Artiklid

Perikoopide abimaterjal 2: jõuluõhtu (Tt 2:11–14)

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.

 

1. Perikoobi tekst

Esimest ja Teist kirja Timoteosele ning kirja Tiitusele võetakse kokku Karjasekirjade mõiste all.

2. Struktuur

Perikoobi ülesehitus on armu ilmumine ühelt poolt ja kõik sellest edaspidi tulev, mida teeb arm inimese ja rahvaga. Perikoobil on paralleele lõputult, reformatsiooniaastal ehk on tähelepanuväärseim Rm 3:21: „Nüüd aga on ilmunud Jumala õigus, tunnistatu seaduses ja prohvetites, Jumala õigus Jeesuse Kristuse usust.“

3. Kontekst

Pühakirjalõik näib esmapilgul moraliseeriv ja selle kontekst on seda enamgi veel, olles osa seisuste manitsusest, rääkides, milline peab olema vanem inimene, millised nooremad, milline käitumine sobib orjadele (salmid 1–10). Samal ajal tuleneb sellest teksti mitmetähenduslikkus: kas mõeldakse vanemat majas või vanemat koguduses. Tt 2 võib olla manitsus, kuidas käituda ühes suures majapidamises, kus on nii vanu kui noori, perega lähemalt ja kaugemalt seotuid, kuid sõna „vanem“ viitab ka 1Tm, 2Tm ja Tt ühele põhiteemale, milline peab olema koguduse juhtide, koguduse vanemate, ülevaatajate ja diakonite isik. Siis ei ole „vanema“ kõrval enam „nooremat“, vaid piiskop ja diakon. Kogudus jäljendab oma ülesehituselt üht tegusat majapidamist.

Manitsustele koguduses viitab ka raamistus Tt 2:1 ja 2:14. Peale selle on teksti raskuseks manitsuste liigne seos ümbritseva keskkonna kõlblusnõuetega; nõuded pole isegi mitte kristlikud, vaid viitavad kõiges välisele, sellele, kuidas meie kogudusena välja paistame. Seejuures on kogudus tavaliselt harjunud mõtlema, kuidas me Jumala silmis paistame, ning kujundanud oma manitsusedki selles vaimus. Karjasekirjade manitsused pole nagu Issanda käsud, millest ilusaimad ehk on Rm 14–15, need pole mitte mingi kristlik parenees, nagu 1Jh õpetus armastusest. Need peavad silmas seda, et kogudus peab meeldima igaühele, tõepoolest, olema maailma meele pärast. Ning meeldimine maailmale jätkub kohe Tiituse kirja 3. peatükis, kus teemaks on kuulekus riigile ja ametnikele.

Nii on 1Tm ja Tt peetud kirjadeks, mille sarnaseid ülemused kirjutasid alluvatele ja mille sisuks oli ametniku töö korraldus. Siin torkab silma 2Tm, mis on kirjutatud kui Pauluse isiklik, soe pöördumine talle nii töös kui võitluses lähedaseks osutunud armsa venna Timoteuse poole.

Edasi torkavad silma antiiksed põhivoorused: mõõdukus, õiglus – sellised teemasid on karjasekirjades palju. Siiski ei kujunda need nelikut, ei sisalda ka vaprust, vaid pigem kulminatsiooni: mõistlikkus – õiglus – jumalakartlikkus. Mõistlikkus/mõõdukus on ka autori lemmiksõnade hulgas. Kõigest eelnevast lähtudes tekib küsimus, miks üldse kasutada sellist teksti Kristuse kuulutamiseks jõulupühade ajal.

Kuid selle kõige taustal paistavad just salmid 11–14 välja eriliselt Kristuse-kesksena. Jumala arm on miski, mis ilmub (epiphaínei), nagu antiigis jumalad, mh ka JHWH Siinail, või nagu ka hellenismi aja poliitikud, näiteks kardetud Antiochos IV Epiphanes. Kui räägitakse Kristuse ülestõusmisest, kasutatakse teist ilmumise sõna, mis seotud enam nägija poolse nägemisega. Siin aga mõjub see ilmumisena kõrgelt. Samas pole see liigagi paganlik või poliitiline sõna siiski võõrastav, esineb ju see phaneróō (Rm 3:21; 1Tm 3:6) ja epiphaínō (2Ts 2:8) kujul mujalgi.

Väga Paulusele omaselt on ilmunud „arm“. Tegemist on ühest küljest pars pro toto väljendusega – loomulikult ilmus terve Jumala Poeg, viidatakse aga üksi armule. Sel on tähendus, eriliselt kristliku ilminguna on arm pandud hellenistlike, paganlike, poliitiliste „ilmumise“, „Päästja“ ja muu taolise kõrvale. Arm „kasvatab“, paidéuō võib viidata Vanas Testamendis ka karistusele, nuhtlusele, siin aga, nagu Ef 6:4, on see „kasvatama“, mitte „karistama“.
Arm „kõigile inimestele“ võib viidata Issanda söömaaja leivale „paljude eest“ (Mk 14:24), kuid see võib veel tõenäolisemalt olla seotud karjasekirjade gnoosisevastase suunaga (1Tm 2:4–6). Jumala saladused pole enam saladused pärast seda, kui Jeesus Kristus oma ilmumisega tõi need avalikkusesse, ellu meie ümber, kus kõik on ühiskondlik ja avalik. Avalik on ka kogudus ja kõik selles kõneldav. Pole võimalik väita, et kusagil on koht, kus Jumala saladustesse on süvenetud veel sügavamalt kui koguduse korrapärasel jumalateenistusel.
Jeesus kui Jumala päästva armu kehastus on seotud kindlate vormelitega Mk 10:45; 1Kr 11:23; Ps 130:8; Hs 37:23, uue Jumala rahva loomine 2Ms 19:5, kõigist kultusriitustest parem puhastus Hb 9:14, 18–28; 1Jh 1:7–9.


4. Kirjanduslooline kontekst

Karjasekirjade tekst on väga ühtlane, selle keel ja mõttemaailm on ühe kindla koguduse, võib isegi öelda, ühe autori läbimõeldud töö tulemus. Redaktsiooniloost võib öelda vaid, et peale 1Tm, 2Tm ja Tt kui tekstikorpuse loomise on see koolkond tõenäoliselt koondanud (ja väga vähestel puhkudel ka redigeerinud) ehtsaid Pauluse kirju.

Selles suhtes võib koolkonna tööd võrrelda Vana Testamendi Jesaja koolkonnaga. Nõnda nagu Tritojesaja on õppinud tundma ja ühendanud omavahel Protojesaja ja Deuterojesaja, näinud nende mõttemaailma rikkust ja omavahelist sobivust, nii on karjasekirjade autor tegelenud ehtsate Pauluse kirjadega, näinud nende kooskõla Kolossa ja Efesose kirjadega, hoolitsenud, et need ilmuksid edaspidi ühtede kaante vahel, vaevumärgatava vahega. Otsekui Tritojesaja on kirjutanud Jesaja vanematele osadele mõndagi juurde ja lisanud oma lõpetavad peatükid, nii on karjasekirjade autor kirjutanud Paulusele juurde mõne rea ja korranud Pauluse mõtteid oma kolmes kirjas, nüüd juba uues kontekstis.

Koolkond on püüdnud tulla toime veel kahe teoloogilise väljakutsega, nimelt koguduse ameti täpsema sõnastamisega ja koguduse sobitamisega kaasaegsesse hellenistlikku ühiskonda. Selle kõige juures on seda tähelepanuväärsem, kui selgelt sõnastab see koolkond Pauluse õigeksmõistuõpetuse põhisisu.


5. Ajalooline kontekst

Karjasekirjad on Pauluse koolkonna viimased kirjad, Corpus Paulinum’i lõpetus. Autorist vaikib ajalugu, pole tõesti ühtki tõsist viidet temale. Vaid kaks huvitavat tähelepanekut, esiteks, 2Tm 1:17 jätkab sealt, kus Ap 28:30 pooleli jäi. See on seotud mitte autorsuse ega ajaloosündmusega, vaid sellega, et tekst käib Pauluse jälgedes. Teiseks on autoriks peetud Smyrna Polykarpost, ainsaks põhjenduseks eriline huvi Pauluse kirjade vastu (kuid hoopis erinev ümberkäimine nendega).

Selline viis kirjutada Pauluse nimel, nagu oleks kirjutaja Paulus ise, ei tähendanud antiigis võltsimist. Tolle aja inimesed mõtlesid, et uusi, praegu kirjutatavaid tekste ongi kasulik seostada pigem koolkonna juhi isiku kui tegeliku, pigem koolkonna nooremate õpilaste hulka kuuluva kirjutaja isikuga, sest nii püsib tekstidest tulev vana (ja ka uus) tarkus paremini koos.

Kirjad on kirjutatud nõnda, et 1Tm ja 2Tm on kirjutatud suurlinna jaoks, Tt külakoha jaoks. Nii ühes kui teises peab olema Kristuse kogudus kogu selle täiuses. Tegemist on ajaga, mil misjon ei suundunud enam maailma äärte poole – Rooma näol oli maailma äär juba käes –, vaid keskusest perifeeria poole.

Ehk on autorist põnevam küsimus, kes on adressaadid Timoteus ja Tiitus. Nimed on võetud Pauluse kirjadest, antud juhul aga on nad eeskujulikud koguduseteenrid, kes esindavad tulevastele põlvedele apostli mälestust. Nad on apostleid nende elus saatnud inimesed, kes mäletavad veel algusaja ehtsat õpetust.


6. Paralleeltekstid

Selle lõigu olulisimaks mõtteks on ilmumine ja selle tagajärjed. Miski, mis varjatud, on tulnud kõigi jaoks nähtavale. Paralleelideks sellele on eelkõige Ef 3:3–7; Kl 1:26–28 ja Rm 16:25–27.

7. Tõlgendusloolised märkused

Jõulutemaatikat on kasutanud loendamatu hulk kirjanikke, heliloojaid, kunstnikke. Seetõttu on väga keeruline, kui mitte võimatu esitada väikestki loendit kunsti- ja kirjandusteostest, mis puudutavad jõule ja Jeesuse sündi.

Jõulu- (advendi-)laulude hulgas on mitmed väga pika ajalooga teosed, mis loovad sideme eelkäijatega kaugetest aegadest. KLPR 27 „Oh laulgem südamest“ on algselt ladina-saksa segakeelne jõululaul 14.–15. sajandi vahetuse Saksamaalt, KLPR 31 „Päästja on nüüd kingitud“ lähtub Ambrosiusele omistatud hümnist Veni, redemptor gentium (4. saj), KLPR 33 „Ristirahvas, rõõmustele“ on Paul Gerhardti parafraas 1460. a Hohenfurti kloostris üles tähendatud antifonaalsest laulust Quem pastores laudavere. Samuti elab nende kaudu luterlikus kirikus edasi Tridenti kirikukogu poolt peaaegu täielikult kasutuselt kõrvaldatud sekventsižanr. KLPR 9 „Nüüd ole, Jeesus, kiidetud“ aluseks on jõulusekvents Grates nunc omnes. Mitmetes luterlikes kirikukordades lauldakse saksakeelseid salme ladinakeelsetega vaheldumisi.

Siiski tasub nimetada Tiituse kirja perikoobiga seoses kõigepealt jõululugu Oskar Lutsu tuntud romaanist „Kevade“. Õpetaja Laur on Arnole kinkinud viiuli. Ta näitab seda õhinaga lähedastele. Järgneb jõuluõhtu jumalateenistuse tunderikas kirjeldus, kus Arnole tundub, nagu oleks Jeesus just praegu sündinud. Kogu stseen lõpeb sellega, et ema küsimuse peale: kas sa ka tänasid ilusti?, jookseb Arno koolimajja õpetajat tänama. Jumala arm kasvatab inimest.

Pisut teistsuguse pildi jõuluhommikust maalib Šveitsi kirjanik Friedrich Dürrenmatt pisut kõledatundelises jutustuses „Halvaksläinud martsipanist Jeesuslaps“. Saab küsida, mida Jeesusega pärast jõule „peale hakata“.

Jeesuse sünd on Eesti kirikukunstis suhteliselt vähe kajastamist leidnud. Meenuvad maalid Harju-Madise kiriku vana kappaltari vasakpoolsel tiival (1631), Keila kiriku altari predella vasakul tahvlil (19. saj keskpaigas lisatud 1632. a-st pärinevale altarile), reljeef Püha Vaimu kiriku kantsli trepi rinnatisel (1597) ning maal „Karjaste kummardamine“ põhjavääri rinnatisel (1650–1660) ja Varbla kiriku vana altarimaal (17. saj).

 

8. Liturgilised soovitused

Jõuluõhtu jumalateenistus on Eestis üks aasta külastatumaid (kui mitte isegi kõige külastatum) jumalateenistus, mida peetakse tavaliselt ühes või teises käsiraamatus antud liturgilise jumalateenistusena. Põhirõhk sellel jumalateenistusel on jõuluevangeeliumi osade kaupa lugemisel.

Agenda pakub välja ühe variandi (lk 177–183). Agenda kasutajatel tasub kindlasti üle vaadata 20. sajandi keskelt diasporaast pärinev keelekasutus ning vähemalt lektsioonid viia vastavusse praegu kasutatava piiblitõlkega. Abiks on siinjuures Lugemiste Raamat, kirikupalve on leitav Intranetist (Käsiraamatust väljajäänud kirikupalved: jõuluõhtu).

Jumalateenistuste Käsiraamat esitab jõuluõhtu kujundamiseks rikkalikumad variandid. Jõuluõhtu jumalateenistust (lk 495–498) võib vastavalt kohalikele oludele ja väljakujunenud tavadele pidada kas lühemalt (5 lektsiooni) või pikemalt (7 lektsiooni). Lektsioonid on leitavad Lugemiste Raamatus (lk 34–39). Jumalateenistuse palveosas võib kasutada neljaosalist kirikupalvet või ekteeniat (Käsiraamatust väljajäänud kirikupalved Intranetis: jõuluõhtu). Käsiraamat jätab ka võimaluse kirikupalve vahele jätta ning piirduda laiendatud üleskutsega vaiksele palvele enne Meie Isa palvet.

Jõuluõhtu jumalateenistuse lõpus võib kasutada jõuluöö missa laiendatud lõpuõnnistust (Käsiraamat, lk 52).

Teine võimalus on jõuluõhtu või jõuluöö jumalateenistuse asemel (või lisaks neile) pidada jõuluvigiiliat (Käsiraamat, lk 499–501), mille põhiosa moodustavad Vana Testamendi ettekuulutused Kristusest, epistel ja jõuluevangeelium (Lugemiste Raamat, lk 39–44) ja kohased koguduselaulud. Jõuluvigiilia algab valgusepalvusega ning teenistuse alguses võib olla kirik hämaralt valgustatud. Täisvalgustus süüdatakse sissejuhatuse või valguselaulu ajal.

Jõuluõhtu jumalateenistusel on valdavalt kasutusel laululehed. EELK Konsistoorium on koostanud selleks kolm erinevat varianti. Seetõttu ei ole siinkohal ka laulusoovitusi antud (soovi korral leiab need Käsiraamatust). Siiski on kaasaegse infotehnoloogia abil igal vaimulikul võimalik koostada laululeht, mis vastab täpselt kohalikele oludele. Ka ei ole trüki- ega paljunduskulud enam ülejõukäivad.

9. Muud soovitused

Jeesuse sündi kujutavatel maalidel on sõime juurde sageli maalitud härg ja eesel, kuigi ükski evangeeliumidest seda fakti ei nimeta. Luuka evangeeliumi alusel võib eeldada, et loomade varjualune oli Jeesuse sünniööl tühi. Joseph Ratzingeri sõnul on loomade kujutamiseni viinud kolm kirjakohta. Esiteks Js 1:3: „Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista.“ Teiseks võib oma osa olla Ha 3:2 Septuaginta versioonil: „Sa ilmud kahe looma vahel, /…/ kui aeg saab täis, siis sa ilmud.“ Peter Stuhlmacher osutab sellele, et kaks looma võivad viidata keerubitele seaduselaeka kaanel (2Ms 25:18–20), mis samaaegselt ilmutavad ja varjavad Jumala ligiolu oma rahva juures. „Nii on sõim saanud omalaadseks seaduselaekaks, milles Jumal on salapäraselt peidetuna inimeste keskel, ja mille ees on „härja ja eesli jaoks“ (juutidest ja paganatest koosneva inimkonna jaoks) jõudnud kätte aeg tunnistada Jumalat“ (Joseph Ratzinger, Jesus of Nazareth. The Infancy Narratives. New York: Image, 2012, lk 69).

 

(Punktid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email
English