Arvamused

Leedust Eestini – avastusi luterlikust liturgiaajaloost

IMG_20170317_131305Raamatututvustus: Darius Petkunas, Russian and Baltic Lutheran Liturgy in the Nineteenth and Twentieth Centuries. University of Klaipeda / Klaipedos Universitetas, 2013.

Liturgia ja jumalateenistuse (eriti armulauajumalateenistuse ehk missa) pidamise viisid on põhjustanud EELK-s läbi selle ajaloo, eriti aga viimase paari aastakümne vältel palju arutelu ja kohati kuumi debatte. Põhjuseks on esmalt olnud katsed liturgiat reformida ja uusi jumalateenistuskordi kirikus nii katsetada kui ka kehtestada. Põhiliselt on jumalateenistusealane arutelu kanaliseerunud ettekannetes EELK Vaimulike Konverentsil, ajakirjanduslikus formaadis artiklites ja muidugi seletustes ja kommentaarides liturgiaeelnõude endi juures. Kirjutatud on ka mõned diplomi- ja magistritööd. Omamoodi verstapostiks on emakeelne, koguteosena valminud liturgika õpik (Liturgika, koost Kaido Soom, Tartu Ülikool, 2015). Viimane püüab üleilmset liturgia ajalugu siduda Petkunas-book-2kohalike arengute ja kontekstiga.

Seejuures ongi märkimisväärne, et vaatamata sellele, et kaasaegsetes liturgia-alastes väitlustes viidatakse ühe või teise teesi kasuks erinevatele argumentidele, mida ajaloo jooksul on kasutatud, pole meil kuigi palju Eesti ala jumalateenistuse ajalugu uuritud ega selle kohta peaaegu mitte midagi publitseeritud. Tean siiski, et vähemalt üks põhjalikum uurimus on valmimas ja oma aega ootamas auväärt ametivenna sulest.

Mainitud lünka aitab vähemalt osaliselt täita Leedu luterliku teoloogi ja pastori dr Darius Petkunasi kirjutatud ja 2013. aastal Klaipeda ülikooli humanitaarteaduskonna soovitusel ja sama ülikooli kirjastamisel ilmunud inglisekeelne monograafia „Vene ja Balti luterlik liturgia 19. ja 20. sajandil“ (Russian and Baltic Lutheran Liturgy in the Nineteenth and Twentieth Centuries). Teos ise on kvalifitseeritav järeldoktoriuurimusena ja rajaneb pikaajalisel Baltikumi evangeelsete ehk protestantlike liturgiakordade ajaloo uurimisele (üks näide sellest on eesti keeles ilmunud (vt siit). Petkunas kaitses oma doktoritöö 2004. aastal Helsingi ülikoolis Poola-Leedu reformeeritud kiriku liturgiakordade armulauariituse alal. Petkunas õppis varem EELK Usuteaduse Instituudis (lõpetas 1994). Magistritöö aga valmis 1998. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, seda hoopis teemal A Theological and Psychological Investigation into Conceptions of Sin. Süstemaatilise teoloogi lähenemisviisi kasutab Petkunas ka siinkohal mainitud Baltikumi luterliku liturgia ajaloos, lähtudes konservatiivsest luterlikust positsioonist ja püüdes erinevate ajalooetappide liturgiakordade nõrkusi ja tugevusi sel moel välja tuua.

Mahukas monograafia (koos resümeede-registritega 791 lk) keskendub põhiliselt püüetele koondada luterlased 19. sajandi Vene impeeriumis ühtseks liturgilis-administratiivseks tervikuks. Neis erinevatest, nii teoloogiliselt kui poliitiliselt motiveeritud püüetest avaldub ja kasvab Petkunasi veendumusel välja antud piirkondade luterlasi tänini mõjutav taustsüsteem: „Vene keiserliku luterliku kiriku liturgiline traditsioon on elus ka täna. /…/ Antud uurimuse eesmärk on äratada Vene impeeriumi luterliku kiriku ja selle usu ning jumalateenistuse kuju ja piirjoonte sügavamat mõistmist, uurides selle liturgiaid nende ajaloolises ja teoloogilises kontekstis“ (lk 10). Kuna luterluse osas kattusid selle piirid Vene impeeriumis peaasjalikult Balti kubermangudega, on raamatu pealkirja kohanimetused kasutatavad pea sünonüümsetena. Siiski on Petkunas piisavalt välja toonud ka teiste impeeriumi regioonide liturgilist ajalugu.

Nagu öeldud, monograafia peamine teravik on suunatud 19. sajandi liturgiareformidele ja peatähelepanu on armulauajumalateenistusel, kuigi autor käsitleb viitamisi ka kiriklikke talitusi. Aluseks on massiivne töö allikmaterjaliga, millest suur osa pärineb Liivimaa, Eestimaa, Kuramaa, Riia, Tallinna ja Sankt-Peterburgi konsistoriaalpiirkondade sinodite protokollidest, liturgiakomisjonide publitseeritud tekstidest ja reformide proponentide ning oponentide (vahel raamatu mõõtu) artiklitest peamiselt väljaannetes Mittheilungen und Nachrichten für die evangelische Geistlichkeit Russlands ja Dorpater Zeitschrift für Theologie und Kirche. Lisaks muidugi liturgia käsiraamatud kui liturgiateksti peaallikad ise.

Teose 16 põhipeatükist hõlmab 19. sajandi temaatika 13. Samas sisaldab esimene peatükk, mis käsitleb luterlikke liturgiatraditsioone kogu nende kirjususes 19. sajandi alguse impeeriumis, väärt andmestikku meie piirkonna liturgialoo kohta alates reformatsioonist; seda eriti näidete varal erinevatest kirikukäsiraamatutest. Tasub meeles pidada, et tollane luterlaskond oli jagatud hulgaks territoriaalkirikuteks oma liturgiakordade ja kirikuseadustega. Peatükis analüüsitakse ka pietistliku ja ratsionalistliku teoloogia mõjusid toona, mis autori hinnangul süvendasid liturgilist ja teoloogilist kaost.

Liturgilise reformi initsiatiiv tuleb 19. sajandi alul Balti aadlilt, mitte niivõrd vaimulikkonnalt, ja selle esimeseks tulemuseks on liturgiakomisjoni töö, mis päädib 1805. aasta liturgilise regulatsiooniga luterlike koguduste jaoks impeeriumis. Viimasele järgneb 1832. aastal ka ühendav kirikuseadus ja agenda (liturgiakäsiraamatuna) kõigi tsaari alamatest luterlaste jaoks. 1832. aasta liturgia on mõjutatud nii varasematest Rootsi käsiraamatutest kui Preisi uniooniteoloogilisest liturgiareformist 1829. aastal. Autori hinnangul oli konsultandiks kutsutud Pommeri piiskop Karl Benjamin Ritschl üks selle liturgia juhtideolooge. „Hoolimata Preisi mõjust oli 1832. a liturgia luterliku teoloogia ja praktika säilitamisel suurel määral edukas“ (lk 643).

Mitmes peatükis on kajastamist leidnud teise olulise juhtideoloogi, Tartu ja Erlangeni ülikoolide professori Theodosius Harnacki liturgia-alane uurimistöö ja programmaatiline tegevus. Just Harnacki tugeval mõjutusel asutab Liivimaa sinod 1849. aastal komisjoni 1832. aasta liturgia revideerimiseks. Pika debati järel avaldatakse selle liturgiakomisjoni eelnõud 1859. aastal ja nende üle jätkub väitlus sisuliselt aastakümneid. Liivimaa ja Kuramaa liturgikud kutsuvad oponentide hulgas tihti esile süüdistusi katoliikluse taastamise püüetes reformatsioonikirikus (nt lk 250, 664), nagu ka nende hilisemad kolleegid 20.–21. sajandi EELK-s.

Liivimaa agendakavand 1885. aastast saab redigeerituna (nt 1893. aasta Sankt Peterburgi kavandis) aluseks 1897. aastal saksa ja hiljem kohalikes rahvuskeeltes ilmunud n-ö keiserlikule agendale, mis ka meie kirikus tänini (20. sajasndi redaktsioonidega) kasutusel.

Monograafia viimase, 16. peatüki pühendab Darius Petkunas liturgiakordade uuendamisele ja korrastamisele 20. sajandi lõpul ja ka 21. sajandi alul, peamiselt rõhuasetusega Balti riikide luterlikel kirikutel. Ta tõdeb: „Mõned (kirikud) on tahtnud lihtsalt uuendada 1897. a riitust, tehes väheseid ja väiksemaid keelelisi, liturgilisi ja muusikalisi muudatusi. Eestis ja Lätis on omaks võetud alternatiivsed vormid, mis on palju rikkalikumad kui vana keiserlik riitus“ (lk 647). Kokkuvõtteks lisab Petkunas: „Kuigi palju liturgilisest uuendustööst ehitati 1897. a keiserliku agenda alusele, on tänases liturgiarevisjonis vähe minevikku adekvaatselt arvesse võetud. Paljud küsimused, millega liturgiakomisjonid praegu võitlevad, olid juba 19. sajandi teise poole liturgiakomisjonide mureobjektiks“ (lk 647). Kui aga mineviku teoloogilisi-liturgilisi debatte enam arvesse võtta, näeb Petkunas võimalust, et tänapäeva luterlikud kirikud saavad omandada kindlama positsiooni „liturgilises uuenduses ja selle oikumeenilistes perspektiivides“ (lk 647).

Jääb üle tänada Leedu kolleegi töö eest, mida ta on teinud ka Eesti luterliku liturgiaajaloo avastamiseks ja mõtestamiseks tänases kontekstis.

 

 Tauno Teder (1972) on EELK Häädemeeste Miikaeli koguduse õpetaja ja liturgiahuviline.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email
English