved, kirikulaulud ja tunnustamine. Piiride panemine lastele oli konkreetne, täis armastust ja alati põhjendatud. Enda piiride kaitsmine õpiti tema juures ka selgeks, läbi headuse ja soojuse, mis tekitas turvatunde ja kasvatas enesekindlust. Läbi tema pilgu peegeldus Taeva Isa heldus ja Kristuse kirkus, millest tekkis lastel ja lastelastel tahe armastada Jumalat ning pidada Teda kõige kallimana aardena.

Kui me, lapselapsed, tunnetasime, et meid väärtustatakse ja peetakse Taeva Isa kingituseks, aardeks, hakkas meis kasvama vastastikune kiindumus ja läbi kristliku õpetuse ka jumalakartus. Just nimelt selles järjekorras enne kiindumus ja tahe olla armastuse ringis ning alles pärast kuulekus ja pühaduse austus. Hiljem religioonipedagoogikat õppides sain aru, miks. Jumala usaldamiseks on vaja eneseusaldust. Nimelt peab laps saama enne turvalise suhte loodud, tunnetama vastastikust hoolivust ja armastust selleks, et näha ennast väärtuslikuna ilma sooritusteta. Alles sellest sisemisest kindlusest lähtuvalt suudab laps järgneda õpetusele, ka sisemiselt veenduda ja suhtestuda usuga. Ilma armastuseta on usk lihtsalt väline ja ei jää püsima. Jumala armastus juhib armastuses oma ligimest teenima.

Lapse usaldust ei tohi kuritarvitada, sest meie Eesti lastele on väga vaja turvalisi täiskasvanuid. Eesti madala iibe kohta olen öelnud, et Taeva Isa poolt meile kingitud lapsed sünnivad sinna, kus nad on oodatud. Meie ühiskond ei ole veel väga lapsesõbralik, sest last ei väärtustata Jumala imelise loominguna, isiksusena, vaid temale seatakse tihti hoopis nõudeid ja ootusi. Laps peab justkui oma väärtuse tegude, käitumise, koolihinnete ja vaba aja saavutustega ära teenima. Tänaval kõndides ei näe täiskasvanute silmis rõõmu lastest, bussis sõites ei kuule lastele julgustavaid sõnu. Nõnda ei peagi imestama, miks nii paljud lapsed arvavad, et nemad on süüdi vanemate vahelistes vaidlustes või kooliõpetaja halvas tujus. Juba väiksest peale õpib eesti laps, et inimese väärtus ühiskonnas sõltub tema positsioonist ja teenitud hüvedest. Ta sotsialiseerub ühiskonda, kus vaesed lapsed jäetakse ilma toetuseta ja kehvades riietes kooli tulnud pinginaabriga ei tohi sõbrustada. Laps sisestab endasse sõnumi, et tuleb olla edukas ja väline on sisemisest olulisem. „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“ küsivad paljud.

Ühel päeval kaome meie ja ühel päeval kaovad meie lapsed, sest igal inimesel on oma aeg. Mida ja kuidas me saame täna teha selleks, et meist võiks jääda võimalikult palju kadumatuid aardeid, mida meie ühised Eesti lapsed kannavad põlvest põlve? Armastus ei hävi ilmaski ja ei kahane jagades seda jätkub ka naabri lastele. Õnnistatud lastekaitsepäeva ja tänu Jumalale kõikide laste eest!

 

Pia Ruotsala on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Perekeskuse juhataja.

Print Friendly, PDF & Email
English