Austatud rektor, daamid ja härrad, lubage ma alustan oma tänulikkuse väljendamisega, et mulle on antud au rääkida teie ees täna, juudi teaduse aastapäeval Tartu Ülikoolis.
Aastapäev, Jahrestag, on tähistamise hetk mälestamise kaudu. See tähendab, et ei tähistata mitte ainult abstraktset ideed millestki – nagu näiteks nn Love Parade –, vaid millegi konkreetset olemasolu ajas, millegi ajalugu. See, mida me tähistame siin täna, on teaduse aastapäev. See tähistamine ei ole ilma ambivalentsuseta. Nii nagu inimesed oma sünnipäevadel, ei ole ka teadus tingimata elevil oma ajaloo meenutamise pärast, nimelt, et ta on olemuslikult ajaline, lõplik. Viimane on tegelikult palju raskem teadusele, mis on inimlik püüdlemine tingimatult, lõpmatult ning absoluutselt tõese teadmise poole. See, mida teadus tegelikult tahaks tähistada, on tema igavikulisus, mitte ajalugu.
Ja siiski toimub teadus ajas. Ja kui ajalugu ei ole mitte lihtsalt objektiivne aja möödumine, vaid inimese teadvuse ajalisus, mitte ainult selle arenemine, kes me oleme, vaid selle, mida me iseendast teame, lühidalt, kui ajalugu on teadmise ajalikkus, siis on teadus sügavalt ajalooline. Seda, et modernne teadus on inimteadmise spetsiifiline ajalooline kuju, kinnitab hästi judaismi teaduslik uurimine, „juudi teadus“, mille 80. aastapäeva tähistamiseks me siin oleme.
Sel puhul ma pakun välja väga lühida ajaloolis-epistemoloogilise refleksiooni juudi teaduse üle. „Ajaloolis-epistemoloogiline“ tähendab refleksiooni sellise teadmise vormi spetsiifilise ajaloo üle – tema alguste üle, selle üle, mis ta on olnud ja milleks ta võib veel saada.
Juudi teaduse põhiline omadus on tõepoolest olnud algusest peale tema ajaloolise tähenduse tugev teadvus. See sai eriti selgeks ühes juudi teaduse varasematest ja põhjapanevamatest manifestidest, Immanuel Wolfi tekstis Über den Begriff einer Wissenschaft des Judentums ehk „Juudi teaduse kontseptsioonist“. See oli avatekst ajakirja Zeitschrift für die Wissenschaft des Judentums ehk „Judaismi Teaduse Ajakirja“ esimese köite esimeses väljaandes, mida toimetas Leopold Zunz ja mille avaldas 1822. aastal Berliinis toona just asutatud Juutide Kultuuri ja Teaduse Assotsatsioon.
Oma manifestis teadvustas ja kinnitas Wolf teaduse absoluutset positsiooni: „Teadus on iseseisev, ta on iseendas inimvaimu olemuslik vajadus. Seega ei pea ta teenima ühtegi eesmärki väljaspool iseennast“ (lk 18). „Teaduse olemus,“ ütleb ta, „on universaalsus, lõpmatus, ja siin peitub tema ajend ja köitvus inimvaimule“ (21). Teadus, Wissenschaft, on teadmine, Wissen, mis seisab absoluutsel tõepositsioonil. Ühtlasi täheldab Wolf teaduse ajalist, ajaloolist loomust. „Teaduslikkuse seisukoht,“ väidab ta, „on meie aja tunnus“ (24). Teadus, absoluutne teadmine, on ajaline; kuid tema aeg on oleviku aeg, Wolfi aeg, Berliin aastal 1822. Judaismi teaduse sünd on seega modernse teadusliku subjekti sünd, teadva subjekti sünd, kes võtab omaks modernse teaduse kui oma „seisukoha“. Teisiti öeldes on väljend „judaismi teadus“ genitivus objectivus, tema subjekt ei ole judaism, vaid teadus.
Ja mis saab judaismist? Subjektiivne teadvus, spetsiifiline teadmise vorm, mille sünnitas Zeitschrift für die Wissenschaft des Judentums, on subjekt, mille jaoks judaism peaks olema, nagu Wolf kuulutab, „teaduse objekt“ (17). Judaism toodi seega modernse teaduse teadmisesse kui teaduslik objekt. Palju viitab sellele, et judaism sellisena, objektina, on teadusele sellest ajast peale teada peaaegu ilma eranditeta.
Mõistagi on judaismi teadus tunnustanud oma juudi objekti kui vaimu fenomeni, kui teadmise korpust selle sõna kõige laiemast tähenduses. Ta on tundnud judaismi modernse teaduse kontseptsioonide kaudu vaimsete objektide kohta, nimelt Geisteswissenschaft’i kategooriate vahendusel: judaismi on vaadeldud ja õpitud viimasel kahesajal aastal kui kirjandust, religiooni, riitust, kogudust, ajalugu, kultuuri ja keelt. Teadmine, mis teadusel on judaismist ja judaismi kohta, on kolossaalne ja kasvav.
Kuid siiski, Wissenschaft, modernse teaduse vaim, ei ole kunagi tunnustanud judaismi ennast spetsiifilise teaduse vormina, nimelt teadusliku subjektina – süstemaatilise, eneseteadliku teadmise kandjana –, mis võib olla väga erinev modernsest teadusest. Teisiti öeldes, modernne teadus, mis on ise spetsiifiline teadmise vorm ning millel on oma spetsiifiline epistemoloogia, ei ole kunagi tunnustanud spetsiifilist juudilikku teadmise vormi, juudi epistemoloogiat – seda, „kuidas juudid teavad“, nagu on minu kõne pealkiri.
Ja seega, isegi spetsiifilise judaismi teaduse arenev enesemõistmine – alguses Wissenschaft des Judentums ning edasi Judaistik, ḥokmat Jisra’el, Jewish studies jt – on enamasti järginud teadusteooria trende, olles vaevalt kunagi kriitilises dialoogis juudi intellektuaalse traditsiooni endaga. Olgu judaismi teadusega, kuidas on, oma olemuselt, nagu kuulutas Buber 1901. aastal, „ei saa olla juudi teadust, mis oleks kehtiv rangelt metoodilises mõttes“.
Sellel põhimõttelisel kontseptsioonil on mõned pahaendelised tagajärjed, mis näitavad, et teadmine ei ole ainult teooria küsimus, vaid on praktika alus. Kui modernne teadus kehtestab absoluutse, lõpmatult objektiivse seisukoha, tõe seisukoha, siis, nagu lausus Wolf kokkuvõtvalt 1822. aastal, „peab teaduslik teadmine judaismist otsustama juutide väärtuse või mitteväärtuse üle, nende võimekuse või võimetuse üle saada teiste kodanikega võrdseks väärikuselt ja staatuselt“ (lk 23). Sellest tulenevalt on „judaismi teaduse rajamine juutide endi olemuslik vajadus“. „Juudid peavad jälle tõestama endid kui võimelisi kaastöölisi inimkonna ühises projektis; nad peavad tõstma ennast ja oma põhimõtte teaduse seisukohani, kuna see on euroopaliku elu seisukoht“ (24).
Järelduseks oli muidugi, et judaism, nagu äsjasündinud judaismi teadus ta eest leidis, ei olnud modernse teaduse epistemoloogilisel tasemel, ei olnud tõeline modernse euroopaliku elu teema. Siin peitub see, mida Gershom Scholem kutsus judaismi teaduse „destruktiivseks“ elemendiks, mida ta identifitseeris kui „matusetseremooniat“, mida see [teadus] läbi viis.
Täna, vaadates tagasi kahesajale aastale, mis on möödunud Juutide Kultuuri ja Teaduse Assotsatsiooni asutamisest ja seega „judaismi teaduse“ asutamisest, on muutunud palju vähem ilmseks, et euroopalik teadus on see, mis peaks juute valgustama, ja mitte vastupidi.
Ja seega paistab mulle, et fundamentaalne küsimus täna on, kas see intellektuaalne traditsioon, millele teadus viitab kui judaismile, kehastab mitte ainult teadmise objekti või teadmise korpust, vaid teadmise vormi – seda, „kuidas juudid teavad“. Kui „kõik inimesed,“ tsiteerides Aristotelest, „ihkavad loomu poolest teada“, kas siis juudi intellektuaalne traditsioon pakub mingeid ainulaadseid vastuseid inimlikule teadmise otsingule? Kas nendel vastustel on universaalne tähendus? Seega, kas modernne ja nüüdisaegne teadus, mõtestades uuesti enda vastust, saab vaadelda judaismi mitte enam kui lihtsalt vaatluse objekti, vaid kui kriitilise eneserefleksiooni allikat?
Viimaste aastate mitmed katsed rahvusvahelises akadeemias hakkavad märku andma uuest lähenemisest juudi, eriti rabiinlikule intellektuaalsele traditsioonile. Meetodid, distsipliinid ja motivatsioonid erinevad. Siiski liigub see uus lähenemine oma tuumas peamiselt ajaloolis-filoloogiliselt tegevuselt rohkem kontseptuaal-teoreetilise tegevuse poole. Toetudes allikatele, mille on välja arendanud ajaloolis-filoloogiline uurimine, keskendub see teadmise ainulaadsele vormile, mida need allikad esitavad. Teisiti öeldes, otsib kontseptuaal-teoreetiline uurimine uusi viise, kuidas mõista väljendit Wissenschaft des Judentums ehk judaismi teadus – mitte ainult kui genitivus objectivus’t, s.t teadust, mis teab judaismi kohta, vaid kui genitivus subjectivus’t, sellist teaduse vormi, mille judaism ise konstitueerib.
See tähendab, et judaismi ei õpita tundma ainult kui konkreetset näidet, mille suhtes rakendatakse mitte-juudi, väidetavalt universaalsed kategooriaid, nagu näiteks religioon, sekularism, nomos, polis, ethnos, logos, filosoofia jne. Juudi teadmise traditsiooni uuritakse hoopis tema enda universaalsete kontseptstioonide tõttu, tema enda kategooriate pärast. Selles raamistikus ei vaadelda juudi kategooriaid kui domineeriva euroopaliku teadmise traditsiooni mittejuutlike kategooriate suhtes võõraid, vaid pigem vaadeldakse neid kui samade reaalsuste teistviisi mõistmise ja kontseptualiseerimise esindajaid. Sellisel viisil muutub judaism epistemoloogiliseks ruumiks teaduse enesereflektsioonile. „Juudi uuringud“ (Jewish Studies) tähendab teadusele järelikult täpselt selle tegemist, mis teeb ta teaduseks, nimelt radikaalset enesekriitikat.
Ma lõpetan ühe näitega teadmise kontseptsioonist endast. Mis on teadmise spetsiifiline juutlik vorm? Kuidas tegelikult juudid teavad? Ma ei küsi juudi „teaduse“ või „filosoofia“ kohta, vaid justnimelt teadmise spetsiifiliselt juutliku kontseptsiooni kohta. Ma pakun, et see on Toora, torah. Torah on fundamentaalne kontseptsioon, mille kaudu juudi intellektuaalne traditsioon, vähemalt oma rabiinlikust alguspunktist alates, on defineerinud teadmise vormi, epistemoloogiat, mis seda defineerib. Et öeldut mõista, peab üle saama väga pikast traditsioonist, mis mõistab ja ja tõlgib seda sõna kui nomos ehk ’seadus’. Otseselt tähendab torah ’seda, mis on edasi antud juhendamise, õpetamise kaudu’. Torah on seega antud teadmise kontseptsioon, nimelt tõe kontseptsioon, nagu see ilmub ajas, ajaloos. Teisiti öeldes on torah selle teaduse nimi, millel on täna aastapäev.
Head aastapäeva!
Ettekande on tõlkinud Karin Kallas ning toimetanud Urmas Nõmmik.
Elad Lapidot (1976), dr, on uurija ning õppejõud Berliini Vabas Ülikoolis ja Berliin-Brandenburgi Judaistika Keskuses.
