Esiletõstetud lood

Küsimata terveks (Jh 5:1–15)

„Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Aga Jeruusalemmas on Lambavärava juures tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsata; sellel on viis sammaskäiku. Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid [kes ootasid vee liikumist, sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli]. Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat. Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: „Kas sa tahad terveks saada?” Haige vastas talle: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.” Jeesus ütles talle: „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!” Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis. Kuid see päev oli hingamispäev. Siis ütlesid juudid tervenenule: „Nüüd on hingamispäev ja seepärast sa ei tohi kanderaami kanda.” Tema aga vastas neile: „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: Võta oma kanderaam ja kõnni!” Nad küsisid temalt: „Kes on see inimene, kes sulle ütles: Võta oma kanderaam ja kõnni!?” Aga tervenenu ei teadnud, kes see oli, sest Jeesus oli läinud kõrvale seal paigas oleva rahva hulka. Pärastpoole leidis Jeesus tema pühakojast ja ütles talle: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!” Inimene läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi.” (Jh 5:1–15).

Mulle on alati põhimõtteliselt meeldinud see, et ei saa ise valida jutluse kirjakohta. Oled n-ö fakti ette pandud. Kirik on teinud küll juba eelvaliku – kes on käinud üle 6 aasta iga pühapäev usinalt kirikus, on võinud isegi tähele panna, et jutluse aluseks antud kirjakohad hakkavad siis korduma. Nii et pika staažiga pastor tunneb lõpuks lähedalt juba kõiki kirjakohti. Aga kui pidada jutlust aeg-ajalt, näiteks kord kuus, nagu mina mõned aastad tagasi siin Tartu Ülikooli-Jaani koguduses seda tegin, siis on iga kord kergelt kõhe, et mis sealt nüüd siis seekord sülle kukub. Mitte iga kirjakohaga ei oska esimese hooga midagi mõistlikku peale hakata.

Miks ma siis ikkagi leian, et see fakti ette seatus tore on? Sest see peab kinnitama juba varakult välja kujunenud kristlikku arusaama, mille kohaselt Pühakiri on üks tervik. Augustinus rõhutab seda 4. sajandil korduvalt. Meie nõrga arusaamisvõime tõttu räägitakse Pühakirjas ühe ja sama asja kohta mitmel viisil, aga kõik kokku moodustab harmoonia ja kannab ühte ja sedasama sõnumit. Ilmutust ei saa lahutada osadeks. Ilmutuse tunnistust ehk Pühakirja ei saa samuti – põhimõtteliselt – lahutada tükkideks. Jumal on oma olemuselt üks ja ühtne, inimene suudab aga tajuda ja taibata vaid tükikaupa. Kirjakoha tõlgendamise ülesanne on niisiis selle konkreetse tüki tervikusse paigutamine. Ehk umbes nii, et Piibli sõnum on viimselt üks ja iga kirjakoht on väljakutse tuua see üks keskne sõnum sealt jälle esile.

Millisel viisil Pühakiri meie arusaamise nõtrusele vastu tulles täna meile kõneleb? Mis lugu see on, mis meile jutustatakse?

Jeesus tuleb pühadeks Jeruusalemma. Tekstist ei selgu, kas juhuslikult või sihilikult, aga igal juhul kohtab ta esimese asjana trobikonda viletsaid ja haigeid, kes loodavad leida tervendavat abi Betsata tiigist. Ajaloolisest vaatepunktist pole päris selge, mis koht see selline oli ning loo enda mõistmise seisukohalt ei peeta tänasel päeval seda ka eriti oluliseks. Aga ma lugesin Aquino Thomase eksegeesi (13. saj) ning seal pühendatakse pikalt tähelepanu kõikidele elementidele selle loo üksikasjades: lambavärav, tiik, viis sammaskäiku, haiguste laad – pimedad, jalutud, halvatud, 38 aastat jne. Igal elemendil oma sümboolne, allegooriline tähendus, mis võimaldab avada selle kaudu kogu ülejäänud Pühakirja ning senise õpetustraditsiooni mitmes erinevas versioonis. Väga huvitav lugemine. Lugesin ja kaalusin võimalust esitadagi oma jutluse asemel lihtsalt Aquino Thomase eksegeesi. See näitab meile täna kõige muu õpetliku hulgas, kui rikas võib olla vaataja pilk. Sõnasõnalises tähenduses on Aquino Thomase järgi siin jutt tiigist, mis asus templi juures ning mida kasutati ohvriloomade, eelkõige aga lammaste rituaalseks pesemiseks päras ohvritalitust templis. See vesi niisiis puhastas ohvrilooma ning sellest tulenevalt usuti sel olevat ka võime puhastada inimest füüsilisest haigusest. Thomas kõneleb pikalt ka loo erinevatest allegoorilis-müstilistest tõlgendustest erinevatel kirikuisadel. Näiteks on Augustinus kirjeldanud tiiki kui juudi rahva olukorra sümbolit ning tiiki ümbritsevat viit portikust kui viit Moosese raamatut jne.

Tänases kirjakohas endas öeldakse vee raviva toime seletuseks, et „aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett”. Allegooriline tõlgendus ei ole protestantismis eriti tavaks, aga juba enne, kui ma Aquino Thomase juurest inspiratsiooni otsima läksin, tundsin selle koha juures tahtmist sukelduda allegoorilise piibliseletuse radadele. Juba puhtalt poeetilises mõttes on see lihtsalt väga ilus lause: „aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett”. Kogu selle nädala jooksul, mil ma jutluse teemal mõtisklesin, tabasin ma end mitu korda seda lauset kordamas ja selle võimalikke tähendusvõimalusi esile kutsumas: jumalik sekkumine inimeste tegevusse, vee segamine kui ühelt pool pideva ilmutuse võimalikkus ja teiselt poolt inimliku (sammsammulise) mõtlemisvõime tahtlik takerdamine. Vägisi tekib tunne, et siia võib midagi maetud olla.

Aga veesegamise kontekst ise ei ole justkui nii võluv. Tänasest perspektiivist vaadatuna tundub, nagu oleks keegi neid vaeseid ja viletsaid lollitanud, jutustanud neile midagi jaburat ja pannud nad asja eest teist taga päevad otsa tiigi ääres valvel püsima. Sest kes esimesena liikuvasse vette sisse astub, saab terveks. Me ei tea, kui hästi see toimis, aga kui me oleme arukad inimesed, siis me eeldame, et kui üldse, siis tänu platseeboefektile ehk mõne kergema psühhosomaatilise haiguse puhul.

See, kelle poole Jeesus pöördub küsimusega „Kas sa tahad terveks saada?” ei olnud kindlasti kergema psühhosomaatilise hädaga. Ta on olnud voodihaige 38 aastat. Ta ei otsi abi, ta jälgib vett. (Ja just sellest kohast, mis minu tähelepanu äratas, läks Aquino Thomas kiiresti üle ning süvenes järgmiseks Jeesuse antud käsku, et mees tõuseks ja kõnniks.) Kas ei tundu kummaline, et mees ei vasta Jeesuse küsimusele kohe „Jah, tahan”, vaid seletab hoopis pikalt ja laialt, kuidas tal ei ole kedagi, kes aitaks teda tiiki. Miks ta nii vastab? Nagu ta ei suudaks ette kujutada ühtegi teist eesmärki peale vette pääsemise. Nagu ta oleks unustanud põhjuse, miks tal üldse oli vaja sinna tiiki pääseda. Ta ei näi isegi pööravat tähelepanu isikule, kes talle selle küsimuse esitab, vaid ta pigem haarab kinni võimalusest kurta selle üle, mis tema ja selle eesmärgi vahel on pikka aega püsinud.

See pani mind mõtlema. Olgu, suurem osa meist ei ole olnud pikka aega voodihaiged. Aga meil on muud hädad. Kõik me tahame aga olla õnnelikud, elada õnnelikku elu. Ja püüame õnnelikku elu erinevate vahendite kaudu saavutada. Kui siis keegi korraga küsib – õla tagant, me ei näegi hästi, kes nimelt – „Kas sa tahad saada õnnelikuks?”, siis me küllap ka ei vastaks „Jah, tahan, palun, õnnelikuks!”. Tõenäolisemalt vastaksime ka kuidagi nii: „Kui mu äri ometi jalad alla saaks” või „Mul lihtsalt ei õnnestu seda ametikõrgendust saada”, „Saaks selle doktoritöö juba tehtud” või et meil pole õnnestunud leida sobivat elukaaslast või vabaneda raskest haigusest vms. Küsida haigelt, kas sa tahad saada terveks, on aga ju ometi täiesti lihtne ja ühemõtteline. Ometigi ei saa Jeesus ühemõttelist vastust.

Miks Jeesus üldse küsis? Inimene on olnud liikumisvõimetu 38 aastat, valvab kes teab kui pikka aega juba tiigi ääres, ilma et tal oleks isegi erilist šanssi esitatud tingimustel sinna õigel ajal sisse pääseda, ning Jeesus küsib, kas ta tahab. Ta ei küsi tema usu kohta, ta ei eelda ega oota mehe poolt õieti mitte midagi. Aga ta küsib: „Kas sa tahad terveks saada?”

Terveks saamine on midagi, mida võib samuti lugeda laiemas tähenduses allegoorilisena. Saada terviklikuks, saada vaimselt, hingeliselt terveks. Või vabanemine pettekujutlustest? Ma ei tea, kui paljud teist on näinud ulmefilmi „Matrix”, aga üks stseen sealt tuleb mulle alati esimese asjana silmade ette, kui jutt käib pöördelistest valikutest. Filmis on peaaegu kogu inimkond pakitud ühekaupa kookonitesse, aju ühendatud arvuti loodud digitaalse maailmaga, milles me oma igapäevast elu elame, inimeste üldiseks funktsiooniks on toota arvutitele nende eluks vajalikku energiat. Kamp vastupanuvõitlejaid, kes varemetes pärismaailmas arvutite vastu sissisõda peavad, tutvustavad peategelasele olukorda ja panevad ta valiku ette – punane või sinine tablett. Üks viib su tagasi sellesse maailma, mida sa tunned, teine aga kusagile täiesti mujale, tundmatusse pärisreaalsusesse.

Küsimust, kas sa tahad terveks saada, võib lugeda eksistentsiaalse küsimusena igale inimesele. Me räägime uuest elust Kristuses, muutunud perspektiivist, jumalariigist meie sees ja tulevases maailmas. Kas sa üldse tahad, et su elu muutuks? Oled sa selleks valmis? Sellest hoolimata, et su praegune elu sulle ei meeldi, et sa selle üle võibolla kogu aeg kurdad?

Jeesus esitab küsimuse „Kas sa tahad?”, saab aga vastuseks selgituse selle kohta, mis takistab meest oma plaani teostamisel. Sellest hoolimata ei anna Jeesus talle mitte seda, mida ta oli ju tegelikult palunud ehk abikätt tiiki ronimisel, mida igaüks meist oleks saanud vabalt pakkuda. Jeesus astub sellest tema enese plaanist võiks öelda, et kärsitult üle ning käsib tal hoopis püsti tõusta, oma kanderaam võtta ja kõndida.

Teises tuntud filmis „Briani elu”, mis jutustab koomilise paralleelloo Jeesuse elule, kohtub Brian leeprahaigete kerjustega, kelle seas torkab silma sile noormees, kes hüüab: „Andke almust endisele leeprahaigele!”  Brian tahab teada, milles asi ning tervisest pakatav nooruk selgitab, kuidas ta oli kohanud Jeesust ja kuidas too oli ta tema arvamust küsimata tervendanud. Ühest küljest olevat leeprast lahtisaamine muidugi tore, aga teisest küljest ei edenevat kerjamine pärast seda mitte sugugi. Niisiis, me võime olla väga hästi kohanenud selle eluga, mis meil on, sealhulgas selle viletsusega, mis meil on. Me oleme küllap kõik lähedalt kokku puutunud inimestega, kes on sügavalt õnnetud, aga kes ei ole valmis pisimakski muudatuseks oma elukorralduses. Erinevatel põhjustel võib see viletsus olla inimesele väärtuslik ja vajalik. Sest see on oma, see on tuttav, sellest saab kinni hoida.

Inimene, kes on ebakindel ja hirmul kardab tundmatut. Rahvas, kes on ebakindel ja hirmul, kardab tundmatut. Suurte muutuste ees, uue maailma ees ei tunne end mugavalt mitte keegi, aga kõhedus ja hirm on erinevad emotsioonid. Meie aeg kisub praegu mitmes mõttes segaseks. Globaalsel tasandil on mitu probleemi, mille edukas lahendamine sõltub sellest, mil määral on erinevad rahvad ja maad võimelised üksteisest aru saama ja koostööd tegema. Kohalikul tasandil ollakse rohkem või vähem mures selle pärast, et mingid olulised asjad on hakanud muutuma vähem olulisteks ning see, millega me oleme harjunud ja mis meile on armas, ei pruugi enam päris sellisel kujul alles jääda. See, mis nii ühel kui teisel tasandil ees ootab, ei jää aga ühelgi juhul selleks samaks, mis ta on.

Me käime kristlastena kirikus koos, me loeme tuhandeid aastaid vanu tekste ja kuuleme iga pühapäev lugusid sellest, kuidas inimesed ja rahvad on pidanud loobuma oma senisest ettekujutusest selle kohta, mis neid õnnelikuks teeb ning kohanema millegi sellisega, mida nad ettegi kujutada ei osanud. Lakkamatu tundmatule vastuminek, lahti laskmine sellest, mille keskel on seni elatud ja mille nimel ka võideldud. Me loeme neid ju üldiselt kui võidulugusid, mis on küll traagilised, aga samas mitte sünged ja kurvad. Sest neid lugusid läbib usk sellesse, et ükskõik, kuidas asjad ka parajasti paistavad, mingis plaanis lähevad asjad lõpuks siiski hästi. Kuigi hoopis teisiti, kui sai ise oodatud ja loodetud.

Ma jätan tänase pühakirjaloo ülejäänud alateemade lähema vaatluse järgmiseks korraks (kuue aasta pärast jälle) ning hüppan üle sellest kohast, kus senine halvatu Jeesuse korraldust kuuldes hetkegi kaotamata püsti tõuseb ja oma voodit kandes kõnnib otse sülle variseridele, kes karmil ilmel registreerivad hingamispäeva reeglite rikkumise. Tänaseks anti küll salmid kuni 15, aga ma loen sealt veel kaks salmi edasi: „Seepärast hakkasidki juudid Jeesust varitsema, et ta oli seda teinud hingamispäeval. Aga Jeesus kostis neile: „Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen.””

See tundus mulle veel vajalik olevat täna siia lõppu lisada. Sest just see, mida meie Issand Jeesus Kristus siin ütleb, on see, mille pärast meie saame tänagi saada üle üle jõu käivast hirmust tundmatu ees. Saame uskuda headuse võitu. Kes elab ainult siin maailmas, sõltub üleni sellest pidevalt muutuvast maailmast. Kes on aga ühelt poolt osaduses kõige sellega, mis talle siin maailmas kallis on ning teiselt poolt Taevases Jeruusalemmas Kolmainsa Jumalaga, sel on olemas kalju, millele toetuda. Ja on olemas usk sellesse, et siinne ja sealne teeb kokku terviku ning kannab ühte ja sedasama sõnumit, kuigi sellest üksikosades meie taipamisvõime nõtruse pärast väga erineval viisil kõneldakse.

Jeesuse Kristuse isik teeb meid küsimata terveks, seob meid tervikuks kokku. Samamoodi teeb ta terveks ja tervikuks oma kiriku, et meie – küll ühelt poolt üksikud ja eraldiseisvad indiviidid – oleksime selle sees omavahel osaduses ja selle ühise sõnumiga seotud. Mitte ainult meie siin Ülikooli-Jaani koguduses, vaid ka kõik teised teistes kogudustes ja teistel aegadel enne meid – needsamad algkoguduse liikmed, kelle lugusid me pühapäeviti ühiselt loeme, Augustinus ja Aquino Thomas, kõik need meie lauluraamatu sõnade ja viiside sajanditetagused autorid.

Aamen.

 

Tiina-Erika Friedenthal (1974) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English