Esiletõstetud lood

Kaljule rajatud elu. Jutlus võidupühaks (Mt 7:24-27)

Jeesus ütleb: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.” (Mt 7:24-27)

Kahekümne viiendat korda võime tähistada võidupüha iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis. Me teeme seda juba teatud vilumusega. Välja on kujunenud traditsioonid ja tavad, on tekkinud enesekindlus ja teatud enesestmõistetavus. Igal aastal on sündmuste jada üle Eestimaa sarnaselt turvaline: heiskame rahvuslippe, asetame pärgasid Vabadussõja ausammaste jalamile, peame jumalateenistusi, toimub kaitseliidu paraad ning peetakse kõnesid. Tekib tunne – see on nõnda olnud ja jääbki olema. Meie võidud on võidetud ja riik püsib!

Kindlasti mõistame olla tänulikud, vaadates tagasi möödunud sajandile, Vabadussõja sündmuste käigule, Eesti Vabariigi väljakuulutamisele, vabaduse kaotamisele, okupatsioonile, iseseisvuse taastamisele, kõigile langetatud või langetamata jäänud otsustele. Samal ajal on alati õhus küsimus, kas oleme oma maja rajanud kaljule või liivale? Isegi kui iseseisvuse taastamisest on möödumas juba veerand sajandit, mis on juba mõne aasta jagu rohkem, kui kestis meie vabadus kahe suure sõja vahelisel ajal, ei tohi enesekindlus meie vabadusest muutuda enesestmõistetavuseks. Meid võivad ohustada välised vaenlased, kuid veel enam meie enda otsused ja teod. Me ei tohi pillata Jumala kingitud vabadust hooletult tuulde, jättes pööramata tähelepanu inimesele, kes siin vabas riigis oma igapäevast elu elab ja leiba teenib.

Eesti riik on tõusnud tuhaasemelt. See on olnud kindlasti üks Jumala imedest ja Tema lakkamatu õnnistuse nähtav märk. Kuid lisaks poliitilisele ning riiklikule iseseisvusele ja rahvuslikule enesemääratlusele on oluline, kui vabana tunneb ennast selle riigi rahvas, kui õnnelik on iga tema üksik liige. Mis on see, mis hoiab meid kinni selle maalapi küljes ning paneb meid seda kohta ning siinelavaid kaasinimesi armastama?

Eesti rahvastiku prognoos aastani 2060 näitab üha süvenevat kurba tendentsi rahvastiku vähenemise suunas Eestis. Euroopa Liidu statistikaagentuuri Eurostat andmetel väheneb Eesti elanikkond eesoleva 40 aastaga ligi 200 000 inimese võrra. Kahjuks toimub vähenemine peamiselt eestikeelse elanikkonna arvelt. Vähenemine on tingitud väikesest sündimusest aga ka väljarändest. Juba praeguseks on iseseisvuse taastamise järgsest Eestist vabatahtlikult lahkunud rohkem inimesi kui Teise maailmasõja keeristes sõja ja vägivalla eest põgenedes. 70 aastat pärast suurt põgenemist üle Läänemere on võõrsile jõudnud uus sugupõlv, kes on kodust välismaale lahkunud viimase paarikümne aasta kestel.

Me oleme ausalt võidelnud välja oma võidud, laulnud revolutsiooniks oma laulud ning sidunud naaberrahvaid ühendavaks ketiks oma käed, et rajada oma kodu kaljule. Seni tundub, et see on õnnestunud, kuid oht, et pere lahkub hoonest ja toad jäävad kaikuma vastu tühjust, on suur, kui me riigi ja rahvana ei tee midagi selleks, et pere jääks koju. Kindlasti ei ole lahenduseks see, kui asustame tühjeneva maa – külad, talud, koolid ja kirikud mujalt tulnutega. Kas Eesti on aga selline kodu, kus pere tahab olla ja siia ka jääda?

Kodu peab olema paik, kus on hea olla ja kuhu tullakse tagasi nii rõõmude kui muredega. Siin peab olema igaühel oma koht: oma kohustused ja vastutus, oma õigused ja vabadused, võimalused ja väljakutsed. Kodust saab igaüks igapäevast leiba süüa ja kehakatet. Kodus on ka kamber, kus saab kõneleda Jumalaga. Kui kodus valitseb usaldus ja armastus üksteise vastu, on lihtsam olla külalislahke ja abivalmis nii sõprade kui võõraste suhtes. Just selline armastus on killuke kaljust, millele peab olema rajatud rahu, vabadus ja iseseisvus, mida ei kõiguta mööduva tormituule iilid ega ka põgenikelained. Eesti peab olema just sellisele kaljule rajatud kodu ja meie riigi juhid peavad just sellise kodu rajamisega vaeva nägema. Muidu ei tähista ükski Võidupüha enam seda võitu, mida rahva ja riigina tegelikult vajame.

Samas ei tohi unustada, et Jeesus ei kõnelenud oma mõistuloos ju sugugi maja ehitamisest, isegi mitte maise riigi rajamisest. Ta rääkis sellest, millisele alusele oleme rajanud oma elu. Kui see on rajatud usule ja usaldusele Jumala vastu ning on sisustatud Kristuse õpetuse kohaste sõnade ja tegudega, armastuse ja ligimese teenimisega,  võime olla kindlad, et seisame õigel alusel. Selle aluse nurgakiviks on usk Kristusesse kui tõelise vabaduse kinkijasse ja kõikide lahingute võitjasse. Sest kui kord saab ümber aeg meil endil, meie riigil või kogu maailma ajastul, on meil kaljule rajatud kodupaik just Tema riigis. Selle rahupaiga on Jeesus omadele oma ristisurma ja ülestõusmise ehk tõelise võidupüha kaudu valmistanud.

Aamen.

 

Urmas Viilma (1973) on  EELK peapiiskop.

Print Friendly, PDF & Email
English